Posts Tagged ‘entomoloogia’

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas