Posts Tagged ‘inimsuhted’

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (2015, tlk Erle Nõmm 2016)

abgarjantaevastkukkuskolmKui raamatuid võiks jagada soojadeks ja külmadeks, siis Moskvas elava armeenia autori Narine Abgarjani (s. 1971) raamat kuuluks kindlasti esimeste hulka. Hoolimata sellest, et raamat räägib ühe tillukese Armeenia mägiküla hääbumisest ning selle elanikke tabavatest katsumustest, kumab mägiküla elanike suhtumistest ja tegemistest sellist soojust ja hoolivust, mis paneb lugeja uskuma headusesse.

Jutustus põikab ajas edasi ja tagasi, tuues lugeja ette erinevate külaelanike saatuse ning sellega koos ka Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla saatuse, mis peab üle elama nälja-aastad, maavärina, pika raske sõjaaja, kärbeste needuse ja ohtlikud kevadised rusuvood. Kuid paar-kolmkümmend maranlast, kes võivad küll olla põikpäised ja torisevad, on ühtlasi ka väga heanaaberlikud ja südamlikud (keegi pole loomulikult ingel ning ka paar kehvema iseloomuga tegelast tuleb ette) ning tulevad raskustest läbi üksteist toetades. Külaelanike omavahelisi tihedaid suhteid iseloomustab hästi 58-aastase Anatolia tõdemus: ”Pole paradiisi ja pole ka põrgut /…/. Õnn ongi paradiis, kurbus on põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid , mis ühendavad meid üksteisega” (lk 90). Erinevate külaelanike lugusid ühendabki Anatolia lugu, kes kehva enesetunde tõttu valmistub suremiseks, kuid saab lõpuks hoopis ühe suure üllatuse osaliseks ning võimalik, et pakub pöördepunkti kogu küla jaoks. Ka hääbuval külal võib olla tulevik…

On igapäevast, on imepärast, on seiku, mis mõnusalt muigama või kõva häälega naerma panevad. No kasvõi siis, kui kohmetu ja sõnakehv sepp Vassili Anatoliale ootamatult kosja tuleb, vikat õlal, ning küsimuse peale, miks ta tuli, kraaksatab: “Tõin kingituseks vikati /…/. Ja naiseks tahtsin ka paluda.” (54). Oma endist, lobamokast naist Magtahinet tavatses Vassili aga aeg-ajalt kaugemasse tuppa luku taha panna, kust naine siis peale ohtrat südamepuistamist akna kaudu põgenes, olles alati varakult redeli akna taha valmis sättinud. Ka Vassili uskmatus, et ta vanas eas uuesti isaks saab, on ühtaegu armas ja naljakas.

Marani vanakeste torisemine ja sõnaahtrus kõrvuti südamesoojuse ja külalislahkusega tuleb eestlastele arvatavasti küllalt tuttavlik ette; ka pisikeste külade väljasuremises pole eestlase jaoks midagi uut; jutustusele lisavad eksootikat aga kivise küla enese, sealse looduse ja tavade ning seal valmistatavate roogade kirjeldused, mis panevad suu vett jooksma. Hääbuva küla romantikat on elanikel enestel raske hinnata, kuid seda märkab noor linnast tulnud Nastasja, kes jäädvustab seda oma joonistustel. Armeenia muinasjutud lõppevat tihti nii, et taevast sajab kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas ja kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Ma jään nüüd siis seda kolmandat õuna ootama :)

Annika Aas

Kadri Luik „Julgus mõelda, julgus öelda“

julgus-mõelda-julgus-öeldaSissejuhatuseks seletus, kuidas ma leidsin Kadri Luige raamatud. 2014. a. sügishooajal sattusin Domus Dorpatensise seminarile, mille teemaks oli elus vastutuse võtmine ning kus esinesid kaks väga säravalt vaimukat inimest – psühholoog Tõnu Lehtsaar ja Kadri Luik. Kiikasin peale selle kohe Kadri Luige FB lehele sama pealkirjaga, mis on tema mõlemal raamatul, „Julgus mõelda, julgus öelda“ ja nii jõudsingi blogide alusel kirjutatud raamatuteni. Raamatu 1. osa sissejuhatuses kirjutab Kadri: „Ma ei ole õppinud psühholoog ega terapeut, mul puudub õigus kellelegi nõu anda. Samuti pole ma õpetaja ega teadjanaine. Olen lihtne inimene kõigi omasuguste seas. Täpselt samade murede ning rõõmudega nagu meil kõigil. Mind eristab aga asjaolu, et mulle on antud anne, mida ma kasutan selleks, et ausalt ning avameelselt kirja panna elu iseend tema täies hiilguses. See, mida te loete, on ühe inimese lugu – minu lugu, minu kogemused, õppetunnid, avastused, emotsioonid ja kohtumised.“

Lugedes pidin üsna tihti nõusolevalt kaasa noogutama Kadri mõtetele, kuid vahel ka imestunult kulme kergitama ja omaette küsima: „Kas nii ka võib olla?“ Need on kaasaegse mõtlemisega noore eneseteadliku naise mõtted elust, suhetest, aga eelkõige läbib raamatuid punase niidiga armastuse teema.

Autor ütleb: „Kõik, kes püüavad armastust ikka ja jälle defineerida, pole tegelikult seda iialgi kogenud… Mis on armastus? Esimest korda ma julgen öelda, et pole õrna aimugi! Ja kui isegi aiman, siis sõnadesse seda panna ei suudaks, oskaks ega tahakski. On asju, millel pole nime. On kogemusi, mida lahti mõtestada poleks justkui võimalik. Sa oled lihtsalt kontaktis, see hea tunne on sinu sees ja sinuga koos, sa ei suudagi eristad, kas see kontakt on nüüd komkreetselt sinu kõrgema minaga või mõne teise hingesugulasega.“

Olen täiesti nõus väitega, et armastus algab eelkõige armastusest iseenese vastu, see on elementaarne. Ja et pole olemas õiget ja valet armastust, õiget ja valet meest/naist ning üldse on terminid õige-vale küsitava väärtusega. Õnnelikuks ei saa inimest mitte keegi teine teha, õnnelikuks olemine peitub igaühes endas.

„Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat. Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist. Kaastunne on see, mida pead enese kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.“

No selle viimase lause tahaksin mina küll tulikirjas Delfi kommentaaride-lehe päisesse üles panna!!!

julgus-mõelda-julgus-öelda-2Domuses esinedes rääkis Kadri oma tervise loo, kuidas arstid määrasid talle üsna lootusetu diagnoosi ja kuidas ta siis ise otsustas oma tervise eest täie vastuse võtta ning tuli haigusest välja. Raamatuis ta sellest pikemalt ei räägi, viitab vaid põgusalt mõnes kohas.

Tsiteerin veel kohti, kus kaasa noogutasin:

„Naiselik naine ei riputa end mehe kaela, mehelik mees tuleb ise. Naiselik naine paneb ta seda tegema. Kui sa pole piisavalt küps, et meest tegudele lükata, siis usu, sinu väärtus ei kasva mehele meeleheitlikult selga lennates.“

„Lõputu püüd olla kõigile hea viis mind rajale, kuhu ma ei plaaninud sattuda – rajale, mis lõpuks liialt väsitas. Olen tänaseks õppinud, et ma ei saa aidata mitte kedagi teist peale iseenda. Aidates iseennast, leides lahendusi iseendale on aga võimalik inspireerida teisi, et nemadki leiaks oma tee, oma tõe, oma suhted ning lahendused.“

Olen püüdnud ju minagi järgida iidset põhimõtet: „Maailma parandamist alusta iseendast“ ning olen seda – küllap tüütuseni – korranud oma lähikondlastele, sõpradele, tuttavatele. Aga seda järgides peab tihti oma hetkelisest mugavustsoonist väljuma!

Kadri Luik on selle nii sõnastanud: „Kõik muutused algavad meist endast. Kes tahab maailma muuta, peab ennekõike muutma iseennast. Kes tahab oma suhet paremaks muuta, peab samuti alustama just iseendast… Seisev vesi läheb roiskuma ja sama juhtub eluga, mis seisab. Elu on elamiseks, lase elul voolata!“ “… Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.“ “….Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ja edu.”

„On inimesi, kes eelistavad sinuga koos uskumise ja lootmise asemel sind alla tarida, süstida sinusse kahtlusi, õõnestada sinu usku, sundida sind loobuma oma unistusest. On neid, kes teevad seda kadedusest, on neid, kes väidavad end teadvat tõde, on neid, kes lihtsalt näevadki elu hallides toonides… See viib tuju alla ja muudab automaatselt ka sinu vibratsiooni. Unistused aga ei saagi täituda, kui laseme end täita kahtlustega, kui anname kõige olulisemas punktis alla, kui kaotame usu ja lootuse. Kuidas ma saaksin jõuda oma eesmärkideni, kui lasen end ümbritseda inimestel, kes ei taha toetada minu unistusi, kes ei usu koos minuga?… Ja mitte keegi – rõhutan: mitte keegi teine – ei tea minust paremini, et minu tänased unistused on minu homne reaalsus.“

must-ja-valge-luikJulgen soovitada neid raamatuid ka nendele inimestele, kes suhtuvad psühholoogilise eneseabi-raamatutesse põlgliku üleolevusega, mille põhjuseks on ilmselt varasem tutvumine mõnede küündimatute tõlketeostega, mis on tulvil lamedaid ja naiivseid dotseeringuid. Kadri Luige tekstidest kumab vastu siirus ja julgus olla siiras. See köidab.

2. osa tagakaane tutvustuses nimetab autor raamatuid kinkeraamatuiks. Ja tõesti, neid kirjastuse Pilgrim Raamat mõnusas formaadis raamatukesi sobib kinkida inimestele, keda seal käsitletud teemad huvitavad.

Teema süvendamiseks loe Kadri Luige samanimelist blogi Facebookis, blogi http://kathriin.blogspot.com ning Lauri Luigega kahasse kirjutatud raamatut „Must ja valge luik“.

Ülli Tõnissoo

Lionel Shriver “Suur vend”

Lionel Shriver “Suur vend” (2013, e.k. Johanna Ross 2014)

lionel-shriverJuba autori varasem raamat “Me peame rääkima Kevinist” meeldis mulle väga, kuigi oli teema poolest raske lugemine, ent kui kuulsin autorit tänavusel Tallinna kirjandusfestivalil Head Read lugemas katkendit oma uuest romaanist “Suur vend”, siis teadsin, et pean seda lugema tingimata ja kohe. Ja raamat on tõesti hea! Esialgu ehk olin lõpus pisut pettunud, kuid järele mõeldes sain aru, et just selline see lõpp pidigi olema, muidu poleks ka seda raamatut.

Öelda, et raamat räägib toitumisest ja eelkõige ülekaalust ning sellega kaasnevast on väga tugev lihtsustus. Raamat räägib palju rohkemast. Shriver (hoolimata mehelikust eesnimest, muide, naisterahvas!) on suurepärane inimtüüpide kirjeldaja. Minul tuli küll kohe mitu enda tuttavat silme ette. Olen kindel, et isegi kui igaüks meist ehk ei suhtle tugevalt rasvunud inimesega (rasvumise osas oleme õnneks Ameerikast veel tükk jagu maas), siis igaüks meist tunneb mõnd tervisesõltlast või kontrollifriigist “toidunatsi” — nii kirjeldab jutustaja Pandora oma abikaasat, kes on tugevaks kontrastiks Pandora džässpianistist pea 200-kilosele vennale Edisonile.

shriver-suur-vendLisaks toitumise ning igasugu sõltuvuste ja kinnisideede teemale käsitleb raamat loomulikult inimsuhteid, eriti mehe-naise, õe-venna, vanemate-laste vahelisi suhteid, ohvreid, mida me oleme või ei ole nõus teineteise jaoks tooma. Autori enda vend suri mõni aasta tagasi rasvumise — või sellega seotud tervisehädade — tõttu. Nii et arvatavasti teab autor, millest ta räägib. Küsimus on, kas ja kuidas on üldse võimalik saavutada kuldne kesktee range ja tüütu kaalukontrollimise ja täieliku minnalaskmise vahel ning mis tegurid selle tasakaalu leidmist kõige rohkem mõjutavad. Pandora leiab, et ülekaalulisuse probleemi tuum [eriti Ameerikas] võib seisneda selles, et elus ei osata millestki muust kui toidust enam õieti rõõmu tunda: “Asi ei olnud selles, et söömine oleks nii vaimustav — ei ole — , vaid selles, et mitte miski ei ole vaimustav. Isegi kui söömine oli pelgalt mõnus, oli sel ikkagi tubli edumaa kõige muu ees, mis on märgatavalt vähem mõnus. Ja sel juhul ümbritsesid mind miljonid inimesed, kes ei suutnud naudingut tunda mitte millestki muust kui moosiga sõõrikust.” (lk 176) Ja ühtlasi annab raamat mõista, et pelgalt kaalulangetamine ei lahenda mingeid probleeme, vaid oluline on siiski leida oma elus mõte, eesmärk, hoida oma lähedussuhteid, tunda rõõmu oma tööst või argipäevast.

Raamat toob välja kurb-naljakad stereotüübid — iseloomujooned, mida inimesed välimusega seostavad. Kõhn inimene kui range, sünge ja kriitiline kroonilise rahulolematuse all kannataja, kellel “lisaks sellele, et nad iseennast armutu margapuuga mõõdavad, on /…/ tingimata ka sulle midagi ette heita” (lk 133) ning paks inimene, kellega seostub õnnetus, melanhoolia, abitus, nõrk loomus ja enesepettus, kuid ka soojus ja suuremeelsus. Kas on õige seostada füüsilist vormi vooruse või pahelisusega? Kas saledal inimesel on õigus pidada end “paremaks” ülekaalulisest inimesest? Lihtsaid vastuseid ei ole, aga mõtlemisainet küllaga.

Annika Aas

Autori pilt on pärit siit.

Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”

ammanitiminajasinaNiccolo Ammaniti “Mina ja sina”
(“Io e te”, 2010, e.k. 2013 Kaidi Vahar)

Ma ei teagi, kas nimetada Ammaniti sümpaatse lihtsa pealkirjaga raamatut noortekaks või mitte, ehkki jah, selle loo endast ja oma poolõest jutustab meile 14-aastane Lorenzo. Igal juhul — arvestades neid tänapäeval üha paksemaks ja paksemaks muutuvaid noorte fantaasia- ja ulmeraamatuid — tundub eriti sümpaatne, et hingemineva loo saab edukalt ära jutustada ka 108 leheküljega.

Lorenzo ei ole päris “tavaline” poiss—ta on omaette hoidev, kinnine ja häbelik ning eelistab üksindust seltskonnale, kuid tunneb (eriti emapoolset) survet käituda “normaalselt” (suhelda sõpradega jne). Kui tema isa otsustab, et pojal on aeg “memmepoegade erakoolist” tavakooli üle minna, on muudatus poisi jaoks eriti räige ning ta kirjeldab oma tundeid nii: “Kui esimesel koolipäeval kooli juurde jõudsin, jäi vähe puudu, et oleksin minestanud. See oli maapealne põrgu. Tundus, nagu ootaksin sissepääsu kontserdile. Mõned olid minust palju vanemad. Isegi habemega. Tüdrukutel olid rinnad. Kõik tulid rollerite või ruladega. Kes jooksis, Kes naeris. Kes kisas. /…/ Ärevus nööris mu kõri.” (lk 30).

ammanitiioeteEt vältida suuremaid probleeme, õpib Lorenzo oma kaaslasi jäljendama (“Kõndisin nagu nemad. Jalad harkis. Viskasin seljakoti maha ja tagusin seda jalaga” lk 32) ning ema rõõmustamiseks valetab, et tema klassikaaslased kutsusid ta kaasa suusareisile. Kuna selline uudis paneb ema rõõmust lausa nutma, ei suuda Lorenzo talle hiljem tunnistada, et tegi vaid nalja, ning lahkubki “suusareisile”—korteri keldriboksi, kus loodab nädal aega mõnusasti raamatute ja PlayStationiga aega veeta. Kuid elu, nagu ikka, teeb oma plaane ning peagi peab Lorenzo taluma sissetungijat oma mõnusasse eraklasse.

Sissetungijaks on temast 9 aastat vanem poolõde Olivia, kelle läbi tuuakse sisse raskemad teemad. Kui ka Lorenzo ise kohe kõigest aru ei saa, mis tema õega toimub, siis lugeja juba aimab: Olivia on süstiv narkomaan, kes järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis. Põgusalt puudutatakse ka selle probleemi võimalikke tagamaid: keerulised suhted isaga, kes küll on aidanud rahaga, ent kas ka piisava armastuse-hoolimisega? Ometi ei muutu raamat hetkekski liiga süngeks, sest ka raskeid teemasid käsitletakse läbi huumori, näiteks kirjeldab Lorenzo oma õde nii: “Ta nägi välja nagu käkk, mille mingi koll on läbi närinud ja kibeda maitse tõttu suust sülitanud.” (lk 68)

io e te filmKui esialgu on poolõe sissetung Lorenzole väga vastumeelt, siis aegamisi püüab ta oma vaiksel moel õde aidata. Kuid kas see on ühe 14-aastase nooruki võimuses? Ta jutustab: “Hakkasin “Salemit” lugema. Lugesin vampiirideks moondumistest, neetud majadest, vapratest poistest, kes vampiiridele vastu astuvad, ning siis jäi mu pilt peatuma õel, kes teki sees magas. Tundsin, et ta on mu peidupaigas kaitstud ja varjul ning keegi ei saa talle liiga teha.” (lk 95). Elu on vahel palju raskem, palju koledam—aga vahel ka ilusam—kui raamatus. Üks ihaldab kõigest väest üksindust ning teine (hinge)üksindusest pääsemist. Lorenzo ületab end mitmes mõttes, tundes end “elusamana” kui kunagi varem, ja katses oma õde päästa paneb õe lubama, et too end enam iialgi ei süsti, lubades omakorda õega ka tulevikus kohtuda.

Raamatu viimased leheküljed päevast 10 aastat hiljem näitavad, kas nad suutsid oma lubadustest kinni pidada… Kui palju peame oma päästmiseks tegema ise ning kui palju saavad teha teised—see küsimus peegeldub ka raamatut alustanud motos, katkes Aimee Manni esitatud laulust “Save me”:

AMMANITIBut can you save me?
Come on and save me
If you could save me
From the ranks of the freaks
Who suspect they could never love anyone.

(Kas sina saad mind päästa?
Hei, päästa mind
Kui sa vaid saaksid mind päästa
nende veidrike seast
kes kahtlevad oma võimes kunagi kedagi armastada.
Tlk. Annika Aas)

Romaani põhjal valmis 2012.a. ka samanimeline film (rež. B. Bertolucci) ning autorilt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Ma ei karda”.

Annika Aas

Niccolo Ammaniti pilt on pärit tema blogist http://niccoloammaniti.blogspot.com/