Posts Tagged ‘inglise’

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann

Advertisements

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann