Posts Tagged ‘kodu’

Alina Bronsky “Baba Dunja’s Last Love”

Vahel on elus perioode, kus pead raamatuid lugemiseks valima paksuse järgi — s.t. mida õhem, seda parem! Berliinis elava vene päritolu Alina Bronsky õhuke raamat pakkus aga lugemiselamust mitme raamatu eest. Saab nutta ja saab naerda, lausa pisarateni, kohati on huumor väga must, aga kõlama jääb Baba Dunja siiras, rahulik, elukogenud hääl.

Tegevus toimub Tšernobõlis Ukrainas, kuhu Baba Dunja on aastaid pärast katastroofi tagasi kolinud ning kus ta elab tasast elu, kirudes mõttes naabri kukke, vesteldes oma surnud mehe Jegoriga, kirjutades kirju oma tütrele Saksamaal ja unistades kohtumisest oma ainsa lapselapsega. Ta ei lase end põrmugi häirida kõikidest neist kiiritusejuttudest, -hirmudest ja -ohtudest, sest peab end muretsemise jaoks liiga vanaks. Ega ma enam 82 ei ole, teatab ta naabrinaisele, kes teda liiga kõvasti kallistama tikub. Ja kodu on kodu, olgu ta siis kiiritatud või mitte, pealegi tärkab ka surnud tsoonis tasapisi uus elu.

Aga rahulik olemine saab ühekorraga otsa, kui peaaegu väljasurnud külla ilmub korraga meesterahvas väikese tüdrukuga. Dunja ei suuda kannatada, et keegi lapse elu — tahtmatult või tahtlikult — ohtu seab, kuid püüd mehele aru pähe panna lõpeb traagiliselt. Tänu oma altruistlikule otsusele ootab Dunjat ees kardinaalne elumuutus, mis teda siiski murda ei suuda.

Kuidas küll nii noor autor nagu Bronsky (sünd. 1978) suudab niivõrd hästi tabada vana inimese mõttemaailma? Dunja muutub lugejale pea sama sümpaatseks kui omaenda vanaema! Ja temast kiirgav, napis ja humoorikas vormis elutarkus puudutab ja paneb mõtlema. Oma eakale ja üksikule naabrinnale, kes nüüd, vanas eas kaalub abieluettepaneku vastuvõtmist, ütleb Dunja: „You’re no less lonely when you have a man. And what’s worse, you have to take care of him.” (92)

Bronsky kirjutab saksa keeles, aga inglisekeelset tõlget lugedes tundsin mitmel puhul, et tahaks lugeda seda teost hoopis vene keeles — oleks kuidagi mahlakam, autentsem. Aga ikkagi pole ma vist tükk aega lugenud midagi nii naljakat kui Marja ja sajale ligineva Sidorowi paaripanek, mis on esimest korda elus usaldatud Dunjale. Oma surnud mehe Jegori poolt kõrvasosistatud soovituse peale mitte unustada suudlust, mõtiskleb Dunja: „He can’t be serious, I think, these are old people and I have some decency. But they are still looking as if they are waiting for something in particular, and I sigh loudly. „I congratulate you, and I … bless you”, I say, and Marja’s eyes begin to glimmer. „And if you really want to… I would like to say… Sidorow, you may now kiss the bride.”” (102-3)

Ehkki tegu on saastatud tsooniga, paljukannatanud piirkonnaga, jääb raamatust hinge selline helge, päikeseline tunne, eelkõige kindlasti tänu Dunjale ja tema rahulikule, optimistlikule ellusuhtumisele. Ühe väga ägeda musta komöödia saaks selle raamatu põhjal vändata — ei tea, kas sellega on juba algust tehtud? Raamat kuulus, muide, ka rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna 2018. a. finalistide hulka.

Annika Aas

Advertisements

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Leo Luks „Eesti kirjanduse kadunud kodu“

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” (Keel ja Kirjandus 2014, nr 10)

Eelkõige sooviksin kiita autorit aktuaalse ja sisutiheda artikli eest. Olenemata kollektiivist või seltskonnast paneb kõrvu kikki ajama just nimelt sõnad: Eesti, kodu, kodumaa, isamaa, eesti rahvus jne. Kõigil on alati midagi selle valdkonna kohta öelda. Tegemist on meile põlvest põlve sisse kodeeritud identiteediga, mis ongi edasiviiv jõud kasvatamaks meid põhimõttekindlalt ja ausalt terve meie eksistentsi aja.

Kodulaulu sõnad „kodu see ei ole koda, millel aken uks,“ selgitabki, et kodu pole pelgalt neli seina ja säng, vaid on nii ajas ja ruumis muutuva tähendusega sõna, mis on erinevalt 19. saj, 20. saj I ja II poolest ning tänapäevase Eesti tähenduses muutnud enam kui seda oli 14.-18. sajandil. Ütlused „kodu kui meie kindlus“ või „oma tuba, oma luba“ on kõige vähem muutuv fenomen, kui üldse. Kodu nimel on sajandeid võideldud ja ka verd valatud, ostetud ja müüdud, vahetatud ja kingitud, võetud ja antud. See pikk aeg on andnud tänaseks ja ka edaspidiseks piisava materjali, et nüüd vaadata tagasi tegemaks analüüsi ja järeldusi. Seetõttu on vastava autori töö päevakohane ja väga põhjalik. Väga mitmekülgne ja võrdluste rohke ja heroilisuse üle mõtlema panev tekst.

Riik, rahvas, keel ja kultuur — need on eeldused, et saaksime täna lugeda selliseid kirjutisi, milles me mõtiskleme fundamentaalsel tasandil meile tähtsatel ja vahel puutumatutel teemadel.

Iga lugeja leiab ennast selles tekstis üles. Igal hommikul ärkame kodus üles ja käime päevatoimetusi mujal tegemas. Pärast tööpäeva lõppu minnakse tagasi koju. Seejärel lauluproovi või tantsuproovi, kus vastavalt lauldakse kodust ja kodumaast või siis tantsitakse rahvatantse. Käiakse korvpalli- või jalgpallitrennis, kodumeeskonna eest võitlemas või hoopiski neile kaasa elamas. Õhtu lõppedes minnakse ikka tagasi oma kodu. Olgu see siis milline tahes, kuid iga inimene kujundab enda kodu oma tahtmist mööda ja tema teab, mis tema jaoks on kodu. Ühese lausega seda mõistet selgitada ei saa. Mõne vanema generatsiooni jaoks oli koduks isade talu, mis hävines II maailmasõja ajal ja ta ei tunne ennast elu lõpuni kodusena mõnes paneelmaja kaheksanda korruse ühetoalises korteris. Vastupidiselt leiab mõni isik, et just korterijärjekorras oodatud aastate järel saadud neljatoaline mugavustega korter on tema jaoks kodu, mis toob temale õnne ja rahu. Ja tema, kes ei ole kirjanik ega luuletaja, vaid 35 aastat lukksepa ametit pidanud Jaan läheb laulupeole ja laulab kodust ja isamaast just enda vaatevinklist vaadatuna. Ta laulabki hinges enda neljatoalisest korterist, mugavustega, seejärel enda riigist ja tuhandeid aastaid paikselt elanud rahvast, eestlastest.

Autor on leidnud õigesti, et me kardame, vihkame, põlgame kodutust ja tuletame läbi kultuuriliste väljendite meelde, et tuleb hoida enda kodu ja kodumaad, sest ilma selleta polekski millest laulda või kõnelda. Ehk vajaksime läbi kirjanduslike väljaannete või laulude või muude teoste läbi uur rahvuslikku äratamist. Sorades pidevalt minevikus elame tulevikuta.

Silver Priimäe
Tartu linnakantselei õigusteenistus, vanemjurist