Posts Tagged ‘Guatemala’

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Advertisements

Rigoberta Menchú Tum, Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist”

Imearmas lasteraamat!

Ma ostsin selle raamatu täitsa kogemata – polnud muud rahavahetamise võimalust, hind oli sobiv, pildid kenad (kunstnik Eve Mahhov) ja lasteraamat kulub kinkimiseks alati ära. Mõne aja pärast jõudsin siis niikaugele, et sisuga tutvuda ja mõelda, kelle kingitus sellest saab. Süvenemine pani mu mõtlema, kas ma ikka üldse raatsin seda ära kinkida, ja tekitas idee, et raamatut peaks hoopis juurde ostma ja rohkematele lastele kinkima.

Raamat räägib väikesest Minist, kes sündis väikeses Guatemala külas, tema perest ja vanavanematest, kes kõik elavad kooskõlas looduse ja esivanemate õpetustega. Ta on kitšee rahvusest, need on maiade järeltulijad, keda on umbes sama palju kui eestlasi. Vastavalt nende uskumusele sünnib alati inimesega samal ajal üks loomake, kes teeb täpselt sama, mida inimene – vigastab oma käppa, kui inimene näppu lõikab, või aevastab, kui inimene seda teeb. Mõnikord on loomake, teda kutsutakse naualiks, inimesest targem ja tunnetab teda valitsevaid ohte ning kaitseb inimest samamoodi, kui kaitseks ennast. (Philip Pullmanni daemonid on ehk pärit just siit?) Naual võib olla ükskõik milline loom või lind, olgu ta gasell või siga, üks ei ole teisest parem, sest kõik loomad on kaunid, vajalikud ja head, sest nad hoiavad elu Maal. Naual on kõigel – ka kividel, tuultel ja õhul. Raamat kirjeldab meeldejäävalt laste mänge ja kitšeede uskumusi, saame muuhulgas teada, kuidas jänes oma sabatuti ja hiir pungis silmad sai.

Raamatu autor, kellele vanemad panid nimeks Min, kuid on ametlikult selle päeva pühaku järgi Rigoberta, on sündinud 1959. aastal ja tema lapsepõlves oli elu kauges maakohas tõesti idülliline, elu kulges rahus ja kooskõlas nii looduse kui naabritega ning oli täis armastust. Kahjuks sai see aeg otsa, ja nii rängalt, et isegi jõgi ehmus ja puges peitu, kadudes Chimelist. Raamat lõpeb autori unistamisega heade aegade tagasitulekust ja selle ilmumise ajaks 2003. aastal oligi juba aastakümneid kodusõdades vaevelnud riigis taas rahulikum. Rigobertal aitas lapsepõlvemälestused raamatuks vormistada Dante Liano. Raamat paistab silma veel tänapäeval kaunis haruldaseks muutunud asjaga – sel on korralik eessõna.

Rigoberta Menchú Tumist sai inimõiguste eest võitleja, kes 1992. aastal pälvis Nobeli rahuauhinna etniliste rühmitiste ja kultuuride lepitamisega, kus ta prioriteetseks pidas põliselanike identiteedi säilitamist. Ta oli tollel hetkel noorim nobelist ja esimene põlisrahvuse esindaja nende hulgas. Ta on ka kaks korda presidendiks kandideerinud.

Kaja Kleimann