Ma olen juba tükk aega elanud ja üpris palju lugenud, nii et mind ei ole raamatuga kerge rabada. Seekord nii juhtus.
Alguses ma ei tahtnud seda raamatut üldse lugeda, sest “Loomingus” nimetas Udo Uibo seda õudusjutuks ja ka tagakaanele kirjutatud lause “Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent” oli pigem peletav – sellist asja ju ei taha ette kujutada. Aga paari usaldusväärse inimese soovituse pärast mõtlesin, et pean vähemalt proovima. Ja nii see lugu mu neelaski.
Lugu jutustab minavormis just viieaastaseks saanud, väga hästi arenenud Jack, kes on kogu senise elu arvanud, et nemad Emmega on ainukesed inimesed ja Tuba (suurusega u 11 m²) ongi kogu maailm ning kõik, mis on Väljaspool, on Telekas ja väljamõeldis. Lapsed teatavasti usaldavad vanemaid absoluutselt ja võtavad asju nii, nagu need on. Natuke vähem kui pool raamatut kirjeldab ema ja lapse igapäevast elu selles imetillukeses maailmas, söömist ja pesupesemist, laulmist, jutuajamisi ja mänge, väheseid raamatuid, mis neil on lugemiseks (aga ema peas on palju rohkem lugusid) ja telesaateid, mida võib vaadata ainult natuke, sest need “teevad aju pehmeks”. Siis tuleb väga riskantse põgenemise planeerimine. Põgenemine õnnestunud, tuleb hakata kohanema maailmaga, mis on Väljaspool. See toob kõige muu raske kõrval ka konflikti ema ja poja vahele, sest üks neist on olnud seitse aastat vang ja teine jäänud ilma oma turvalisest väikesest maailmast, oma ainukesest kodust. Tõsi, seda sõna ei kasutatud raamatus Toa kohta kunagi, aga põhimõtteliselt on see, mida laps tunneb, ikkagi koduigatsus. Ja ta tahab oma haisvat musta Vaipa, mida ema ei taha enam iial näha. Ja inimesi on Väljaspool väga palju ja mesilasele pai tegemine toob kaasa nõelata saamise. Ja kuigi Jack oskab lugeda ja arvutada, ei ole ta kunagi kandnud kingi. Ja nii edasi ja nii edasi. “Oskab matemaatikat paremini kui mina, aga liumäest alla lasta ei oska”, seletab vanaema sõbrannadele pärast mänguväljakul käimist. Kirjeldatakse kohtumisi sugulastega – kuidas keegi suhtub lapsesse, kes on “jõledast teost sündinud”, politsei, meedikute, advokaatide ja pressiga suhtlemist. Tavainimesi kaubanduskeskuses, kes küsivad Jackilt autogrammi, kui selgub, et ta oskab kirjutada. Mõne inimese üle on hea meel, näiteks politsei ja meedikud on selles loos tõeliselt asjalikud. Meedia vastu ei ole kirjanik just eriti leebe, küll aga kardetavasti õiglane – telereporter küsib Emmelt muude lollide küsimuste kõrval ka seda, kas ta mõnes mõttes igatseb lukustatud ukse taga olemist. 
Raamatust on aru saada, et kirjanik tunneb lapsi ja seda, kuidas nad mõtlevad. Kuigi lugu jutustatakse lapse vaatevinklist, ei ole see kirjutatud mingis ninnu-nännu keeles ja ka tehtavad filosoofilist laadi üldistused – “Võibolla see ei ole Tuba, kui uks on lahti” – kõlavad nii, et vabalt võib laps nii mõelda ja öelda.
Kõige tähtsam selle loo juures on minu meelest see, et see ei ole ohvri(te) lugu. Teleintervjuus ütleb Emme: “Kui ometi inimesed ei kohtleks meid enam nii, nagu me oleksime ainukesed, kes on kunagi midagi nii kohutavat läbi elanud.” Kurjus ja kurjategija on peaaegu kõrvalised, selles loos näidatakse meile inimese vaimu vastupidavust, ema ja lapse vahelist sidet ja seda, kui tugevaks teeb inimese see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.
Tähtis soovitus selle raamatu lugemiseks: ei ole hea mõte alustada lugemist õhtul, sest seda ei saa panna käest enne lõppu. Ja magada pärast selle lugemist ka niikuinii ei saa.
Kaja Kleimann
Ühes peres sureb ema, teises isa. Alles jäävad leinajad. Elu läheb edasi ja järelejäänud naine ja mees otsustavad luua uue pere. Nii satub Jessie kodusest Chicagost hirmutavasse ja võõrasse LA-sse. Katsumuseks osutub uus, hirmkalli õppemaksuga kool, mille kulud kannab tema uus ema-aseaine. Kõik on halvasti ja siis ühel päeval saab tüdruk meili, mille saatjaks on märgitud KeegiEikeegi@gmail.com. See salapärane isik soovib olla Jessiele vaimseks teejuhiks.
Lugemissoovituse blog 