Posts Tagged ‘iiri’

Oscar Wilde

oscarwildeOscar Fingal O’Flahertie Wills Wilde  (16. oktoober 1854 Dublin – 30. november 1900 Pariis) oli iiri kirjanik, kes elas ka Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning veetis kaks aastat Readingi vanglas, kuna teda süüdistati homoseksualismis. Ta suri viletsuses Pariisis ning on maetud Père-Lachaise’i kalmistule. Tema tuntuim teos on „Dorian Gray portree” rikka, ilusa ja esialgu rikkumata noormehe elust. Teosele sai puritaanlikus Suurbritannias osaks rohkelt moraalset kriitikat.

Eesti keeles on ilmunud:

  • romaan “Dorian Gray portree” (1891; eesti keeles 1929, 1957, 1972, 1996, 2002, 2004, 2007, 2013, 2015 tõlkija A. H. Tammsaare; 2007, tlk. Krista Kaer; lühendatud variant 2002, tlk. Jana Linnart)
  • jutustus “Lord Arthur Savile’i roim” (1891, eeesti keeles 1947, tlk F. Oinas)
  • jutustus “Canterville’i lossi vaim” (1891; eesti keeles „Känterwilli tont” 1918, tlk Julius Johannson; “Canterville’i vaim” 1948, tlk. F. Oinas; “Canterville’i lossi vaim” 1991, tlk. Mart Helme; 2007, tlk. Oskar Tanner)
  • jutustus “Readingi vangla ballaad” (1898; eesti keeles 2004, tlk. Krista Kaer)
  • jutustus “De profundis” (1905; eesti keeles 1992, tlk. Krista Kaer)
  • dorian-gray-portreejutukogu “Näidismiljonär” (2003, tlk. Eva Luts ja Jaana Peetersoo)
  • muinasjutt “Õnnelik prints” (1888; nime all „Õnnelik kuningapoeg” 1913, tlk M. Kurs-Olesk; “Õnnelik prints” 1935, tlk. O. Truu; 1990, 1996; tlk. Krista Kaer),
  • muinasjutt “Granaatõuntest maja” (1891; eesti keeles 1935, tlk. Oskar Truu; 1990, 1996 kogumikus “Õnnelik prints”, tlk. Krista Kaer)
  • näidend “Salome” (1893; eesti keeles 1919, 1920, 2002, tlk. Henrik Visnapuu)
  • Lisaks on ilmunud „Valitud aforismid, seigad ja mälestused” (2002, koostanud ja tõlkinud Tuuli Seinberg ja Riho Rajand),  „Vested” (2002, koost. T. Wright, tlk. Karin Suursalu), “Oscar Wilde’i tarkuseraamat” (2004, tlk. Jana Linnart), “Salvavalt teravmeelne Oscar Wilde” (2008, koost. M. Leach, tlk. Elle-Mari Talivee)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

 

Roddy Doyle

Roddy DoyleRoddy Doyle (s. 1958. a Dublinis) on iiri romaani- ja näitekirjanik. Ta on kirjutanud kümme raamatut täiskasvanutele, kaheksa lastele, seitse näidendit ja filmistsenaariumi ning kümneid lühijutte. Paljudest tema romaanidest on saanud edukad filmid.

Doyle’i raamatute tegevus toimub enamasti Iirimaal, eriti töölisklassi Dublinis, ning seda iseloomustab rohke dialoogi-, slängi- ja iiri-inglise dialekti kasutus. Doyle’i raamat „Paddy Clarke hahahaa”, kus kasvavaid ebakõlasid oma vanemate vahel jälgitakse 10-aastase poisi silme läbi, pälvis 1993. a. Bookeri preemia. Laialt tuntud on ka Rabbitte’i perekonna lood ehk Barrytowni triloogia, mis keskendub Dublini teismelistele eesotsas Jimmy Rabbitte juunioriga. Hilisemas romaanis „The Guts” (2014) pöördub autor Jimmy Rabbitte’i juurde tagasi ja jutustab 48-aastasest Jimmyst, kellel diagnoositakse soolevähk.

Raamatust „Paddy Clarke hahahaa” (e.k. 2009; tlk. Riina Jesmin) saab pikemalt lugeda siit.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

William Butler Yeats

yeatsWilliam Butler Yeats  (13. juuni 1865 Dublini lähistel – 28. jaanuar 1939 Prantsusmaa) oli iiri kirjanik ja avaliku elu tegelane, keldi taassünni keskne autor, mõjukamaid 20. sajandi lüürikuid. 1904–1938 oli ta Dublini Abbey teatri direktor ja 1922–1928 Iiri Vabariigi senaator. 1923. aastal omistati talle Nobeli kirjandusauhind.

Eesti keeles ilmunud:
Luulet” (1990; tõlkijad Ants Oras, Märt Väljataga)
Punane Hanrahan” (1939; tõlkija M. Luht)
Saladuslik roos; Punase Hanrahani lood” (2002, Krista Kaer, värsid Peep Ilmet)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

James Joyce

jamesjoyceJames Joyce (täisnimi James Augustine Aloysius Joyce; 2. veebruar 1882 Dublin – 13. jaanuar 1941 Zürich) oli iiri rahvusest ingliskeelne kirjanik, kes elas lisaks Dublinile ka Pariisis, Zürichis ja mujal Euroopas. Peateose „Ulysses” tegevus toimub 16. juunil 1904. a. Dublinis, kus käib ringi peategelane Leopold Bloom, ning seetõttu tähistatakse 16. juunil nii Dublinis kui mõnel muul pool maailmas Bloomsdayd. Autor kasutab ohtralt teadvuse voolu tehnikat ning paralleele „Odüsseiaga”, mistõttu peetakse raamatut väga raskesti tõlgitavaks. Prantsuse ajaleht Le Monde valis 1999. a. teose sajandi parima 100 raamatu hulka.

Joyce oli kujutatud iiri kümnenaelasel rahatähel.

Eesti keeles on ilmunud:
“Dublinlased” (1914, novellikogu; eesti keeles 1969, 2003; tõlkija Jaak Rähesoo);
“Pagulased” (1915; näidend; eesti keeles 2003; tõlkija Jaak Rähesoo);
“Kunstniku noorpõlveportree” (1916, autobiograafiline romaan; eesti keeles 2003; tõlkija Jaak Rähesoo).
Suurromaanist “Ulysses” (1922) on Märt Väljataga tõlkes katkendeid ajakirjas Vikerkaar 1991/2, 1992/9 ja 1993/5). Kirjaniku viimane romaan “Finnegans Wake” (1939) pole eesti keeles ilmunud.

Foto James Joyce’i kujust Dublinis
O’Connelli tänaval on pärit siit.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Frank McCourt

Frank McCourt (19. august 1930. a. Brooklyn, New York City — 19. juuli 2009. a. NY) francmcourtoli iiri-ameerika õpetaja ja kirjanik, kes võitis 1997. a. oma raamatuga „Angela’s Ashes” („Angela tuhk”) Pulitzeri preemia. Raamat on tragikoomiline memuaar tema lapsepõlve kehvadest oludest, viletsusest ja isa alkoholismist nii Brooklynis kui Limerickis Iirimaal. Raamatu põhjal valmis 1999. aastal ka film, peaosas Robert Carlyle. Raamatule ilmus kaks järge, mis mõlemad ka eesti keelde tõlgitud: „’Tis” (1999, e.k. „Jah, on küll”) ja „Teacher Man” (2005, e.k. „Koolmeister”).

Eesti keeles ilmunud:
„Angela tuhk” (1999; tlk Lia Rajandi)
„Jah, on küll” (2000; tlk Lia Rajandi)
„Koolmeister” (2006; tlk Lia Rajandi)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

George Bernard Shaw

shawGeorge Bernard Shaw (26. juuli 1856 Dublin – 2. november 1950 Ayot St. Lawrence Londoni lähistel) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor.

1925. aastal pälvis Shaw Nobeli kirjandusauhinna.

Tema loomingut iseloomustab kodanliku ühiskonna pühadusi pilav, paradokse pilduv, mõtteterav ideedraama. Tema tippteosed on filosoofilised näidendid „Inimene ja üliinimene”, „Tagasi Metuusala juurde” ja „Püha Johanna”. Shaw’ menukaim näidend on „Pygmalion” (1912, e.k. 1972), millel põhineb muusikal „Minu veetlev leedi” (1956), samanimeline muusikalifilm (1964) pälvis kaheksa Oscarit.

Eesti keeles ilmunud:

  • “Mõistmata abielu” (romaan, 1912, tlk Minni Kurs-Olesk)
  • “Inimene ja üliinimene” (näidend, 1924, tlk Ants Oras)
  • “George Bernard Shaw: ühe eduapostli mõisted mõtiskelud” (valimik Shaw’ mõtteavaldusi, 1927, kogunud ja korrastanud August Härms)
  • “Südamemurdumise maja” (näidend, 1928, tlk M.Reiman)
  • “Tagasi Metuusala juurde” (näidend, 1931, tlk A.H.Tammsaare)
  • “Püha Johanna” (näidend, 1936, tlk A. Bergmann)
  • “Neegritüdruku seiklused Jumala otsingul” (jutustus, 1970, tlk Jaak Rähesoo)
  • “Näidendid” (valimik, 1972; sisaldab 7 näidendit: “Caesar ja Kleopatra”, “Major Barbara”, “Doktori dilemma”, “Pygmalion”, “Südamete murdumise maja”, “Augustus annab oma panuse” ja “Õunakäru”)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Kirjanduslinn Dublin

dublin3Dublin on Iirimaa pealinn, mis asub Iirimaa idarannikul Liffey jõe suudmes. Linna asutasid 840. a. viikingid. Linnas elab pool miljonit inimest, koos ümbritsevate valdadega üle pooleteise miljoni. Dublin on Iirimaa hariduskeskus, siin on kolm ülikooli ja mitu muud kõrghariduslikku kooli. Dublini Ülikool, millele pandi alus 16. sajandil, on vanim ülikool Iirimaal.

Dublin kui UNESCO kirjanduslinn

dublin7Dublin on üle maailma tuntud kirjanduslinnana ning UNESCO kirjanduslinna tiitli pälvis ta aastal 2010. Siit on pärit Nobeli auhinna laureaadid William Butler Yeats, George Bernard Shaw ja Samuel Beckett, kuid ka sellised tuntud kirjanikud nagu Oscar Wilde, Jonathan Swift ja “Dracula” autor Bram Stoker. Kõige rohkem aga teatakse Dublinit James Joyce’i elukohana. Tema kuulsaim teos on “Dublinlased” (Dubliners), mis on 20. sajandi alguses linnas elanud inimeste traditsioonilist eluolu kirjeldav lühijuttude kogumik. Samuti kirjeldab väga tõetruult Dublinit üks tema põhiteoseid, “Ulysses”, mis muuseas annab linnast hea topograafilise ülevaate. Peale selle on linnast pärit J. M. Synge, Sean O’Casey, Brendan Behan, Maeve Binchy ja Roddy Doyle. Dublinis asuvad ka Iirimaa rahvusraamatukogu ja trükimuuseum.

dublin13Dublinit iseloomustavad lisaks kuulsale pärandile väga elav kirjastamistegevus ja raamatuäri, kirjandusega seotud asutused ja institutsioonid, näiteks Dublini Kirjanike Muuseum ja James Joyce’i Kultuurikeskus. Siin antakse välja mainekaid kirjandusauhindu nagu Rahvusvaheline Dublini Kirjandusauhind (endine IMPAC), Iiri Romaaniauhind, Bob Hughesi nimeline elutöö auhind jpt.

Dublini rahvusvaheline kirjandusfestival toimus esimest korda 1998. aastal. Igal aastal maikuus toimuv festival  hõlmab paljusid erinevaid kohtumisi ja üritusi, kus osalevad kirjanikud üle maailma. Samuti toimub aastaringseid ettevõtmisi nagu kirjanduslik pubituur ja regulaarselt kohtuvad raamatuklubid.

Rahvusvaheline Dublini kirjandusauhind

dublin1Rahvusvaheline Dublini kirjandusauhind, varem tuntud kui IMPAC Dublin, on kõige suurem ja rahvusvahelisem auhind. Nominente seavad üles raamatukogud üle kogu maailma ning auhinnale võivad kandideerida ükspuha millises keeles kirjutatud raamatud, mis peavad siiski olema tõlgitud inglise keelde. Osalevate pealinnade ja teiste suuremate linnade raamatukogud võivad igal aastal pakkuda välja kuni kolm raamatut.

Kirjandusauhind asutati 1996. aastal Dublinis, et tunnustada inglise keeles kirjutatud või sellesse keelde tõlgitud kõrge kirjandusliku väärtusega ilukirjandusteoste autoreid. Alguses oli pikka aega sponsoriks konsultatsioonikompanii IMPAC, kuid praegu rahastab auhinda Dublini linnavolikogu. Auhinna suurus on 100 000 eurot. Kui tegu on tõlketeosega, saab autor 75 000 eurot ja tõlkija 25 000 eurot. Lisaks auhinnarahale jääb võitu tähistama ka kristallkujuke.

dublin112016. aasta auhinnale esitati 160 raamatut 118 linnast 44st riigist. 2014. aastal esitati Eestist Rahvusraamatukogu poolt auhinnale Riikka Pulkkineni raamat “True” (soome k. “Totta”; e.k. “Tõde” 2011, tlk Jan Kaus). 2017. aasta auhinna valimisel osaleb esimest korda ka Tartu Linnaraamatukogu, mis esitas auhinnale kolm raamatut: Michel Houellebecqi “Soumission”/”Submission” (Alistumine), Christian Krachti “Impeerium” ja Sofi Oksaneni “Kui tuvid kadusid”. Lõpliku otsuse teeb viieliikmeline rahvusvaheline žürii. Finalistid kuulutatakse välja aprillis ning auhinnasaaja juunis 2017.

Dublini auhinna laureaadid:
dublin92016 Akhil Sharma “Family Life”
2015 Jim Crace „Harvest”
2014 Juan Gabriel Vasquez “The Sound of Things Falling” (e. k. „Asjade kukkumise hääl” 2015, tlk. Mai Tõnisoo)
2013 Kevin Barry “City of Bohane”
2012 Jon McGregor “Even the Dogs”
2011 Colum McCann “Let the Great World Spin” (e. k. “Las suur maailm pöörleb” 2011, tlk. Elin Trélon)

dublin14Kirjanduslikud jalutuskäigud

Kirjanduslinnades on populaarsust kogunud kõikvõimalikud kirjanduslikud ringkäigud. Arusaadavalt on mõned Dublini ringkäigud seotud muusika ja viskiga. Lauldakse ballaade nii rahvaloomingust kui tuntud autoritelt. Dublinis on tuntuimad Dublin literary pub crawl ja Literary Walking Tour.

Halliki Jürma, Annika Aas

Fotod 2015. a. suvel toimunud reisist
Seili Ülper, Kaja Kleimann, Halliki Jürma, Annika Aas

Roddy Doyle “Paddy Clarke hahahaa”

DoyleeestiKuigi eestlastel ja iirlastel olevat justkui “Euroopa perifeerias elava kahe pikka aega rõhutud väikerahva ühine üdi” (Tanel Jonas, Sirp 01.02.13, lk 22) ning Eestis on väga levinud Iiri näitekirjanduse lavastamine, on minu arust teenimatult vähe tähelepanu pälvinud Iiri romaani-, näite- ja lastekirjanik Roddy Doyle. Mina aga ei saa jätta temast kirjutamata, sest tema “Paddy Clarke Ha Ha Ha”, mis ilmus 1993 (e.k. 2009, tõlkinud Riina Jesmin) ning võitis ka Bookeri preemia, on üks mu suurtest lemmikutest.

Teose tegevus toimub 1968. a. ühes Dublini põhjapoolses töölisklassi eeslinnas, mida Doyle nimetab Barrytowniks ning mis on ka Doyle`i kuulsa Barrytowni triloogia (“The Commitments”, “The Snapper”, “The Van”) asupaigaks. Lühidalt öeldes on see lugu ühe abielu lagunemisest edasi antuna 10-aastase poisi Patricku ehk Paddy silme läbi. Mõnes mõttes võibki öelda, et see on väga poistekeskne lugu, sest suurem osa tegevustest kirjeldab poiste ettevõtmisi, suuremaid ja väiksemaid pättuseid ja tapluseid, kohati lausa ehmatavaid kiusamisi—kuid kõigest sellest kajab läbi kuulumise- ja enesekehtestamise vajadus. Ühest küljest on selline käitumine omane vist enamikule selleealistele poistele, teisest küljest on nende käitumine kindlasti mõjutatud üsna vaesest katoliiklikust töölisklassi taustast. Liigutav on Paddy soov oma vanemate abielu päästa ning tema armastuse-vihkamise segune suhtumine oma nooremasse venda; samas mainitakse pere nooremaid lapsi, õdesid, vaid põgusalt.

doyleinglis2Kõige rohkem meeldib mulle selle raamatu puhul stiil — Doyle kasutab ohtralt dialoogi ning seetõttu on kriitikud nimetanud tema stiili ka “filmilikuks” (jah, tõsi, Doyle on ka filmistsenaariumeid kirjutanud). Just dialoogid annavad nii ehedalt edasi 10-aastase mõttemaailma, jättes samas paljugi ridade vahelt lugemiseks. Stiili lakoonilisus, mida mõned kriitikud on Doyle`ile ette heitnud, kõlab — eriti originaalis — minu meelest omamoodi poeetiliselt (“There must have been a reason why he [dad] hated Ma. There must have been something wrong with her, at least one thing. I couldn´t see it. I wanted to. I wanted to understand. I wanted to be on both sides. He was my Da.” 258-259). Lugeja saab ainult aimata ja oletada, mis ja miks siis tegelikult Paddy vanemate vahel toimub, ehkki aeg-ajab paneb 10-aastase mõistmis- ja sõnastamisvõime lausa hämmelduma: “Ma tahtsin, et ta [noorem vend Francis] räägiks, sest mul oli hirm. Teeseldes, et kaitsen teda, olin tahtnud teda enda läheduses hoida, muret jagada, koos temaga kuulata; sellele [vanemate tülitsemisele] lõppu teha või ära joosta. Ta teadis: mul oli hirm ja ma tundsin ennast üksildasena, rohkem kui tema.”(lk 266)

Doyleinglis1Hoolimata spetsiifilisest aja- ja kohamääratlusest ning tollele ajale iseloomulikest sotsiaalsetest probleemidest, mis teosest läbi kumavad, on raamatu teemad siiski universaalsed — pere- ja sõprussuhted, valu ja rõõm, kasvamisraskused, maailma avastamine, armastus ja vihkamine, läheduspüüd. Neile, kes vähegi inglise keelt valdavad, soovitaksin raamatut lugeda originaalis.

Annika Aas

Celine Kiernan “Mürgitroon”

Celine Kiernani “Mürgitroon” on  Moorehawke`i triloogia esimene raamat. Tegu on triloogiaga, mille tegevus toimub justkui vanas ja fantastilises Euroopas. Räägib süngest ajast ja kuningriigist, võimumängudest, vägivallast ja sellest, kuidas peab sellises keskkonnas hakkama saama viieteistaastane puusepaõpilane Wynter.

„Mürgitroonis” võib kohata rääkivaid kasse, kellega on paraku inimestel keelatud suhelda. Samuti ei oota hea tulevik ees neid, kes julgevad söandada keelust üle astuda ja vestelda vaimudega. Sellest loost leiab peale sünguse ja vägivalla siiski ka armastust, mis üritab igati ellu jääda. Armastust isa vastu, sõprade vastu ning ka neiu ja noormehe vahelist armastust.

Lugeja ootaks sellelt teoselt ehk veidi rohkem põnevust. Tegevus kulgeb suhteliselt rahulikult, samas ei teki soovi visata raamatut kõrvale ja haarata uue järele. Kindlasti kuulub “Mürgitroon” parimate omalaadsete hulka.

Celine Kiernan on fantaasiakirjanik, kes sündis 1967. Sündinud ja kasvanud on ta Iirimaal Dublinis. Seni on kirjutanud viis raamatut, millest viimane – „Resonance” – näeb päevavalgust 2013. aastal.

Triin Võsoberg

Emma Donoghue “Tuba”

Ma olen juba tükk aega elanud ja üpris palju lugenud, nii et mind ei ole raamatuga kerge rabada. Seekord nii juhtus.

Alguses ma ei tahtnud seda raamatut üldse lugeda, sest “Loomingus” nimetas Udo Uibo seda õudusjutuks ja ka tagakaanele kirjutatud lause “Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent” oli pigem peletav – sellist asja ju ei taha ette kujutada. Aga paari usaldusväärse inimese soovituse pärast mõtlesin, et pean vähemalt proovima. Ja nii see lugu mu neelaski.

Lugu jutustab minavormis just viieaastaseks saanud, väga hästi arenenud Jack, kes on kogu senise elu arvanud, et nemad Emmega on ainukesed inimesed ja Tuba (suurusega u 11 m²) ongi kogu maailm ning kõik, mis on Väljaspool, on Telekas ja väljamõeldis. Lapsed teatavasti usaldavad vanemaid absoluutselt ja võtavad asju nii, nagu need on. Natuke vähem kui pool raamatut kirjeldab ema ja lapse igapäevast elu selles imetillukeses maailmas, söömist ja pesupesemist, laulmist, jutuajamisi ja mänge, väheseid raamatuid, mis neil on lugemiseks (aga ema peas on palju rohkem lugusid) ja telesaateid, mida võib vaadata ainult natuke, sest need “teevad aju pehmeks”. Siis tuleb väga riskantse põgenemise planeerimine. Põgenemine õnnestunud, tuleb hakata kohanema maailmaga, mis on Väljaspool. See toob kõige muu raske kõrval ka konflikti ema ja poja vahele, sest üks neist on olnud seitse aastat vang ja teine jäänud ilma oma turvalisest väikesest maailmast, oma ainukesest kodust. Tõsi, seda sõna ei kasutatud raamatus Toa kohta kunagi, aga põhimõtteliselt on see, mida laps tunneb, ikkagi koduigatsus. Ja ta tahab oma haisvat musta Vaipa, mida ema ei taha enam iial näha. Ja inimesi on Väljaspool väga palju ja mesilasele pai tegemine toob kaasa nõelata saamise. Ja kuigi Jack oskab lugeda ja arvutada, ei ole ta kunagi kandnud kingi. Ja nii edasi ja nii edasi. “Oskab matemaatikat paremini kui mina, aga liumäest alla lasta ei oska”, seletab vanaema sõbrannadele pärast mänguväljakul käimist. Kirjeldatakse kohtumisi sugulastega – kuidas keegi suhtub lapsesse, kes on “jõledast teost sündinud”, politsei, meedikute, advokaatide ja pressiga suhtlemist. Tavainimesi kaubanduskeskuses, kes küsivad Jackilt autogrammi, kui selgub, et ta oskab kirjutada. Mõne inimese üle on hea meel, näiteks politsei ja meedikud on selles loos tõeliselt asjalikud. Meedia vastu ei ole kirjanik just eriti leebe, küll aga kardetavasti õiglane – telereporter küsib Emmelt muude lollide küsimuste kõrval ka seda, kas ta mõnes mõttes igatseb lukustatud ukse taga olemist.

Raamatust on aru saada, et kirjanik tunneb lapsi ja seda, kuidas nad mõtlevad. Kuigi lugu jutustatakse lapse vaatevinklist, ei ole see kirjutatud mingis ninnu-nännu keeles ja ka tehtavad filosoofilist laadi üldistused – “Võibolla see ei ole Tuba, kui uks on lahti” – kõlavad nii, et vabalt võib laps nii mõelda ja öelda.

Kõige tähtsam selle loo juures on minu meelest see, et see ei ole ohvri(te) lugu. Teleintervjuus ütleb Emme: “Kui ometi inimesed ei kohtleks meid enam nii, nagu me oleksime ainukesed, kes on kunagi midagi nii kohutavat läbi elanud.” Kurjus ja kurjategija on peaaegu kõrvalised, selles loos näidatakse meile inimese vaimu vastupidavust, ema ja lapse vahelist sidet ja seda, kui tugevaks teeb inimese see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.

Tähtis soovitus selle raamatu lugemiseks: ei ole hea mõte alustada lugemist õhtul, sest seda ei saa panna käest enne lõppu. Ja magada pärast selle lugemist ka niikuinii ei saa.

Kaja Kleimann