Posts Tagged ‘esimene maailmasõda’

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi, ajatu. Eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Tiina Sulg

Milline aasta! — Florian Illies „1913. Was ich noch unbedingt erzählen wollte“

Saksa keeles lugejale on avanenud võimalus uudistada järge saksa ajakirjaniku, kirjaniku, kunstiajaloolase, kunstikaupmehe ja Rowohlti kirjastuse tegevjuhi (alates 01.01.2019) Florian Illiese teosele „1913. Sommer des Jahrhunderts“ (2012) ehk „1913. Sajandi suvi“ (eesti keeles 2017). Oma nüüdseks ca 27 keelde, sealhulgas Heli Mägari poolt eesti keelde tõlgitud raamatuga olevat autor võib-olla tahtnud „lihtsat tõde silme ette tuua: niisugused toredused, niisugune rikkus võivad üleöö hävida, mitte ükski rahu, mitte ükski heaolu ei ole maailmasõja ees kindel. 1913 oleks siis kõige opulentsem kriisi raamat“ (Gustav Seibt).

Uue raamatu tagaküljel pihib autor, et 1913. aasta ei lase teda lihtsalt enam lahti. Mida sügavamale ta sukeldus, seda ilusamaid aardeid ta merepõhjast leidis. Nii kirjutabki Florian Illies oma järjeteoses sellest, millest ta ilmtingimata veel tahtis jutustada: uutest, liigutavatest, rabavatest ja teedrajavatest episoodidest, „eelkõige armastusest, briljantsetest leiutistest ja uskumatutest loopingutest“ (Florian Illies) sellel pöörasel aastal.

„Tundlik ajavaimu diagnostik“ (Gustav Seibt) Florian Illies jutustab nauditavalt, värvikalt – näiteks legendaarne Leipzigi lõvijaht 100 aastat pärast rahvastelahingut (lk 209–212) Rahvastelahingu mälestusmärgi (Völkerschlachtdenkmal) piduliku avamise aegu, või tango jõudmine Euroopasse (lk 236–238). Ta jutustab kaasahaaravalt ja õrnalt mängeldes seikadest Esimesele maailmasõjale eelnenud aastal, mil Euroopas pea iga inimrakk tunnetab sõjahirmu ning iga nurga taga luurab hukk ja häving. Hävingust ja surmast tiine, apokalüptilise, maailmalõpulise luuletuse „Prophezeiung“ ehk „Ettekuulutus“ (vrd lk 267) avaldab detsembris 1913. aastal Saksa ekspressionistlik kirjanik Alfred Lichtenstein (1889−1914). Oma luuletustes ta nagu aimanuks ka enda surma ette, ta langeb 25-aastasena juba esimese sõja-aasta 25. septembril Läänerindel. Saksa ekspressionistlik kunstnik, luuletaja ja graafik Ludwig Meidner (1884−1966), keda jälitavad visioonid maailma hukust, maalib samal aastal palavikuliselt öösel küünlavalgusel „Apokalyptische Stadt’i“ ehk „Apokalüptilise linna“. Katastroofitunnet tulvil stseene hakkab ta tegelikult maalima juba aasta või kaks varem. Hiljem saavad need pildid tuntuks nimetuse all „Apokalyptische Landschaften“ ehk „Apokalüptilised maastikud“, mida tõlgendatakse – ka kunstniku enda poolt – kui Esimese maailmasõja eelaimdust.

Florian Illiese raamatut lugedes tekib aeg-ajalt tunne nagu kõnniks ta ise nende episoodide või fragmentide või piltide sees. Puistates sekka mõne retoorilise küsimuse ja vahetu pöördumise lugejate poole, haarab ta sel moel nemadki kirjeldatud sündmuste ja tundmuste keerisesse. Muidugi sõltub kaasahaaravuse versus igavuse astme ühele või teisele poole kallutus mingil määral kindlasti lugeja enda silmaringistki, kuid samuti tema uudis- ja avastajahimust, esmajoones vähe tuntud või tundmatute sündmuste või inimeste puhul.

Ühelauselised kuni kolme- ja neljaleheküljelised fragmendid, stseenid, episoodid või pildid, mis pärinevad suuremas osas Euroopa, ennekõige saksakeelse ruumi kunstiinimeste, teadlaste, leiutajate, poliitikute jt lugudest ja tegemistest 1913. aastal, koonduvad nelja suurde ossa, mis on pealkirjastatud aastaaegade nimetuste järgi. Need liigendatakse omakorda kuude kaupa peatükkideks, selle eripäraga, et kuunimetus ilmub plokk-kirjas iga parema lehekülje allnurgas (vasakul on ära toodud vastava aastaja nimetus). Iga peatüki juhatab sisse foto mõnest isikust, sündmusest, kunstiteosest või muust. Igale aastaajast pealkirjale järgneb lühisisukokkuvõte, milline jutustamistehniline võte lubaks teatuid võrdlusmomente näiteks Alexander Döblini, Bertolt Brechti või Kärt Hellermaga jt.

Neid esmapilgul üksteisega mitte seonduvaid pildikesi ehk fragmendikesi hoiavad peale ajavaimu koos mõne inimese sagedasem, nagu näiteks Marcel Proust’i jälgimine, kelle romaanisarja „Kaotatud aega otsimas“ („À la recherche du temps perdu“) esimese köite üllitamise ja trükipoognate läbivaatamise käigus lõpliku teksti valmimislugu läbib kogu raamatut. Või saksa loodusteadlase, mandrite triivi hüpoteesi püstitaja Alfred Lothar Wegeneri 2. Gröönima ekspeditsioonil n.ö kaasas käimine 1913. aastal. Mainimist väärib kindlasti fakt, et see teadlane töötas 1918. aastal lühikest aega ka Tartu ülikoolis ja uuris 1927. aastal Eestit külastades Kaali kraatrit ning pidas Tallinnas ettekande mandrite liikumise teooria kohta. Seoses Eesti nimetamisega olgu lisatud, et fragmendis kirjanik Oscar Schmitzist vihjab Florian Illies ühele ilusale eestlannale − Olga Tilgale (lk 173). Pildikesi koos hoidvate, kogu raamatut läbivate nimede hulka kuuluvad muuhulgas ka Hollandi päritolu friisi rahvusest eksootiline tantsija (ja väidetav Saksamaa spioon Esimese maailmasõja ajal) Mata Hari, kirjanikud Rainer Maria Rilke, Arthur Schnitzler, Maksim Gorki, Venemaa Balleti impressaario Sergei Djagilev, legendaarne balletitantsija ja koreograaf Vaslav Nijinsky, kunstnikud Franz Marc, Pablo Picasso jt.

Fragmentaarses vormis jutustamine tundub johtuvat täiesti vastavuses ajastu vaimule, fragmenteeritud või segmenteeritud või killusutunud maailmatunnetusele, hingesügavustele ja tundmustele selles ikka veel Fin de siècle’i õhustikus. Mõeldagu siinkohal näiteks avastustele füüsikas, Ernst Machi elementidele, Sigmund Freudi inimese hinge segmenteerimisele, Hugo von Hofmansnthali „Kirjale lord Chandosele“, kujutavas kunstis, aga ka kirjanduses – pean siin silmas austerlase Peter Altenbergi proosaskitse – kasutatavale stiilile. Võib-olla veelgi kujukam ja kõnekam oleks näha neid pildikesi üksteise kõrval, peal ja all, s.t üheaegselt, nagu seda tõdeb kõige 1913. aastal toimuva kohta raamatu autor Florian Illies: „Kõik toimus simultaanselt sellel aastal, minevik ja olevik ja tulevik olid üksteisega lahtiharutamatult ristunud sajandiromaanides, mida alustatakse või lõpetatakse: James Joyce’ „Ulysses’“, Musili „Omadusteta mehes“ ja Thomas Manni „Võlumäes““. (lk 296) Ka kunstis näeb autor Marcel Duchampi esimese ready-made’i ja Malevitši ürgruutude vahel võlvuvat lõputult laia abstraktsiooni, kubismi, killunenud vormide, igatsuste, pulbitsevate manifestatsioonide kaart. „Võib-olla ei olnud maailm mitte kunagi varem saavutanud niisugust tempot kui sellel aastal. [—] Milline aasta.“ (lk 269)

Jah tõepoolest, milline aasta (!), see Esimesele maailmasõjale eelnenud 1913. aasta.

Eve Pormeister

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne

plakatNagu me kõik teame, möödus hiljuti 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest. Sel puhul sai augusti keskpaiku raamatukogu 2. korrusel üles pandud vastavateemaline näitus.

Kuna tegu on 100 aastat tagasi toimunud sündmusega, siis ei ole paraku meie hulgas enam kedagi, kes oleks isiklikult selle läbi teinud. Selle tõttu on ta meile ka üsna kauge sündmus, eriti võrreldes Teise Maailmasõjaga, mida paljud isiklikult mäletavad ja mille kohta on tehtud palju filme ja on ilmunud palju kirjandust.

Esimese ilmasõja kohta on raamatuid hoopis vähem, aga siiski piisavalt palju, et selline üsna suur näitus kokku panna. Meie raamatukogu avalike suhete juht Linda Jahilo tegi mulle juba jaanuaris ettepaneku see näitus koostada, kuid õnneks ei pidanud ma seda tegema üksinda ja see oleks ka ühele inimesele kindlasti üle jõu käinud. Mulle tuli appi minu hea kolleeg Yaroslava Shepel, temal on õnneks palju kogemusi taoliste suurte näituste tegemiseks. Üks asi on vajalikud raamatud fondidest välja otsida, kuid kõige olulisem on ju siiski see idee, kuidas asi üles ehitada. Ja selles osas annan ma heameelega kogu au Yaroslavale, sest just tema on selle näituse ülesehituse väljamõtleja.

20140908_141617Ning üles oli ta ehitatud nii, et iga sõjast osa võtnud riigi kohta oli eraldi vitriin, loomulikult oli tähelepanu all eestlaste roll selles sõjas ning omaette teemadeks olid kuulsad lahingud, spionaaž ja naised sõjas.

Lisaks rohkele pildimaterjalile õnnestus välja panna ka mõned sõjaaegsed originaalesemed nagu saksa suurtükiväelase müts, vene sõduri veepudel ja söögikarp, rihmapannal jne. Need andis meile lahkesti laenuks Jõgeval asuv muuseum Pommiauk.

Sõda ilukirjanduses kajastanud autorite teostest said kõigile tuntud Eerich Maria Remarque’i ja Jasoslav Hašeki raamatute kõrval välja pandud ka Herbert Wellsi, Henri Barbusse’i, Ernst Jüngeri, Richard Aldingtoni, Ford Medox Fordi jpt. teosed.

Seda näitust kokku panna oli ühest küljest väga huvitav ja põnev, sain teada mitmeid uusi fakte, aga samas tulid silme ette need meeletud kannatused ja kirjeldamatud õudused, mida see sõda kaasa tõi.

20140908_141713Jumal tänatud, et need meie hulgast, kes on sündinud pärast 1945. aastat, ei ole sõda omal nahal kogenud. Nagu me teame, käib ka praegu mitmel pool maakeral sõjategevus, meile kõige lähemal Ida-Ukrainas. Kui me kuuleme juba palju aastaid pea igapäevaselt lahingutest ja tuhandetest hukkunutest Afganistanis, Iisraelis, Iraagis või mõnes Aafrika riigis, tundub see meile nii kauge asjana, et ega see meid eriti ei puuduta. Kui aga sõjategevus toimub juba Eestile nii lähedal, siis oleme hoopis rohkem ärevil ja mures. Kuna meist umbes 1600 km kaugusel käib ka praegu sõda, siis otsustasime panna oma näituse pealkirjaks “Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne”.

Selle suure sõjaga seotud faktid on muljetavaldavad ka täna. Mitte ükski varasem sõda ei kiskunud kaasa nii palju rahvaid ja riike, üheski sõjas polnud surma ega vigastada saanud nii palju noori mehi. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning pandi toime 20. sajandi esimesed eraisikute massimõrvad. Esimese Maailmasõja jooksul mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest, neist Venemaal umbes 18, Saksamaal 13, Austria-Ungaris 9 miljonit, Suurbritannias ja Prantsusmaal kummaski 8 miljonit, Itaalias 5 ja USA-s ligi 4 miljonit.

Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Lahingutes langes üle 9 miljoni inimese, ligi 10 miljonit inimest nakatus erinevatesse haigustesse, umbes 20 miljonist haavatust jäi 3,5 miljonit vigaseks. Paraku aga ei lahendatud Esimeses maailmasõjas varasemaid konflikte ega vastuolusid. Ja see viiski vaid 22 aastat hiljem juba Teise maailmasõjani.20140908_141631

Aga miks esimene ilmasõda üldse algas. Eks ikka selle pärast, et suurriikide vahel käis võitlus ülemvõimu pärast maailmas. Näiteks Venemaa soovis laiendada oma valdusi ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Ka eestlastel oli selles oma oluline roll, nimelt Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti, rajati Peeter Suure merekindlus. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku baas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Eestis asuvates sõjaväeosades oli kokku ligi 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Maailmasõja kestel võeti Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest ligi kümnendik sõjas hukkus.

Sõja peamiseks nähtavaks tulemuseks lisaks tohututele inimkaotustele oli see, et Euroopa riikide piirid muutusid. Saksamaa kaotas osa territooriumist, kus elas üle 7 miljoni inimese. Briti impeerium aga saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

20140908_141542Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat nõudma. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks ning moodustati Maanõukogu. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ning asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest. Rahvuslike poliitikute seas hakkas aga levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade moodustamine, tänu sellele naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Sügisel 1917 jõudis ilmasõja tegevus Eestisse. Rahvuslased võtsid suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. 24. veebruaril 1918 kuulutaski Päästekomitee välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud.

Seega oli see hirmus sõda mõnedele rahvastele, ja nende hulgas ka eestlastele, heade tagajärgedega selles mõttes, et me saavutasime esimest korda riikliku iseseisvuse. Kuigi selle nimel pidi hukkuma umbes 10 000 eesti meest. Positiivne oli veel see, et paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras. Kui 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes vaid 140 eesti kaadriohvitseri, siis sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. Paljud neist paistsid hiljem silma vaprate sõjameestena Vabadussõjas.20140908_141749

Lõpetuseks veel mõned omapärased seigad, mida ma seda näitust koostades teada sain.

1914. aasta jõulude ajal korraldasid saksa ja inglise sõdurid rindeliinil vaherahu. Nad laulsid jõululaule, vahetasid tagalast saadetud kingitusi ja mängisid jalgpalli. Järgmistel sõja-aastatel taolist vaherahu enam korraldada ei õnnestunud.
Esimese Maailmasõja ajal karistati Prantsuse armees homoseksualismi eest hukkamisega. Kui kurjategijaks oli ohvitser, anti talle võimalus lunastada süü lahingus, kuid seal pidi ta tingimata hukkuma.
1. aprillil 1915 ilmus ühe saksa laagri kohale prantsuse pommitaja, mis viskas alla “tohutu suure pommi”. Sõdurid jooksid laiali, kuid plahvatust ei toimunud. Pommi asemel maandus hoopis suur pall kirjaga “Esimene aprill!”

Ago Pärtelpoeg