Posts Tagged ‘haigus’

David Wagner “Elu”

Arvate, et teie elu on raske? Lugege saksa kirjaniku David Wagneri “Elu”! Raamatu jutustaja on nooremas keskeas — vast umbes neljakümnendates — mees (härra W), kes alates 12. eluaastast põeb autoimmuunhepatiiti ning on oma elust palju päevi pidanud veetma haiglas. Ta on lahutatud, tal on 3-aastane tütar ja sõbratar, ta elab üksi, ning on maksa transplantatsiooni (siirdamise) järjekorras. 30 aastat on ta võtnud kangeid ravimeid, millel on palju kõrvaltoimeid (paistes nägu, osteoporoos, roheline kae, lühinägelikkus, väsimus jne) ning läbi teinud meeletul hulgal erinevaid protseduure. Ta kirjeldab oma suitsiidifantaasiaid, sest “elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla” (lk 51), kuid just tütre pärast tahaks ta siiski veel elada.

wagnereluOptimism vaheldub masendusega. “Ühel ööl ärkan ja olen korraga õnnelik. Ennastki üllatab, kui õnnelik ma olen. Äkitselt tean ma taas: seal väljas on veel nii paljutki. Seal on laps, kes vajab mind veel mõni aasta, nii palju on näha, teha, lugeda, nii palju on elada.” (216) Masendusest aitabki üle saada nö lapsetrikk: “/…/ mõtlen säärastel hetkedel lapsele, kes suudab nii uskumatult rõõmustada. See aitab, rõõm kiirgab tagasi. See on lapsetrikk, mis enamasti töötab” (lk 279). Mis pani mind mõtlema, et tõepoolest, see on üks suurimaid erinevusi täiskasvanute ja laste vahel — lapsed suudavad nii siiralt, nii täielikult rõõmustada, vaimustuda! Ja vist sellepärast see vaimustab meidki, et me ise oleme selle oskuse minetanud.

Eesti keeles ei olegi varem transplantatsioonist midagi lugenud. Täitsa põnev on kokku puutuda teemadega, et kellele siis õigupoolest kuulub siirdatud organ (äkki hoopis haigekassale?), kui palju doonori elust-mõtetest-isiksuseomadustest tuleb koos elundiga teise inimesse kaasa, kas kogu siirdamisega kaasnev vaev on “asja” väärt… Miks mõned peavad suurt vaeva nägema, et elus püsida, samas kui teised ise ennast täiega hävitavad? Jutustaja pöördub mõtetes sina-vormis vaheldumisi nii surnud doonori kui oma uue maksa poole: “Ühtäkki taipan, et väga tõenäoliselt /…/ elad sa ju edasi ka mõnes teises inimeses. Sa ei ole sugugi üksnes minu jaoks, kallis, ma ei oma sind eksklusiivselt, ma pean sind ilmselt teiste elundisaajatega jagama, mul on elundiõed ja –vennad, ilma et teaksin, kus.” (lk 195)

Kõikidest oma kannatustest hoolimata suudab jutustaja säilitada oma huumorimeele, isegi oma hirme kirjeldades: “Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: “Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?”” (lk 187)Buchmesse Leipzig - Preisträger

Põgusatest tagasivaadetest saame aimu jutustaja endise elu ja tema naiste kohta, selle kohta, et ta ema suri, kui ta oli 12-aastane. Lakooniline meditsiiniline lõpumärkus annab teada, et aasta pärast siirdamist on haige suurepärases üldseisundis. Kuid kas uus elund annab ka uue või uutmoodi elu?

Teema ei ole kerge, aga samas, lugeda pole ka raske. Mõtlema paneb küll, eriti kuna varem ei ole sellistele teemadele üldse mõelnud. Juba teema uudsuse pärast tasub seda raamatut lugeda. Ja loodetavasti saab autorit oma silmaga näha kevadisel Prima Vistal!

Annika Aas

David Wagneri pilt on pärit siit.

Brian Conaghan “Kui härra koer hammustab”

conaghankuiKui ma olin lugenud raamatut umbes poole võtta või isegi vähem, tabas mind mõte, et see on nii kohutavalt kurb raamat. Teine mõte oli, et nüüd on siis “varjundite” lainele järgnenud nooreromaanide seas ”haiguste” laine.  Ma lugesin ja mõtlesin, et tekst on ju muhe, kohati humoorikas, kuid hinge täitis mingi seletamatu nukrus. Aga… Siis tuli raamatu teine pool, mis seda kurbust kõvasti leevendas. Lisaks pole see seda tüüpi raamat, mis teid nutma ajaks. Kuid kui olete veidike õrnema hingega võib ropendamise rohkus teid võib-olla šokeerida. Keelekasutuse peab jah ära mainima, et ei oleks hiljem arusaamatusi.

Ma julgeks öelda, et pigem on tegemist nn. “poisteraamatuga”, sest peategelaseks on noormees, kes põeb Tourette’i sündroomi.

Raamat toob välja palju erinevaid tahke. Tegevus toimub nii erikoolis kui ka kodus ning pargis. Kuidas tuleb selle sündroomiga toime teismeline poiss, kelle ellu sigineb paratamatult muudatusi ning eaga kaasnev hormoonidemöll annab oma osa? Kui arvate, et ainult tavakoolis võib langeda kiusamise ohvriks, siis arvake uuesti. Erivajadustega laste koolis ollakse üksteise vastu sama julmad. Alandamine, rassism, vaimne ning füüsiline vägivald on igapäevased kooli osad.

“” Mis mu nahavärvil viga on?” küsis Amir, nagu tal ei oleks aimugi. No tõesti, nagu ilmsüüta lapsuke.
“Ma arvan, et osadele inimestele see ei meeldi”.
“Aga miks?”
“Mõned inimesed kardavad seda.”
“Kuidas, põrgu päralt, saab kellegi nahavärvi karta?”””

Kuid leidub ka ühtehoidmist, sõprust ning veidraid teid selle kõige saavutamiseks.

See lugu on tegelikult väga positiivne ja elujaatav. Tähtis on seada eesmärke ning nende poole püüelda. Mõnikord tuleb lihtsalt kauem oodata ning lahendused tulevad ise sinu juurde.

Autori goodreadsi profiil.

Seili Ülper

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.

John Green “Süü on tähtedel”

Leidke piisavalt aega, sebige endale mugav lugemispaik (soovitavalt selline kus keegi ootamatult sisse ei sajaks) ja varuge hunnikute kaupa pabertaskurätikuid või mõni suurem lina. Siis võtke see raamat kätte ja asuge lugema. Emotsionaalne raputus on tõenäoliselt garanteeritud!

green-süü-on-tähtedelLoomulikult on see kurb raamat. Kuid see kurbus on omamoodi ning autor on osanud siia sisse pikkida ka huumorit – nii musta kui ka täiesti tavalist. Igal meist on oma draama, millega iga päev toime tulla. Miks mitte heita pilk ka teistsugustesse eludesse. Nii vahelduseks.

See ei ole lihtsalt väljamõeldud lugu, kuigi autor seda eriti toonitab. Minu meelest on see midagi palju enamat. Siin on nii filosoofiat, armastuslugu ja teismeliste arglikku eneseotsimist ja -leidmist kui ka täiskasvanute püüdlusi, eneseohverdust ja abitust. Samas on see siiski ilukirjandus, mitte päris elu, samas üsnagi veenev.

Kuigi see on niiöelda “noortekas” ei ütleks ma, et see on puhtalt teismeliste lugu. See on lugu kõigile. Esmalt seetõttu et me ei tea kunagi ette, mis meiega võib juhtuda. Olenemata vanusest, soost või nahavärvist.

Ma usun, et see võiks puudutada igaüht. Vähemalt mingil moel. See ei eelda, et oleksid varem kokku puutunud surmahaiguste või mingit liiki puuete ja erivajadustega.

Jutustaja stiil on muhe, ladus ja kaasahaarav. Tegelased tunduvad nii reaalsed oma tunnete ja mõtetega, et see lausa paneb neile kaasa tundma. Keegi selline võiks ju elada ka sinu trepikojas? Sinu tänaval? Käia sinu klassis? Keegi sinu töökaaslastest, tuttavatest või sõpradest on ehk midagi sellist pidanud läbi elama? Peale selliseid lugusid saad järjekordselt aru, kui VEDANUD SINUL on, isegi kui Sul on mustmiljon muud muret… see kõik ei tapa Sind tõenäoliselt…John_Green_poster

P.S. Loomulikult on see kõik maitse küsimus ning mis mulle tundub hea olevat ei pruugi seda Sinu jaoks mitte olla. Samas võiks sellele loole siiski võimaluse anda :)

Lisalugemist: autori kodulehekülg, IMDB-s  2014. a. suvel valmissaavast filmist, raamat Goodreadsis (väga kõrge keskmine hinne!), Janika Palm raamatust Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel, Kärdi muljed raamatust Padjaklubi blogis, Silja Paavle Õhtulehes.

Raamat on võitnud  auhinna Children’s Choice Book Awards for Teen Book of the Year 2013.

Seili Ülper

Nica ja Ashildi koostöös sündinud pilt on pärit siit.

Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Birk Rohelennu “Mu sõraline sõber” on saanud küllalt korraliku meediakajastuse:

Aive Herja intervjuu Birk Rohelennuga Eesti Naises: “Ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.”
Birk Rohelend ise Toomas Vindi blogis: “Ideaalis jõuaksin selleni, et lugeja küsib endalt: aga kas siis tõesti kuidagi teistmoodi ei saaks? Et inimesed saaksid ennast kõrvalt vaadata /…/ jõudes lõpliku järelduseni: mul on hea meel, et mina olen mina.”
Eveli MMX-blogis: “Minategelane kui persoon oli iseenesest näotu, kuid kirjaniku loometöö tema elust jutustades rohkem kui vägev.”
Heleen Ottas Tallinna keskraamatukogu lehel: “Aus ja siiras teos oma ehedate emotsionidega.”
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis: “Romaan on täis teravmeelseid ja huvitavaid mõtteid, millest mõnigi mõjub jahmatavalt, teine paneb jälle muigama…”
Kolm loterii-blogis: “Seda võiks nimetada ülbeks proosaks. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja.”
Mikk Pärnits Värskes Rõhus: “Tuleks kiita kujundust. See loob mulje, nagu oleks raamatu sisugi huvitav ja omapärane.”
Mõttelennutuste blogis: “Esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus.”
Peeter Helme KesKus-is romaanivõistlusest: “Siim Veskimeest tsiteerides: “Ühe väga halva mehe lõpetatud päevik.”
Peeter Helme Sirbis romaanivõistlusest: “Ülesehituselt tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell.”
Peeter Helme Vikerkaares: “Rohelend suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas ja tal on hea ümberkehastumisvõime.”

Mida veel lisada?

Kõik ju ikka teavad ansamblit Untsakad? Margus Põldsepp pajatas kunagi nende esinemisest Rootsis. Niisiis. Traditsioonilisel eesti lõõtsal on võimalik mängida ainult mažooris (võrdlusena – vene karmoškaga on võimalik mängida ka minooris). Ja nii ongi mingi sats uuemaid rahvalaule kümnekonna salmi südantlõhestava tekstiga – nagu Shakespeare’i tragöödiad, et lõpuks on lava laipu täis – aga muusika on ikka rõõmsameelne. Ja selles kontrastis on midagi eestlasele väga omast, sest Eestis esinedes polnud nad kunagi seda nii tugevalt tajunud. Võib-olla ka sellepärast, et muusikud tihtipeale ei pööra erilist tähelepanu laulude sõnadele, aga seal nad püüdsid publikule seletada, millest lauludes juttu tuleb, ja olles just rääkinud, kui õnnetu lugu järgmiseks tuleb, aga meloodia on hõissa-trilla-tralla, siis tekkis sisemuses mingi kummastus. Minu meelest elab selline kontrast edukalt edasi eesti pungisugemetega muusikas (esimese näitena tuleb pähe Tuberkuloited, kes on kasutanud Vallo Nuusti kurblikke tekste rõõmsate kolmeduurilugude jaoks) ja minu meelest on see kontrast kirjas ka selles raamatus. Et mängides lõbusalt stiiliga (segades kokku midagi sasshennolikku ja michelhoullenbecqlikku ja kaurkenderlikku ja guybrowninglikku ja peeterhelmelikku ja võib-olla isegi siimveskimehelikku) ja kujundusega (kujunduse poole pealt veel – minu jaoks on üsna tähtis, milline raamat välja näeb, ja selle raamatu väljanägemise heaks on päris palju panustatud) on kõne all üsna tõsised teemad – võõrandumine, üksindus, haigus. Minu meelest on siin raamatus ka pangede kaupa irooniat, aga kuna huumoritunnetus on inimestel nii erinev, siis humoorika lugemisena ei soovitaks. Aga uudishimu-lugemisena küll.

Tiina Sulg