Posts Tagged ‘kohvik’

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Dmitri Demjanov ja Mari Kodres “Sööme ära!”

„Kui sa, Puhh, hommikul üles ärkasid,
mida sa siis kõigepealt endale ütled?“
küsis Notsu viimaks.
„Mis hommikueineks on?“ vastas Puhh.
„Aga mida, sina, Notsu ütled?“

„Mina ütlen: ei tea, kas täna ka midagi
põnevat peaks juhtuma?“ vastas Notsu.

Puhh noogutas mõtlikult pead.
„See on ju seesama,“ vastas ta.

A. A. Milne „Karupoeg Puhh“

Hakkasin raamatut lugema kokandusalase võhikuna (loe algaja huvilisena) ja teatud eelarvamustega. Kahtlesin põhiliselt kahe variandi vahel: a) tegu on raamatukaanelt vastu vaatava hapukapsa ja seapea (või pigem ikka seasüldi) ülistamisega eesti köögis või b) udupeene gurmeeköögi idealiseerimisega rahvusköögis (raamatu idee autori  ametikohtadest tulenevalt). Tegelikult, minu suureks üllatuseks, ühendab see raamat aga tervet kokakunsti kolme põhitala: traditsioonilist kööki, kõrgköögikunsti ja minu jaoks seni tundmatut uut kööki.

Mida tähendavad väljendid Uus Põhjala ja Uus Eesti Köök? Mis ikka on see raskesti kirjeldatav eesti maitse? Lihtsalt, ladusalt ja humoorikate kõrvalepõigetega, nt kuidas inglise meresõitja korraldatud dineel pakuti kuningannale indiaanipärast kartulisuppi kartulivartest, on läbi kaheksa suurema toiduainete rühma püütud kirjeldada eesti maitse eripära. Igasse teemasse on sissepõimitud ajalugu (sh ka lähiminevikust nii piimasaalid kui ka viguriga sigur), erinevaid kasutusvõimalusi, kasulikke kvaliteetsete toodete äratundmise nippe (nt naturaalsesse kodujuustu säilitusaineid ei panda, küll vahel nende lisandites).

Lisaks eesti maitset iseloomustavatele toiduainetele on eraldi välja toodud ka piirkondlikud erinevused saartest kuni setu köögini, kohvikukultuur, laadad, eesti toidu valitsejannad ning loomulikult tulevikusuundumused. Just see viimane mainitud teema on eriti huvitav ja integreeriv, sest sisaldab selliseid mõisteid nagu aeglane toit (slow food), uued maitsed, maitseturism ja molekulaargastronoomia.

Tore oli lugeda, et uute ja põnevate maitsete jahil jäävad samas armsaks ka lapsepõlvest kaasa saadud eelistused. Seega pole täielikult võimalik siiski ennast oma rahvusköögist lahutada. Lihtsalt kõik on muutumises, eelistades kohaliku toorainet ja mahepõllundust, püütakse luua omastest maitsetest uusi põnevaid roogasid olgu selleks verivorst rosinatega või leivamuffinid. Kindlasti kõik need ei jää eestlaste lauale püsima, kuid annab kinnitust Eesti konkurentsivõimest maailma gastronoomias.

Kindlasti tasub mainimist ka raamatu eripära, et tekstide ilmestamiseks on kasutatud nii toiduainetele pühendatud toredaid mitmetähenduslike väljendeid (stiilinäide: „vana kala“, „piimavasikas“), luuletusi, laulusalme kui ka tsitaate.

Raamat annab huvitava kokkuvõtte eesti köögi eripärast, mida tasub lugeda kõigil neil, kes väärtustavad tervislikku eesti toitu. Üheks sihtrühmaks oleks ka praegused koolilapsed. Lugedes humoorikalt kokku pandud eesti toidu tutvustust, võib-olla nad avastaksid sarnaselt minuga, et ka eestimaine roog võib olla nii maitsev, visuaalselt kaunis kui ka kiiresti valmiv.

„Sööme ära“ on Tartu Linnaraamatukogus saadaval nii eesti kui ka inglise keeles. Ingliskeelsel raamatul on kaasas ka DVD, millel on eestikeelne film ingliskeelsete subtiitritega restoran Gloria ajaloost – „Gloria, endine Pariis 1937-2007“.

Klaari Tamm