“See juhtus raamatukogus”: Anu Amor-Narits räägib noorte omaloomingukonkursist

Raamatukogude aasta puhul korraldas Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna omaloomingukonkursi, mis algas 12. jaanuaril ja lõppes 12. juunil. Kirjutajaid autasustati 15. oktoobril laste ja noorte kirjandusfestivalil Luup. Raamatukogu-kolleeg Anu juhtus mainima, et suur osa noorte autorite töid kippus ulmeliseks kätte. Nõnda vestlesime veidi konkursist ja põikasime pisut ka laste-noorte lugemisharjumuste teemasse.

Laura: Alustuseks räägi natuke omaloomingukonkursi korraldamisest – kuidas kevadel peale hakkasite, kes teile töid saatsid, kui vanad…

Anu: konkursi kuulutasime välja selle aasta alguses ja tähtaeg oli juuni. Eesmärk oli võtta parasjagu aega, et lastekirjanduse festivalil saaks võitjad välja kuulutada. Kokku oli 78 tööd – superhästi, sest me, ei ole ammu mingit omaloomingu asja korraldanud. Mõtlesime, et vaatame, kas selle teema peale üldse midagi tuleb. Aga kokku oli töid seitsmest erinevast koolist. Osade puhul oli õpetaja pannud terve klassi kirjutama, aga muidu olid mõni siit, mõni sealt. Kõige rohkem oli keskmist vanuseastet – viies kuni üheksas klass.

Ja suurtelt, kümnes-kaheteistkümnes tuli ainult kaks tööd. Arusaadav, võib-olla nemad osalevad juba järgmistel konkurssidel ja kes selles vanuses kirjutab, kirjutab võib-olla juba kuhugi mujale.

L: Jah, ulmeloomekonkursile, mille lõpetamine nüüd Tallinnas oli, sinna saatsid küll vanemad koolinoored ja paar noort autorit neist on Reaktoris ka varem avaldatud.

A: Jah, ma arvan, et gümnasistid on juba nagu teine tase, nemad leiavad juba endale teised kanalid. Aga siis meie teemapüstitus: raamatukoguaasta puhul raamatukoguteemalised jutud. Ega meil tegelikult ei olnud erilisi ootusi, mõtlesime, et vaatame, mis saab. Et näeks, kuidas noor inimene suhestub üldse raamatukogusse kui sellisesse tänapäeval. Aga selliseid jutte väga palju ei olnud. Valdav lemmikteema oli ikka “see juhtus raamatukogus”. Selle alt tuli igasuguseid erinevaid juhtumisi, mis olid kriminaalsed ja fantastilised ja verised ja hirmsad ja … väga palju fantaasiat.

L: Korraks tulen selle kolme teema juurde tagasi, mis need täpselt olid?

A: Kolm teemat: “tulevikuraamatukogu”, “see juhtus raamatukogus”, “mina ja raamatukogu”.

L: Mäletan, kui kevadel hoidsin sellel kuulutusel silma peal, siis mõtlesin, et ja kindlasti sealt tulevikuraamatukogu teema alt tuleb palju ulmelist, aga kuidas tegelikult oli?

A: Mõned tööd tulevikuraamatukogust ka, aga rohkem oli teemal “see juhtus raamatukogus”. Tulevikuraamatukogu lugude tulevikuperspektiiv oli selline… tume. Põhisõnum oli see, et ühtegi inimest seal ei ole, masinad annavad kõike, on sellised masinad, mis loevad raamatuid ette, et et sa ei pea jumala pärast ise sõnagi lugema. [Naerame] Et see perspektiiv oli selline noh, võib-olla mitte päris see, mida meie siin vanemate inimestena tuleviku raamatukoguna näha võiksime. Kui ma järele mõtlen, siis võidutööde hulgas oli üks teemal “mina ja raamatukogu”, ülejäänud olid kõik “see juhtus raamatukogus”.

L: Räägi lähemalt nendest juttudest – millised olid ametlikud võitjad ja mis sulle muidu millegi poolest meelde jäid?

A: Oli selliseid töid, kus kokkupuude raamatukoguga oli väike. Lihtsalt keegi läks raamatukokku ja seal hakkas midagi juhtuma. Need lood oleks võinud sama hästi juhtuda kinos, kaupluses või kuskil mujal. Aga oli ka raamatu sisse mineku lugusid. Näiteks esimese vanuserühma üks töö oli sellest, kuidas Pipi ja Karlsson kukkusid raamatutest välja ja pidid teineteise raamatutes käima. Ikka rõõmustab südant, kui juttu on päris raamatutest! Äge oli üks kurja raamatu lugu: raamat oli ütles, et kui sa mind ei loe 20 korda läbi, siis … pidi lugeja ära sööma, või ründama kuidagi. Veel oli ühes loos saladuste raamatukogu, mis oli inspireeritud “Kolmanda A kriminalistidest” (Ilmar Tomusk) – siin oli palju viiteid raamatutele, mis päriselt olemas on.

Veel meeldis üks lahe lugu, kus oli maailmaraamatukogu kongress välismaal ja seal varastati ära maailma esimene haldjapiibel ja oli vaja selle jälgi ajada. Üks tore töö oli selline, kus on üks noormees, kellel oli keeruline haigus, haiguse nime ta küll ei oska öelda, aga ta peab kogu aeg raamatuid lugema, muidu ei jäägi ellu. Lõpuks tal lubati elada raamatukogus raamatute vahel, et ta saaks lugeda. Loomulikult oli ta lugedes omandanud võluvõimeid ja siis püüdis pätid kinni, kes raamatukogust tahtsid varastada. Üks lugu oli sellest, kus raamatukoguhoidja oli tegelikult väga ohtlik – oli naiskurjategija ja tappiski ära lugejad.

[Selle ettekujutuse peale lagistame jälle rõõmsalt naerda.]

Üks lugu, see saigi eriauhinna, jäi mulle ja teistele meelde selle poolest, et ta on proosatekst, aga kirjutatud nagu proosaluule. Neljateist-aastasel väga ägedalt kirjutatud – loos raamatud omavahel vaidlesid ja rääkisid huvitavas vormis. Nii mõnusalt irooniline lugu, sellest kuidas siis, kui hakkavad saabuma külalised, tuleb panna riiulitesse väärt teosed ja peita ära kõik Videvikud ja Koidukumad, Dan Brown tuleb ära visata ja Hesse riiulisse panna.

L: Meenutab mitmeid jutuajamisi, mida täiskasvanutel kõlbab lugeda, mida mitte…

A: Jah! “Kasutame suuri sõnu, nagu belletristika, vaba, sundimatu, igapäevane lingvistika.” Selline tsitaat luuletusest.

L: Kas neid töid saab kuskilt lugeda ka, raamatukogu noortenurgas näiteks? Teeksin kohe reklaami!

A: Praegu on üleval ainult võitjate info.

(Loe siit: https://www.luts.ee/noorteleht/index.php/sundmused/914-omaloomingukonkursi-tulemused)

L: Nüüd ulmeteema juurde – sa juba mainisid, et teema võimaldas kirjutada väga realistlikult, aga tegelikult suurem osa töid, mis tulid, olid mingi ulmelise elemendiga?

A: Tundub, et see on seotud sellega, mida lapsed armastavad lugeda — kes kirjutab, küllap see ka loeb – ja kindlasti ka sellega, mis on praegu kirjandusmaastikul. Selles vanuses lastele ja noortele on põhižanrideks praegu detektiivilood ja fantasy. Paistab välja, mis on lugemislaual.

L: Ühe natuke üldisema mõtiskluse võtsin Tallinna ulmeürituselt kaasa — seal keegi ütles välja umbes sellise mõtte, et nooremana lapsed loevad hästi palju ulmelisi asju, ei diskrimineeri ja et alustava lugeja loomulik olek ongi ulmelugemine, aga siis mingil hetkel see kasvatatakse neist välja. Kuidas, sulle tundub?

A: Ma ei tea, kas on nii, võib-olla nad [ise] kasvavad sellest välja. Ja samas on ka lapsi, kes ütlevad ei, ma ei taha mingit fantaasiat. Ma arvan, et see on natuke loomuomane, aga võib olla ka, et lapse fantaasia lihtsalt iseenesest on avaram. Kooli mõju muidugi mängib rolli. Ma arvan, et õpetajal on palju ära teha – kui õpetaja annab kogu aeg kohustuslikku kirjandust, siis mõni laps, kui ta on selle ära lugenud, ei taha raamatuid enam nähagi. Ja mõni õpetaja annab lastele suurema valiku ja ma arvan, et sealt tulevad paremad lugejad – neist, kellel on võimalus rohkem valida. Ma näen ju [raamatukogus] iga päev, kuidas lapsed on vaimustunud – mitte ainult lasteaiad, vaid algklassid arvavad ikka veel, et oi kui äge. Ma ei tea, mõned kindlasti ka kasvavad ulmest välja, näiteks kui jõuavad murdeikka, hakkavad rohkem võib-olla lugema midagi realistlikumat, tundevärki ja sedapidi noortekirjandust. Ja ma näen ka lapsi, kes tahavad, et oleks “päris” lugu – et päris lapsed teevad, päris asju. See on omaette pikem küsimus, mille üle saab vaielda.

L: Eks ma oma erialalise kallaku pärast küsin seda!

[Naerame.]

A: Ma arvan, et kirjutada on ka lihtsam sellist asja — fantaasialugu on ju mõnusam välja mõelda. Mis sa ikka seda realistlikku lugu raamatukogus teed, seiklus on ju ägedam.

L: Nüüd ma hüppan konkursi teemast juba välja. Need noored lugejad, keda sina iga päev teenindad, missugust õudust nemad loevad? Mis, mis on see, mida tänapäeva laps loeb õudse asjana?

A: Ikka kõike, mis on kätte saada. Nad loevad kaasaegsemaid asju. Näiteks Helen Käit, kes kirjutab väiksematele — “Kummitusmaja” ja “Pirita kloostri kummitus”. Muidugi V. E. Schwabi luudelinna triloogia, see läheb hästi, Kristina Ohlssoni raamatud … Paljud armastavad selliseid, kus on õudsed elemendid, võib-olla ei tahagi sellist paduõudukat, aga et ikka oleks kõhe. “Õuduste kool”, mis kohati on isegi koolikirjanduses — Grigori Oster, klassika. Väga õudne, lastele väga meeldib!

[Liigume näidete otsingul lugemissaali.]

Võlurite lood lähevad jätkuvalt väga hästi – Nicholas Flamel, Harry Potter, samamoodi Percy Jacksoni lood … Autoritest Bobbie Peers; Stroudi loevad need, kes on head lugejad. Palju loetakse sellist, mis on natuke fantaasia, natuke õudne ka. Teaduslikuma poole pealt Explorer Academy, hästi populaarne. Sarjadest muidugi Luuker Leebesurm, need loetakse tükkideks. Ja pisematele … neilt ikka küsin ka, et kui õudset raamatut võib anda. Tuleb välja, et mõni tegelikult ei ole nii vapper, kui ta arvab, ja mõni raamat on ikka natuke liiga õudne.

Nojah ja Näljamängud ja Labürindijooksja, kuigi ei ole enam nii värsked, on jätkuvalt lugemislaual, neil, kes vabatahtlikult loevad.

Need, kes on suured lugejad, need loevad natuke oma vanusest ettepoole. Kui sa loed žanripidi, siis saavad raamatud otsa suurtel. Kuigi tundub, et on jube palju raamatuid, siis meie näeme seda, et lastel saavad mingil hetkel raamatud otsa. Sellepärast, et ta on nii palju lugenud, et nii palju raamatuid ilmu peale, ta ei kasva ise nii kiiresti, et saata teda täiskasvanute osakonda, see käib veel üle jõu. Meil on üks kuldlugeja, üks poiss, kes on mõned asjad mitu ringi läbi lugenud. Ta nagu kiikab juba natuke sinna täiskasvanute osakonna poole, aga seal ta ütleb: “Ei tea, see ikka veel ei olnud päris minu jaoks.” Nad natuke kõlguvad seal laste ja täiskasvanute kirjanduse vahepeal.

L: Praegu sa ei teinud eristust lastekate ja noortekate vahel – et mingi eraldi ports, noh, nagu vanasti öeldi “kolmandale koolieale” jne.?

A: Lugeja on minu meelest nii palju muutunud, et väga raske on liigitada, me oleme väga hädas oma liigitusega.

Praegu me käisime seal osas, kus olid nii-öelda suuremate asjad, ütleme, neljas-viies klass ja ülespoole. Nad loevad nii erinevalt – mõni, kes on kehvem lugeja, loebki kaua aega Lasse-Maiasid ja selliseid lihtsaid asju. Ja samas, kes on tubli lugeja juba neljandas-viiendas klassis, tema tulebki juba siia taha otsa ja hakkab lugema neid asju, mis võib-olla kohati käivad üle pea, aga see huvitab teda ja on põnev. Need lood ei ole ju nii sügavad, et ta neist aru ei saa. Nii et kui tal just natuke liiga hirmus ei ole- Minu meelest selles mõttes lugev laps hästi palju muutunud ka, et see liigitus klassipõhiselt on hästi keeruline.

Tublimad õpetajad on ka selle ära tabanud – paljudes klassides, kui on vabam lugemine, siis lugemisnimekiri on väga seinast seina, sest et lapsed on väga erinevad.

L: Kokkuvõtteks. Kui sa võtad oma ettekujutuse “lugevast lapsest” ja “kirjutavast lapsest”, siis kuidas selles kontekstis vaadata omaloomingukonkursist osavõtjaid?

A: Kui ma vaatan neid töid, siis “lugev laps”, igal juhul loeb kõige rohkem mitmesugust fantaasiakirjandust. Need raamatu sisse minekud ja väljatulekud, põnevad keldrid kuskil raamatukogus, kuhu saab sisse minna ja kus võib juhtuda midagi hirmsat või siis võib seal peidus olla mingi salapära salapärane raamat kuskil keldris…

Klassikalised fantaasiakirjanduse elemendid on nendes lugudes sees. Ma eeldan, et need lapsed, kes on kirjutanud, nad on ikka lugejad-lapsed ka!

Anu Amor-Naritsat küsitles Laura Loolaid

Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor
Foto: Anu kirjandusfestivalil Luup Ekvilibrist

Sebastien de Castelli “Spellslingeri” sari ja miniintervjuu autoriga

Internetis on igasuguseid huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned krimikirjanikud ja ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor’s Blade” (2014), „Knight’s Shadow” (2014), „Saint’s Blood” (2016) ja „Tyrant’s Throne” (2017) ja jutukogu “Tales of the Greatcoats” (2021). Seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker” (2019). Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021). De Castelli uus sari on “Court of Shaows”, millest on ilmumas/ilmunud esimene osa “Play of Shadows” (2022). 

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis. Esimesest raamatust kirjutasin ma mõni aasta tagasi siin. 

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka avalikkuse ette jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. 

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor’s Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval…

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng”. Sebastien de Castelli koduleht on siin.

Tiina Sulg

Ilmud enne ajakirjas “Reaktor” 2022. a mainumbris, pisiparandused lisatud siia oktoobris.

Ulmekirjanikud eriolukorras: miniintervjuud Maniakkide Tänava, Heinrich Weinbergi ja Indrek Harglaga

Ulmekirjandus lubab rännata tundmata maadele ja avastada uut ning imelist, olgu olukord tavaline või eriline. Aga kuidas näeb välja ulmekirjanike elu ja loometegevus eriolukorras? Istusin pärast vabatahtlike ülesannete täitmist koduses eralduses, kui raamatukogu virtuaalsetes soppides see küsimus päevakorrale kerkis. Nägin võimalust häbematult ja otse Eesti ulmelaevukesele purjedesse puhuda ning haarasin sellest kinni. Panin kokku paar suunavat küsimust, võtsin mõned kirjanikud sihikule ja asusin neid tülitama.

***

Vastab Maniakkide Tänav

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Minu puhul erineb see selle poolest, et nüüd on pere kogu aeg kodus ja minu kõige eelistatumal kirjutamisajal, hommikul ja päeval, ei saa suurt midagi tehtud. Õhtuti olen üldjuhul kirjatööks liiga väsinud ja seega on jäänud peamiselt vaid varahommikud, kui teised veel magavad. Seetõttu on ka kirjutamistempo veidi alla vajunud, sest päris igal hommikul ma ei viitsi nii vara ärgata.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Mõtted rändavad nii kodus kui võõrsil. Mõne lühema pala tahaksin panna Eestis toimuma, kuid käsil on ka üks pikem romaan, mille tegevus toimub meie päikesesüsteemi äärealadel. Kuna romaan on prioriteet, siis eriolukorrast tingitud kirjutamisaja kokkutõmbumise tõttu võivad lühemad palad edasi lükkuda. Kuid samal ajal mängin vahepeal mõtetes veel mõne ideega ja kogun tulevaste romaanide jaoks materjali. Seal on maailmu taas fantasy-st kosmoseni, kerge läbipõikega ka Eestist. Kui kirjatöö käesoleva romaani kallal ikka üldse ei edene liigse väsimuse tõttu, siis panengi paika tulevaste romaanide süžeeliine – et kui järg ükskord nendeni jõuab, siis oleks eeltöö juba suures osas tehtud.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Ma usun, et enamus Saladusliku tsaari sarjast, keskkoht ehk kõige rohkem, on selliseid kirjakohti täis.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Hetkel hakkas just Lääne Elus järjejutuna ilmuma kosmosemadina-romaan „Laevakaitsjad“ ja kohe-kohe on trükist tulemas Saladusliku tsaari sarja kuues osa „Viimase vere poole“. See on jutukogu ja minu panust on seal koostamise vaev ja kolm ning pool lühilugu. Lisaks on parasjagu kibedas trükiettevalmistustöös veebiajakirja Reaktori parimate palade kogumik, kus mul on samuti üks pala lugejate ette ilmumist ootamas. Kuuldused räägivad ka, et kohe-kohe on trükist väljumas Indrek Hargla koostatud eri autorite jutte koondav kogumik „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus minu panust on samuti pool jutukest, pooleks Joel Jansiga.

***

Vastab Heirich Weinberg

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Alustuseks tuleb meelde tuletada, et ma olen siiski jätkuvalt eelkõige hobikirjanik, mis tähendab, et ma kirjutan siis, kui hobi jaoks aega leian. Päevatööd teen tootmisettevõttes, mis valmistab puidust aknaid-uksi. Seega, kas minu argipäev eriolukorras on teistsugune tavaolukorrast. Üllataval kombel mitte väga – nagu keegi ütles, siis Järvamaal on elu nagu vanajumala selja taga, meil on niikuinii rahulik ja vaikne kant, suht vähe rahvast ja nüüd on lihtsalt veel vaiksem. Meie ettevõte tiksutab vaikselt edasi, kuigi töömaht on vähenenud. Nii ma siis lähen hommikul tavarutiinis kontorisse, teen oma töö ära ja lähen õhtul koju tagasi. Teisiti on niipalju, et ulmesõprade üritused on kolinud virtuaalruumidesse ja igasugust sotsialiseerumist väljaspool tööaega on vähem. Mitte et ma tavaolukorras oleks teab mis suur sotsialiseeruja olnud. Seega lühidalt öeldes – palju polegi muutunud.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Tegelikult olen ma viimasel ajal olnud loomingulises mõttes äärmiselt laisk ja väheproduktiivne. Jällegi – kuna olen hobikirjanik, ei pea ma oma kirjutamisega leiba lauale ja riiet selga teenima ega katust pea kohal hoidma (selle eest hoolitseb päevatöö), mis tähendab, et kirjutan täpselt nii, kuidas tuju on ja mis lubadusi kellelegi olen jaganud. Viimase aasta jooksul on olnud n-ö tellimustöid – mõne kogumiku tarbeks jutte küsitud (Looming nr. 5-2019, “Isaac Asimov 100”, “Täheaeg 19: Pilvede Sultan”, Indrek Hargla peatselt ilmuv antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“) ning heas mõttes rutiiniks on saanud Reaktori rubriik, kus arvustan eelmise kuu numbris ilmunud jutuloomet.

Suurem projekt on Jack McDevitti romaani „Talent of War“ eestikeelseks manamine – seega rändan ma kirjastuse Fantaasia soovil praegu koos antiigikaupmehe ja hobiarheoloog Alex Benedictiga kusagil 11-12 tuhande aasta kaugusel tulevikus mööda Linnutee siinset nurka ja üritan lahendada tema kaasajaks ca 200 aasta vanust mõistatust seoses sõjakangelase Christopher Simi ning tema kadunud laeva „Corsarius’ega“ ning kuidas Alexi kadunud onu Gabe selle kõigega seotud oli. Kas ma mainisin, et seal tulevikus on ka tulnukad…?

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Minu lühiromaan „Pimesi hüpates“ räägib (n-ö taustaloona, sest põhirõhk on hoopis mujal) sellest, kuidas inimeste ja tulnukate kokkupuute tagajärjel tekkis uut sorti viirus, mis laastas Maad hullusti, kuid mõjus veelgi hullemini neile tulnukatele. Samuti on lugu „Kasutusvalmis“ mingis mõttes sissevaade isolatsioonis elavate inimeste veidrasse argipäeva millalgi paari-kolme sajandi kaugusel tulevikus tänase USA territooriumil.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Tõesti-tõesti – interneti võimet kuulujutte levitada ei tohi kindlasti alahinnata… Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis soovitaks kindlasti Indrek Hargla uut antoloogiat „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus on 12 algupärast juttu tuntud eesti (ulme)kirjanikelt – teiste seas siis Weinbergi klaviatuurist ilmuv „Karma võlg“. 2016.a ilmunud romaan „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist“ lõppes ka otsa täpselt sinna kohta, et jäi suur küsimus, mis siis nüüd edasi? Selle, mis edasi, olen nüüd käsikirjaks vormistanud ja lootusrikkalt kirjastajale saatnud. Elame-näeme, mismoodi selle järjega läheb. Samuti on sellest romaanist (ilmselt esimeses järjekorras mulle endale) jäänud mõned vastamata küsimused peategelase mineviku kohta – nendele olen samuti vastuseid proovinud anda, kuid siinkohal ei taha sündmuste käigust ette rutata. Kas eellugu tuleb või mitte, seda näitab aeg. Ja nagu kogemus kinnitab, siis mõnigi lugu ei hüüa tulles, vaid justkui juhtub mõnel ilusal hommikul või pärastlõunal. Nii et ma olen ise ka põnevil, et mis siis nüüd kohe-kohe valmida võiks :)

***

Vastab Indrek Hargla

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Väga suurt erinevust ei ole – mis puutub tööalasesse elusse. Suurema osa ajast teen ma ikkagi kodus tööd, see tähendab, et kirjutan; ära on jäänud mõistagi käimised, kohtumised, koosolekud ja mõned projektid on seisma jäänud või siis edasi lükkunud. Üks väga algusjärgus ulmefilmi-projekt on seisma jäänud, aga sügise poole ehk käivitub loodetavasti uuesti; üks teine filmiprojekt on samuti seisurežiimil, aga selle üle on aina hea meel. Samuti oleks just kevadel üks kriminaalnäidend tootmisesse läinud, aga praegu ei toimu teatrites midagi. Samas on olnud võimalus proovida minu jaoks suhteliselt ulmelisi asju, nagu videokonverentsid üle interneti ja isegi ühele gümnaasiumile pean ma nüüd küllaminemise asemel kodust arvuti ees kõnelema.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Konkreetselt kirjutan ma praegu romaanitriloogia „Süvahavva“ kolmandat osa „Viimane suvi“ ja sellest nii umbkaudu pool on valmis. See on selline üleloomuliku elemendiga kriminaalromaan ja külatriller ja ma olen seda kirjutades tõepoolest rännanud üsna ootamatutele radadele ning teinud enda jaoks paar üllatavat avastust. Samal ajal pean ma tegelema ka ühe muusikalise noorteetendusega, mille üks teema on rändamine ajas, aga sellest on täpsemalt praegu vara rääkida.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Konkreetselt praegusest olukorrast on inspireeritud novell „Musta surma rada“, mis on sisse loetud „Tumedad tunnid“ podcastis. Varasemast meenub lühiromaan „Jõgeva elavad surnud“ [kogumikus “Suudlevad vampiirid” – LL.], mis kirjeldab katastroofi saabumist ja apokalüptilise Eesti algust. Miskit sorti epideemiast olen ma ka kirjutanud lühiromaanis „Roos ja lumekristall“ [kogumikus “Roos ja lumekristall” – LL.].

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Mõni nädal tagasi ilmus antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kui sa seda mõtled. Seal on kaksteist uudisjuttu kaheteistkümnelt kirjanikult elavate surnute teemadel, kõige laiemas diapasoonis, nii-öelda. Näha saab raamatupoes; kui raha jätkub, saab ka sealt osta ja lugeda. Kirjastus „Raudhammas“ müüb postimüügiga mõistagi poehinnast odavamalt. Peaks vist ütlema, et see ei ole tingitud selle kevade sündmustest, vaid et ma hakkasin juba mineva-suvel seda kokku seadma ja kirjanikke tüütama.

***

Suured tänud vastajatele!

Lisaks soovitan lugeda mõnevõrra sarnaseid teemasid puudutavaid intervjuusid Reaktori peatoimetaja Triin Loidega ja ulmekirjastaja Eva Lutsuga (täismahus nähtavad Postimehe tellijatele).

Aga see pole veel kõik. Tähelepanelik lugeja pani juba ilmselt tähele, et kõik kolm vastajat nimetasid äsjavalminud tööde seas ära ühe lühijuttude antoloogia. Eelmisel nädalal rõõmustaski ulmesõpru “Ülestõusjate ja kodukäijate” raamatuesitlus, kus jagasid mõtteid pea kõik antoloogias esindatud autorid. Eriolukorrale kohaselt toimus esitlus virtuaalruumis ja huvilised saavad selle salvestust vaadata siit. Antoloogia järellainetus tabas ka võrku kolinud õudusfilmifestival HÕFFi, mille esitlusi ja vestlusringe saab järelvaadata siit.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid