Posts Tagged ‘ema ja poeg’

Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Roy Jacobsen “Imelaps”

jacobsenimelaps“Põhjamaade romaan” on üks tänuväärt sari, sest mulle tundub, et paljudele lugemishimulistele eestlastele (kui põhjamaalastele?) selline karge ja mitte liialt sõnaohter stiil sobib. Mis Jacobseni puutub, siis kõigepealt sattusin lugema selle Norra mõjuka ja viljaka autori hilisemat teost — 2014. a. eesti keeles ilmunud romaani “Nähtamatud”, aga tunnistan, et tema varasem “Imelaps” — Enno Turmeni suurepärases tõlkes — puudutas mind palju rohkem. Mul on üldse eriline suhe lapsepõlve-lugudega, eriti just lapse silme läbi nähtud-lapse suu läbi jutustatud lugudega. Üks mu suuri lemmikuid on näiteks Roddy Doyle`i “Paddy Clarke hahahaa”, mille kõrvale asub nüüd teenitult ka Jacobseni raamat ning mis mõlemad räägivad lapsepõlve idülli ja valu haprast tasakaalust. Autor peab ka olema eriliselt osav, et tabada ja usutavalt edastada lapse mõttemaailma ja emotsioone.

“Imelaps” on jutustatud algklasside poisi Finni poolt, kes räägib oma elust ja lähedusest emaga, kellega kahekesi nad pisikeses korteris elavad, kuni hetkeni, mil nende juurde läkitatakse Linda, Finni 6-aastane poolõde. Finni ja Linda isa on surnud ning tema teine naine, Linda ema, on narkomaan.

Linda on omamoodi laps — aeglane, kohmakas, magab palju, ei räägi peaaegu midagi, ning ei tea (6-aastaselt!), mida tähendab sõna “kingitus”. Finni emotsioonid peegeldavad väga tõepäraselt kõike, mida üks äkitselt vanemaks vennaks saanud poiss tunda võib: läheduse kaotamine-taasleidmine-hoidmine emaga, armukadedus, solvumine ja segadus, suurekssaamise vaev, hirm ja abitus ning nendest tulenev agressiivsus, kuid üle kõige domineerib siiski armastus — armastus selle imelise tüdruku vastu, keda mõned peavad imelikuks või nõrgamõistuslikuks, kuid kes on lihtsalt olnud väärkoheldud ning vajab hädasti tegelemist, hoolivust ja kannatlikkust ning keda Finn on valmis viimse veretilgani kaitsma. “Linda ei olnud sellest ilmast, kunagi pidin ka mina seda mõistma—ta oli marslane, kes oli tulnud Maale, et rääkida paganatega keeli, et rääkida norralastega prantsuse keelt ja ameeriklastega vene keelt. Ta oli saatus, ilu ja loodusõnnetus. Osakene neist kõigist. Emme peegel ja emme lapsepõlv. /…/ Arvatavasti on jumalal temaga mingi salaplaan—ent missugune?” (lk 165).

Finni tähelepanekud on üliküpsed — teisalt jälle ehtlapselikud! — , teravmeelsed, kohati humoorikad, kuid aeg-ajalt pikib ikkagi sisse täiskasvanu hääl, näiteks ajastu kirjeldamisel: “Me oleme terve omaette maailm. Maakere, mis seilab nii rohmakalt läbi kuuekümnendate, kümnendi, mis oli määratud muutma kaabu ja mantli tärisevaks kitarrisooloks, kümnendi, mil meestest said poisid ja pereemadest naised, kümnendi, mis muutis linna millestki vanast ja kulunust, oma mälestusi säilitavast millekski modernseks, mida saatis galopeeriv Alzheimer, loomuomase kurnatuse kümnend /…/” (lk 124). Raamatu lõpu poole saab lugeja aimu, mis see jumala salaplaan Lindaga siis oli ja miks raamatule just selline pealkiri on valitud. Lõpust ma aga rohkem ei räägi, sest võib-olla võtab see isu raamatut lugeda, kuid raamat on siiski vägagi lugemist väärt.

Annika Aas