Posts Tagged ‘kiri’

Arvo Valton “Kirjad kasetohul”

Kirjad kasetohul – on nad ikka olemas olnud?

Novgorod on üks vanimaid Vene linnu. Kroonikais on Novgorodi esmakordselt mainitud aastal 859. Millal Sina Novgorodis viimati käisid ja mida sellest linnast mäletad? Arvata on, et vastus on aastateski ununenud. Ometi, kes kordki selles linnas käinud, seda jäävad lummavalt saatma arvukate kirikute eriilmelised tornid. Nüüd on suurepärane võimalus uuendada oma sinasõprust selle huvitavailmelise linnaga, sest kirjanik Arvo Valton on kirjutanud hämmastavalt mitmetahulise raamatu „Kirjad kasetohul”, mille leheküljed viivad lugeja sellesse iidsesse Vene linna. Autor on osavalt põiminud nii ajaloolise olustiku kui kaasaja ning loonud tegelaskujude kaudu arvukalt usutavaid olupilte tänapäevast ja aastasadade eelsest bojaaride ajastust. Kogu lugemisaja kestel hoiab pinget peategelaste Mello ja Maano elukäik, armastuslood ja suhted kaasaegsetega, olgu see siis ajalooline vaimulike keskond, bojaaride veetše või kaasaegne tudengite seltskond. Huvitav on autori leid tekstis liikuda 900-aastase ajavahega. Arheoloogilised kasetohuürikud ja puutahvlid ongi need, mille saladust noored aastasadade tagant tahavad lahendada. Lugemisloo teeb huvipakkuvaks see, et raamatu tegevuse nii algus ja lõpppunkt on meie ülikoolilinn Tartu ja tänapäevse Mello ja sajanditetaguse Maano kujul on tegemist noorte eesti meestega.

Otsid Sa raamatust romantilist armastuslugu? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist olustikku? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust filosoofilist mõtisklust? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust kaasakiskuvat tegevusliini? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust mõtteerksuse alget? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust muinasjutulist äratundmishetke? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist tõehetke? Tundub, et siin see on …

Üldse aga tasub just seda vanameistri raamatut lugeda, nautida autori mõttekäiku ja huvitavat stiili ning kasetohust ürikute saladustesse uskuda-uskuda-uskuda  Sekka aga põikab kirjanik muinasjuttude õpetuse filosoofilisse olemusse. Küllap leiad lugemiselamuse Sinagi, sest mind jäid äsjaloetud raamatu leheküljed küll pikalt ja kauaks lummama…

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu juhataja

Arvo Valtoni pilt on pärit siit.

Jan Kjaerstad “Märgid, mis juhivad armastuseni”

Jan Kjaerstad raamatus “Märgid, mis juhivad armastuseni” on mitu kihti, mida võib nautida nii koos kui eraldi.

Romaani esimeses pooles saab pealkirja võtta sõna-sõnalt: peategelane otsib märkide järgi armastust/armsamat. Hiljem märgi tähendus muutub, asjaliste märkide (A-tähega sõrmus) asemel on käitumuslikud (seljalejoonistatud tähed) märgid. Niisiis romaan armastuse otsimisest, leidmisest, arengust.

margidmisjuhivadOluline teema on kiri. Raamatus on piki arutluskäike tähekujude ja õige paigutuse tähtsusest mingi teksti mõjulepääsemisel. Seda osa lugesin ma erilise huviga ja tundsin kahetsust, et mul endal puudub oskus ja tunnetus, millega šrifti sobivust tekstiga hinnata.

Mõneti on see romaan saatusest ja sellest kuipalju elus ettejuhtuvad seigad suunavad ja mõjutavad edaspidist elu. Autor tundub saatust uskuvat, olgu näitena toodud kiviraidurist vanaisa kuju aitamas peategelasel tunnetada tähtede jõudu ja omadusi, või tõdemus, et ikka juhtub, kui soovides parimat kukub välja nagu alati.

Aga eelkõige oli see minu jaoks raamat lugudest ja lugude tähtsusest. Romaani põhiosa jutustab peategelase kujunemis- ja armastusloo, vahele on põimitud väikesed mõistujutud tähtedest ning peategelase armastatu on lugude vestja. Lood aitavad üksteist tundma õppida, lugude kaudu mäletatakse minevikku ja luuakse tulevikku. Lood seovad ja ühendavad inimesi. Mõnikord ka lahutavad, kui järgida rohkem märke kui inimesi…

Tiina Sulg