Posts Tagged ‘jõulud’

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss”

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid
(Seitse sõlme, 2020)

Mulle on alati meeldinud raamatud, mis vaatavad elu ja sündmusi justkui läbi lapse silmade või jutustavad lugusid lapse häälega. Øyvindi (kasutan eesnime, sest tunnen autorit isiklikult) raamat lapse vaatepunkti ei kasuta, aga üks ütlemata armas raamatuke on ta siiski ja lapsepõlvest on siin nii mõndagi.

Kõigepealt autorist. Øyvind [öivin] on Eestis elav Norra päritolu tõlkija ja luuletaja (või võiks isegi öelda norralasest Eesti kirjanik?). Eelmisel aastal pälvis tema debüüt-luulekogu „Sisikond” Betti Alveri preemia. Koos Veronika Kivisilla ja Adam Culleniga on tal hiljuti ilmunud mereteemaline ühiskogu „Kolm sõlme”. Autor on ka kirjandusfestivali Prima Vista 2021 patroon ning käesolev raamat sobib imehästi tulevase festivali teemaga „Väike maailm”.

Fragmendid või laastud räägivad Øyvindi lapsepõlve väikestest seikadest tillukesel kodusaarel Rangøyl Norra ranniku lähedal. Raamatuke on Asko Künnapi poolt kenasti kujundatud ning sisaldab autori enda tehtud mustvalgeid fotosid. On humoorikaid lugusid, on nukramaid, nostalgilisemaid lugusid, kõige rohkem aga just selliseid kurbnaljakaid. Kasvõi „esgaatori lugu”, kus väike tüdruk jääb ilma oma mängu-eskavaatorist („Pärispatt”, lk 19-20), või kolme lapse kinnijäämine püügiriistakuuri: „Naabritüdruk teadis Meie Isa palvet ning see sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie hetkeolukorrale kohandatud olevat.” („Et meid leitaks”, 40). Kurbnaljakaks kvalifitseerub vist ka lugu sõbrast, kes Øyvindi juukseid lõikab, mis lõpeb päris omapärase soenguga: „Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.” („Juuksur”, 140) Jõuluaega sobib imehästi „Suur tuhksuhkrupäev”, laste meelispäevast enne jõule, mis paneb südame rõõmustama ja läikima (59-60).

Øyvindi keel on vahel rohkem, vahel vähem poeetiline, sõnad on kaalutud. Lisaks on autor mihkel sõnamängude ja mitmetähenduslikkuse loomise peale, kasvõi fraasi „/…/ kunst on ikka tulega mängimine” võib lugeda ja mõista mitut moodi. Väga terane on Øyvindi tähelepanek, et tema isa poolt kirjutatud iga-aastased jõulukirjad ehk nö pere aasta kokkuvõtted olid justkui tänapäevaste facebooki postituste eelkäijad, kuna „žanri üheks põhitunnuseks oli see, et mainida tohtis eelkõige positiivseid elusündmusi ja kindlasti lootustandvas võtmes.” (61). Raamatukoguhoidja südant soojendab muidugi eriliselt see, et kogumiku kõige esimene lugu mainib raamatukogu ning hiljem tuleb juttu veel raamatulaevast ehk siis n-ö merepealsest raamatukogust. „Alati oli palju raamatuid ja lummus.” (116)

Mis lisab neile naljakaile, tabavaile ja toredaile lugudele nukra noodi, on tõsiasi, et Øyvind vaatab tagasi ju lausa kahele kadunud maailmale—lapsepõlvele idüllilisel saarekesel ning sünnimaale ehk Norrale, mis on Eestisse kolides ka justkui mõnes mõttes jäädavalt kadunud. Koroonakarantiinis olles otsustas autor, et tema kodu on Eestis. „Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Mu kodu on alati Norras./ Ent ikkagi. Koer kukkus taevast alla./ Ja ma ütlesin: „Eesti!”” (158)

Huvilistele veel viide Raimu Hansoni intervjuule Øyvindiga “Eesti norralane meenutab poisipõlve, see möödus tillukesel saarel, kus räägib tuul” eelmise aasta 23. dets. Postimehes.

Annika Aas

Marko Leino „Jõululugu”

Marko Leino (s. 1967) on soome kirjanik ja stsenarist, kelle sulest on ilmunud sellised filmistsenaariumid nagu  „Matti: põrgu kuulub kangelastele” (2006) ja koostöös  Antti J. Jokinen’iga „Puhastus” (2013)  jne. Teda peetakse Soome filmitööstuse nn kuldsõrmeks, kelle teostest saavad tihti menukid. Leino on kirjutanud ka mitmeid lasteraamatuid, luuletusi, aga põhiliselt krimiromaane.

leinojoululugu2007. aastal valmisid Soomes üheaegselt film ja raamat „Jõululugu” (orig. “Joulutarina”), mis räägivad loo sellest, kuidas orb Nikolasest saab jõuluvana.  Filmi pole ma ise näinud, kuigi seda on näidatud ka Eestis nii kinobussis kui ka ETV-s 2009. aasta jõulude ajal. Seega edaspidi tuleb juttu üksnes raamatust.

Raamat koosneb 24 aknast (nagu jõulukalender)  ehk peatükist, kus  vanaisa jutustab kahele oma lapselapsele jõululoo, mida on räägitud aastakümneid enne pühi, iga päev üks lugu. Seekord saab jutustus alguse küll  hilissuvel, kui lapselapsed leiavad merepõhjast aarde – imeilusa puust laeka, mille sees on uur ja jõulutervitus kallile väikesele Aadale vennalt Nikolaselt. Lugu võib alata.

See viib Korvajõe küla lähedale kivisele saarele, kus elab neljaliikmeline perekond Vana. Nad elavad seal õnnelikult, kuigi vaeselt, kuni kaks päeva enne jõule haigestub tõsiselt pere noorim liige, pisike Aada. Vanemad otsustavad maismaalt abi otsida, kuid kahjuks on merel torm ja nad ei tule tagasi. Saabuvad kaks meest, kes ütlevad, et leidsid ta vanemate surnukehad (mitte õe Aada) ning Nicolas peab nendega kaasa minema. Siit saab alguse 5-aastase Nikolase uus elu Korvajõe külas, kus vahetub tema eest hoolitsevate perede ring iga aasta jõulude aegu. Ta otsustab, et ei kiindu kunagi kellegisse, sest see teeb liiga haiget, kuid murrab oma lubadust ning peagi on tervest külast saanud tema jaoks üks suur pere. Tänutäheks nende headuse eest meisterdab ta oma isa pussiga lastele kenad kingid, mille edastab jõuluööl enne tema lahkumist uude peresse. Samal ööl käib ta ka mere ääres oma õele Aadale jõulukinki viimas, sest usub, et temast sai mereneitsi. Niimoodi mööduvad aastad, Nikolas on kolmeteistkümneaastane ning peagi saab ring täis, sest külas on kõigest 8 talu. Mis edasi?

Kuna külaelanikel on ees rasked ajad ning keegi ei saa võtta teda uuesti oma majapidamisse, siis otsustakse ta anda  kurjale puusepal Iisakkile, kes elab üksinda  külast kaugel eemal. Siiski harjub tasapisi Nicolas uue elukorraldusega, eriti peale seda, kui vanamees tutvustab talle oma puutöökoda ja selle saladusi. Ometi ei suuda ta loobuda ideest jõuluõhtul tänada külaelanikke omavalmistud kingitustega. Salaja meisterdab ta töötoas kingitusi, kuid jääb lõpuks siiski öiste tegemistega peremehele vahele. Siit edasi toimub jälle pöördemoment noormehe elus ning tuleb välja, et vana puusepp on lihtsalt elust kibestunud, sest on kaotanud nii naise kui ka poja. Edasipidi jätkub nende suhtlus juba isa ja poja tasandil. Iisakki ja Nicolase põhitööks saabki kingituste meisterdamine ning jõuluööl nende kohaletoimetamine. Kingipiirkonnad aina suurenevad ning aastad mööduvad ka üha kiiremini. Lõpuks jõuab kätte aeg, kui Iisakki lahkub teisse ilma ning Nicolas saab aru, et ta on teistkordselt murdnud oma lubadust kiinduda mõnda inimesse.

markoleinoLõpuks tunnistab Nicolas, et üksindus ongi tema saatus ning ta võtab kasutusele üksnes oma teise eesnime Oulu ehk temast saab Oulu Vana. Ta pühendub üksnes jõuludele ja kinkide valmistamisele, muul ajal  saab temast erak, keda kõik kardavad. Ta ostab Iisakki päranduse eest endale neli porot, keda püüab  kodustada ja välja koolitada, kuid miski ei aita, põdrad ei allu talle. Ta võtab lõpuks kasutusse porokasvataja soovituse kanda punast karusnahast mütsi ja lisab omalt poolt kogu kostüümi – erkpunased püksid ja mantli musta vööga. Nagu imeväel kuuletuvad põdrad nüüd Oulule, kuigi teadagi on põhjapõdrad tegelikult värvipimedad.

Raamatu lõppu ma ümber ei jutusta, kuid ka sinna mahub veelkord oma lubaduse murdmist ning tänu sellele ka ustava abilise leidmise. Paraku jääb ka Nicolas ehk Oulu nii vanaks, et kätte jõuab viimane kord jagada kinke jõulude ajal. Peale seda jääb ta kadunuks, kuid traditsioon jätkub, nii nagu Nicolas päris alguses oli soovinud. Lapsed leiavad jõuluhommikul eest kingitused ning kui eriti veab, siis võid jõuluööl kuulda ja näha kuljuste saatel saani üle talvise taevalaotuse sõitmas.

Kurvalt alanud lugu saab ilusa lõpu!

viiresmeiejouludeluguLisaks soovitan lugeda Ants Viirese „Meie jõulude lugu”, kust leiab ka peatüki Eesti jõuluvanade ajaloost. Õnneks meie traditsioonides on alates 1920-ndatest aastatest jõuluvana (vahepealsesel ajal ka aastavahetuseti näärimees) ka isiklikult külastunud kodusid oma puna-valges või  mõnes teisevärvilises kuues ja valge habemega. Jõuluvana ei ole üksnes ilus muinasjutt, vaid reaalne jõulurõõmu tooja.

Häid jõule!

Klaari Tamm

Elsa Pelmas “Sussipäkapikk Siisi seiklused”

Elsa Pelmas. Sussipäkapikk Siisi seiklused. Pildid joonistanud Everi Vähi. Tln.,TEA, 2006

Sattusin seda raamatut lugema põhiliselt eelkooliealistele lastele ja nemad olid ka minu mõõdupuuks selle ülevaate kirjutamisel.

Lugu pajatab sussipäkapikkudest, kes aitavad lastel jõulusid oodata.

Rabaraja päkapikuküla on vastu jõulu päris tühjaks jäänud, sest kõik teised päkapikud on läinud Põhjalasse uue aja asju arutama ja piilumisoskusi parandama. Koju on jäänud ainult vanaema, Siisi ja teenitud puhkusele jäänud päkapikk Kikkapüks ja Suurhabe. Siisi jaoks kulgeb kõik liiga rahulikult, kuni ühel päeval Kikkapüks avastab, et nende lähikonda Kuuseküla Käbikuuse tallu on kolinud üks pere. Selles peres elavad vanaema, ema, isa ja kolm last, koer Saki ja kass Kriibu ja veel mõned koduloomad.sussipakapikk

Selles loos on päkapikutööd tavaks teha ainult nö meespäkapikkudel, kes, nagu te mäletate, olid kõik Põhjalasse kooli läinud. See tegi Rabaraja rahva murelikuks, et mis nüüd neist lastest ilma sussitööta saab. Saate isegi aru, et sellest hetkest oli kätte jõudnud aeg, kus ka päkapikutüdrukud võivad midagi korda saata…

Raamat on lohutuseks neile lastele, kes on juba nii suured, et on näotu päkapikkudesse uskuda, et kuidas nad kommi toovad ja kuidas nad majja saavad jne. ( Isiklikult mulle luuravad päkapikud ei meeldi, aga muidu võiks nad käia ju küll)

Raamat on ka huvitavaks abimaterjaliks lastevanematele, kes selle ametiga kokku puutuvad. Nimelt kasutavad päkapikud majas leiduvaid komme ja kui kommid otsas, tuleb neid juurde hankida lihtsa võttega – magajale täiskasvanule tuleb otse kõrva sisse teada anda, et vaja homme poodi minna ja kommi tuua. Ka selgub, et on olemas hulk asju, milleta päkapikk missioonile ei lähe, nt pikk tuttmüts, mille saab häda korral üle õla visata ja nähtamatuks muutuda, või sokid, mis teevad sammud kuuldamatuks (vanaema kootud muide) jne jne. Oluline on koduloomadega jutule saada ja oskus susse mõõta jne jne

Raamat jutustab Siisikese esimesest sussitööst Käbikuuse talus. Algus on ladus, väikeste laste jaoks on laused pikavõitu, tuleb rohkem jutustada. Tundub nagu läheks stiil kohmakamaks kui inimeste tegevusi kirjeldama peab. Kokkuvõtteks on tegemist mõnusa ülevaatega sellest raskest sussitööst. Illustratsioonid on rõõmsad ja värvilised, on mida väiksemate lastega koos vaadata.

Minu eraviisilise arvamuse kohaselt võiks autor loobuda moraalilugemisest, mis mõnes tekstiosas silma hakkab ja ei sulandu kuidagi, aga muidu kõigiti tore lugu.

Tegemist on esmatrükiga, soovin autorile edu.

Merike Karolin