Posts Tagged ‘kirjanduskriitika’

Leo Luks „Eesti kirjanduse kadunud kodu“

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” (Keel ja Kirjandus 2014, nr 10)

Eelkõige sooviksin kiita autorit aktuaalse ja sisutiheda artikli eest. Olenemata kollektiivist või seltskonnast paneb kõrvu kikki ajama just nimelt sõnad: Eesti, kodu, kodumaa, isamaa, eesti rahvus jne. Kõigil on alati midagi selle valdkonna kohta öelda. Tegemist on meile põlvest põlve sisse kodeeritud identiteediga, mis ongi edasiviiv jõud kasvatamaks meid põhimõttekindlalt ja ausalt terve meie eksistentsi aja.

Kodulaulu sõnad „kodu see ei ole koda, millel aken uks,“ selgitabki, et kodu pole pelgalt neli seina ja säng, vaid on nii ajas ja ruumis muutuva tähendusega sõna, mis on erinevalt 19. saj, 20. saj I ja II poolest ning tänapäevase Eesti tähenduses muutnud enam kui seda oli 14.-18. sajandil. Ütlused „kodu kui meie kindlus“ või „oma tuba, oma luba“ on kõige vähem muutuv fenomen, kui üldse. Kodu nimel on sajandeid võideldud ja ka verd valatud, ostetud ja müüdud, vahetatud ja kingitud, võetud ja antud. See pikk aeg on andnud tänaseks ja ka edaspidiseks piisava materjali, et nüüd vaadata tagasi tegemaks analüüsi ja järeldusi. Seetõttu on vastava autori töö päevakohane ja väga põhjalik. Väga mitmekülgne ja võrdluste rohke ja heroilisuse üle mõtlema panev tekst.

Riik, rahvas, keel ja kultuur — need on eeldused, et saaksime täna lugeda selliseid kirjutisi, milles me mõtiskleme fundamentaalsel tasandil meile tähtsatel ja vahel puutumatutel teemadel.

Iga lugeja leiab ennast selles tekstis üles. Igal hommikul ärkame kodus üles ja käime päevatoimetusi mujal tegemas. Pärast tööpäeva lõppu minnakse tagasi koju. Seejärel lauluproovi või tantsuproovi, kus vastavalt lauldakse kodust ja kodumaast või siis tantsitakse rahvatantse. Käiakse korvpalli- või jalgpallitrennis, kodumeeskonna eest võitlemas või hoopiski neile kaasa elamas. Õhtu lõppedes minnakse ikka tagasi oma kodu. Olgu see siis milline tahes, kuid iga inimene kujundab enda kodu oma tahtmist mööda ja tema teab, mis tema jaoks on kodu. Ühese lausega seda mõistet selgitada ei saa. Mõne vanema generatsiooni jaoks oli koduks isade talu, mis hävines II maailmasõja ajal ja ta ei tunne ennast elu lõpuni kodusena mõnes paneelmaja kaheksanda korruse ühetoalises korteris. Vastupidiselt leiab mõni isik, et just korterijärjekorras oodatud aastate järel saadud neljatoaline mugavustega korter on tema jaoks kodu, mis toob temale õnne ja rahu. Ja tema, kes ei ole kirjanik ega luuletaja, vaid 35 aastat lukksepa ametit pidanud Jaan läheb laulupeole ja laulab kodust ja isamaast just enda vaatevinklist vaadatuna. Ta laulabki hinges enda neljatoalisest korterist, mugavustega, seejärel enda riigist ja tuhandeid aastaid paikselt elanud rahvast, eestlastest.

Autor on leidnud õigesti, et me kardame, vihkame, põlgame kodutust ja tuletame läbi kultuuriliste väljendite meelde, et tuleb hoida enda kodu ja kodumaad, sest ilma selleta polekski millest laulda või kõnelda. Ehk vajaksime läbi kirjanduslike väljaannete või laulude või muude teoste läbi uur rahvuslikku äratamist. Sorades pidevalt minevikus elame tulevikuta.

Silver Priimäe
Tartu linnakantselei õigusteenistus, vanemjurist

Piret Bristol – Lugemissoovitus

leer savumeesJaak Leeri „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki” on raamat, mis igas korralikus raamaturiiulis on olemas, ja kui teda ei ole, siis tuleb ta poest osta ja sinna panna. Tegemist on üsna õhukese jutukoguga, mille autor on sellise ajalehe nagu Nelli Teataja ajakirjanik. Tõepoolest on see leht olemas, aga Leeri lood on siiski puhas ilukirjandus. Sobivad hästi igal aastaajal ja igas meeleolus – mida mustem see on, seda parem, sest „Savumees” kuulub kindlasti eesti huumori-kirjanduse esikümnesse.

Piret Bristol raadiAivo Lõhmuse „Võim ja vari” on selle sajandi alguses ilmunud paks kriitikakogumik peamiselt eelmisel sajandil avaldatud kirjandus- ja teatrikriitikast. Kõik artiklid ja esseed nende kaante vahel ei ole sugugi varem ilmunud, sest raamat sisaldab ka niisuguseid haruldusi nagu siseretsensioonid. Need on arvustused, mida kirjastus vene ajal tuntud kirjanikelt tellis avaldamist ootavatele käsikirjadele ja neist olenes käsikirja saatus üsnagi palju. Aivo Lõhmus on ainus eesti kriitik, kes on söandanud enda tehtud siseretsensioonid, õieti osa neist, ka raamatukaante vahel avaldada. Vaimukaid ja nauditavaid seoseid sisaldavad raamatuarvustused on selle teose põnevaim osa, aga Nikolai Baturini ja Jaan Toominga loomingut käsitlevad alajaotused oma imekspandava põhjalikkusega on kindlasti abiks igat masti kirjandus- ja teatriteaduse üliõpilastele. Autor on varustanud muist lugusid ka tänapäevaste kommentaaridega, mis teevad sellest kogumikust ühe originaalseima ja huvitavaima kriitikaraamatu, mis eesti kirjanikult ilmunud.

valitaimkasvabLuuletaja Katrin Väli nimi ei ole väga tuntud, ometi on ta kirjutanud juba kümmekond luulekogu ja on kindlasti tänase Eesti üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid. Madis Kõiv on kunagi Underist rääkides väljendanud arvamust, et eesti luule peavoolu liin eeldab luuletajalt n-ö emalikkust, ja kõik, mis sellest peavoolust hälbib, ei leia heakskiitmist luulena. Kindlasti ei ole Katrin Väli kunagi kirjutanud peavooluluulet. Tema teostest tõstaksin esile sellist huvitavat kogu nagu 1999. aastal ilmunud „Taim kasvab kell käib”, aga ka kõiki varasemaid ja hilisemaid. Kes tahab luule kaudu tunnetada inimmeeltele hoomamatut ega otsi kiiret meelelahutust, sellele on Väli loomingus avastamisrõõm garanteeritud.

afanasjev kaadrid otsustavadOn selline suurepärane raamat nagu Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. Võib küll öelda, et Afanasjev püüab olla Eesti Vonnegut, aga see tuleb tal tihtipeale täitsa vaimukalt välja. Tegemist on omapärases CD-suuruses formaadis hästi mõnusale paberile trükitud ja Aapo Ilvese toredate illustratsioonidega proosaraamatu-kesega. Afanasjevi loomingust soovitan veel tema mälestusi Brüsselis ametnikuna elatud ajast – raamat on ilmunud Petrone Prindi „Minu …” sarjas ja mõistagi kannab pealkirja „Minu Brüssel”.

ackroyd hawksmoorLõpetuseks soovitan kirjandusgurmaanidele Peter Ackroydi „Hawksmoori”. See romaan tuleks panna kooli kohustusliku kirjanduse hulka, kuid selleks, et seda suudetaks lugeda, peaks muidugi kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja üle vaatama. Kõige laiemalt öeldes on juttu peamiselt inimese sisekosmosest. Romaan on samas nii-öelda ajalooline ja piisavalt mitmekihiline.tartulinnaraamatukogu100

Piret Bristol