Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest” (2006, e. k. Vahur Aabrams 2015)
No nii, ei ole jaanuarikuugi veel otsas, kui ma arvan, et selle aasta üks suurimaid lugemiselamusi on juba kirjas — Belgia luuletaja ja kirjaniku Dimitri Verhulsti (s. 1972) poolautobiograafiline romaan „Kahju olnud asjadest”. Nii relvitukstegevat ausust koos eneseiroonilise huumori ja naturalistlike kirjeldustega ei leia just sageli, lisaks geniaalsed sententsid, mis lihtsalt jäävad kummitama, à la „Muidugi mõista läks elu edasi, see tegi elu vahel nii raskeks” (lk 43).
13-aastane Dimitri elab koos oma isa Pierre’i ehk Pie ning isa kolme vennaga vaesuses, viletsuses ja roppuses Reetveerdegemi kolkakülas Belgias, jagades lelledega ühte tuba ning käies nendega juba maast madalast mööda kõrtsusid kaasas. Vahelduva eduga käivad isa ja lelled ka tööl — ehitusel abiks või sides — aga elu põhisisu on siiski joomine. Higised jalad, röhitsemine, kõhuussid, vaibal vedelevad varbaküüned, kubemekarvad, nikotiinist pruunid hambad — meestel nö häbi on, aga ei tunne :) Maja ainsal naisel, Dimitri vanaemal, ei jää muud üle, kui jõudumööda meeste roppust kasida.
Tundub nagu üks mõttetu häda ja viletsus — et mis sellest ikka lugeda? Aga autor suudab ka kõige proosalisemast elust ja olmest nii värvikad pildid maalida, et selles inetuses on omamoodi ilu. Keskklassi pügatud murulapikese ja föönitatud hekiga elu „televiisori ümber ehitatud majades” tundub Verhulstide „seikluste” kõrval ikka tõeliselt igav. Ma kardan, et mulle kangastub nüüd elu lõpuni mõnd Roy Orbisoni laulu kuuldes pilt lelledest Verhulstidest, kes küla suvalise pere pool telekast Roy kontserti vaatavad ja mööda tuba toolidega tantsu vihuvad (nende endi telekas oli vahetult enne kauaoodatud kontserti kohtutäituri poolt võlgade katteks minema tassitud). Erinevalt klanitud ja piiridesse surutud keskklassist on neil veel alles oskus lihtsatest asjadest rõõmu tunda: „Aga Roy Orbison oli tagasi, õnn naeratas, tulevik oli tõesti meie päralt.” (84) Kui sarkasm, siis soe — olgu see väide nii vastuoluline kui tahes.
Autor valdab võrratute metafooride kunsti („Umbes nii pruun [nahk] nagu siis, kui olla istunud õhtu otsa nägupidi tuhatoosis, kus kõik sigaretid pole kustunud”, lk 77) ja räiget naturalismi („Kas me hakkame jälle hambaid pesema, oma trussikuid pesukorvi ladustama ega jäta neid enam kuhugi vedelema, kuni vanaema, kes meie haisule peale juhtub, nad üles korjab ja sitatriibud pimsskiviga puuvillase kanga pooridest välja nühib?” lk 91). Autor-jutustaja ei ilusta midagi, ta annab endale aru, et nad on „normaalse, keskmise” inimese silmis absoluutne põhjakiht. Kui põhjakiht, siis põhjakiht — vähemasti üksmeelne! Lelled hoiavad üksteist viimseni, Dimitri jaoks on nad pigem nagu vennad, ning Dimitri austab ja imetleb ka oma joodikust isa, sest teab, et isa hoiab teda, ehkki ei käi talle jooksuvõistlustel kaasa röökimas.
Jutustaja hüppab ajas edasi-tagasi, mis annab meile aimu, mis temast lõpuks sai ning miks on kõik need noorusaja pildikesed rüütatud sellisesse sooja mõistmisesse ja huumorisse — jutustaja on vähem või rohkem nostalgiline, ta on teatud mõttes kadunud aega otsimas. Ühel hetkel viis sotsiaaltöötaja ta pere juurest minema ning ta kasvas kasuperedes, internaatkoolides, parandusasutustes, mida mainitakse vaid riivamisi. Ta rebiti oma keskkonnast välja ning — on see hea või halb —, tüüpiline keskklassielu sai ta kätte. Täiskasvanuna ja isana võib ta ju vahel oma lelli igatseda ja nendega veel kõrtsus istuda, aga see pole enam see — ta ei kuulu enam nende hulka, miski on jäädavalt kadunud. „Mul on tulekindlustus, auto, kreissaag ja koogipann. Ja ma maksan sotsiaalkindlustusmakse täie veendumusega. Suurem reetur ei saaks ma enam olla, millest oleks mul lelledega veel üldse rääkida” (194). Dimitri tõenäoliselt ei igatse ega nuta taga oma noorusea kitsikust ja närusust, aga temas on mingi igatsus selle üksmeele ja solidaarsuse järele, mis Verhulstide seas valitses. Võib-olla natuke ka selle muretu ja hooletu kulgemise järele. Aga on tal kahju olnud asjadest? Vaevalt. Ilma selle taustata oleks ta täna vaevalt see, kes ta on. Keegi, kes on õnnelik ja saab söönuks oma tööst, mida talle hirmsasti meeldib teha. Kirjutada.
Raamatu põhjal valmis 2009. a. ka film, pealkirjaga „The Misfortunates”.
Annika Aas
Ühe pere lugu kirjades. Eriliseks teeb selle aga kirjade sisu — isa kirjutab oma peaaegu täiskasvanud pojale. Michael on pere kõige vanem laps (tal on õde Sophie ja vend Adam), kes on kodunt lahkunud, väidetavalt õppima ja üritab iseseisvalt elada. Tal on üürikorter ja oma tüdruk Niamh. Aga midagi on tal veel — nimelt süvenev depressioon ja edenev anoreksia. Ta ei kaeba ja püüab koos Niamhiga perekonna eest kõike varjata. Ega ülejäänud pere väga ei süvene noormehe probleemidesse. Isa annab talle aeg-ajalt asjalikku nõu — lõpetada söögiga pirtsutamine, tõusta jalgadele ja minna eluga edasi. Nii lihtne see ongi — aga miks Michael sellega siis toime ei tule. On tarvis ennast lihtsalt kokku võtta!!
Lugemissoovituse blog 