Alain Mabanckou „Katkine Klaas” (Loomingu Raamatukogu nr 13-15/2019, tlk Ulla Kihva)
Kongo päritolu ja prantsuse keeles kirjutava Mabanckou teos on tõeline maiuspala kõikidele lugejatele inimestele. (Ehkki jah, väga konservatiivse lugeja, kes ootab ikkagi suure algustähega algavat ja punktiga lõppevat lauset ning roppustevaba teksti, võib Mabanckou raamat ka eemale peletada.) Nii palju viiteid teistele kirjandusteostele ei kohta vist kuskil mujal — selle õhukese raamatu kohta on neid mitusada, aga ärge ehmuge — need viited ei ole siin sugugi autori või jutustaja lugemuse ja eruditsiooniga eputamiseks, vaid nad on teksti loomulik osa ning teksti saab tõenäoliselt nautida ka ilma viiteid ära tundmata. Väike stiilinäide: „/…/kahjuks pole ma kirjanik /…/ ja sellepärast jätaks ma kirjutamise parema meelega andekatele ja üliandekatele, neile, keda mulle meeldis lugeda, kui ma veel lugesin lihtsalt selleks, et ennast harida, /…/ neile, kes laulavad elurõõmust, neile, kes võitlevad, unistavad väsimatult võitlusvälja laienemisest, neile, kes peavad pidu sinus eneses, neile, kes suudavad elada jumalaid hämmastades, neile, kes tulevad läbi ahermaa, neile, kes püüavad sinilindu, neile, kes parandavad elavaid, neile, kes laulavad maast, kus puudel pole varju, neile, kes reisivad öö lõppu, neile, kes kiikavad maailma ärklitoaga majast /…/” (lk 110).
Eriti palju äratundmisrõõmu pakub raamat prantsuskeelse kirjanduse tundjatele; remargi korras olgu öeldud, et raamatus on humoorikas viide ka 2020. a. kirjandusfestivali Prima Vistat külastava Jean Echenozi teosele „Ma lähen ära”. Vähemalt üks kirjanduslik tegelane ärkab lausa elule ning kohtub jutustajaga isiklikult, kuid jäägu see üllatuseks. Kultuuriliste ja poliitiliste vihjete äratundmine on muidugi boonuseks, aga raamatul on olemas ka sündmustik: nimelt on Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas asuva Tuulest Viidud Krediidi baari pidaja Kangekaelne Tigu andnud jutustajale, Katkisele Klaasile, vihiku ja käskinud selle täis kirjutada ning Katkine Klaas kuulabki baari värvikate kundede lugusid ja kribab neid üles, avades lõpuks natuke ka enda lugu, enda minevikku. Lugude jutustamise traditsioon on Aafrikas teatavasti väga tugev, ja mis see elugi muud on kui üks lugude kogu. Lood on enamasti traagilised, aga jutustamisviis üsnagi humoorikas: „/…/ ja üleüldse, kas Kraanitar lubaks minusugusel kaltsakal enda otsas ratsutada, ah, ja siis on veel üks suur tehniline probleem, ma arvan, et mu varustus pole piisav, olgem ausad, ja kui võtta arvesse Kraanitari kannikabilanssi, siis ma olen kindel, et mul läheks terve päev, et tema Madala Maa G-punkti otsida, ma jõuaks hädavaevu punkti B, ja siis jääks veel punktid C, D, E ja F /…/” (lk 61-2).
Väga hästi õigustab ennast teksti edasiandmine nö ühe hingetõmbena, alalõpmata veiniuimas oleva Katkise Klaasi suulise pajatusena, millest aimub nii jutustaja empaatilist isiksust, suurt lugemust kui isiklikku tragöödiat. Oma „latravat- ja patravat” jutustamisviisi põhjendatakse nii: „/…/kui ma oleks kirjanik, siis ma paluks Jumalalt, et ta täidaks mind alandlikkusega, /…/ ainult sellisel tingimusel looks ma teoseid, milles on elu sees, aga ma räägiks kõike oma sõnadega, isevärki sõnadega, seosetute sõnadega, sõnadega, millel pole saba ega sarvi, ma kirjutaks seda, mida sülg suhu toob, ma alustaks kohmakalt ja ma lõpetaks kohmakalt, nagu alustanud olin, mul oleks kama kaks puhtast mõistusest, meetodist, foneetikast, proosast, ja mõte minu keele segapudru taga oleks lihtne, aga sõnadesse pannes kõlaks see segaselt, /…/ see oleks siis kirjutamine või elu, /…/ seesamune korralagedus on meie elu /…/” (lk 109).
Ehkki originaal alles lugemata, julgen väita, et tõlkija Ulla Kihva on hakkama saanud suurepärase tööga, aga kuna tõlkija järelsõnas möönab, et tõlgegi on mänguline ehk siis viidete puhul on eesti keelde tõlkimata teoseid asendatud nendega, mis olemas on, tekitab see veelgi suurema huvi ka originaali piiluda. Igal juhul on selles „saba ja sarvedeta” teoses väga palju elu sees ning olles ise Kongo naaberriigis Kamerunis neli kuud elanud, arvan, et väga autentselt kujutatud elu.
Annika Aas
Lugemissoovituse blog 