Posts Tagged ‘elulood’

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Advertisements

Gunnar Press “Härra sportlane Viljar Loor”

vorkpall801. august 1980. aasta. Moskva olümpiamängude autasustamispjedestaali kõrgeimal astmel seisavad NSV Liidu võrkpallurid, nende seas üks eestlane – Viljar Loor. See on ühe sportlase unistuste tipp – saada olümpiavõitjaks. Kuid milline töö ja vaev on selle saavutuse taga, seda tavainimesed ei tea.

pressharrasprtlaneGunnar Pressi raamatusse “Härra sportlane Viljar Loor” ongi kirja pandud Viljar Loori lugu. Lugu mehest, kes jõudis võrkpallurina täiusele lähemale kui ükski teine sama ala tegija. Spordivälises elus tal kahjuks nii hästi ei läinud. See on raamat täis visa tööd, võidurõõmu ja traagikat. Viljar Loorist räägitakse siin ääretult ausalt ja inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt. Juttu on ka sellest, kuidas spordielu NL-is toimis. Treeneritest nii Eestis kui Venemaal.

1. oktoobril 1953. aastal sünnib Tartus Looride perre poisslaps, kellele pannakse nimeks Viljar. Kümneaastaselt alustas ta treeningutega Tartu spordikoolis ja siit alates ei olnud enam tagasiteed. Võrkpall oli ala, mis võttis kogu vaba aja. Kuid õpingud olid ja jäid tähtsaks. Treenerid ei suutnud aru saada, kuidas saab kool ja eksamid olla tähtsamad treeningutest, võistlustest. Püüd lõpetada keskkooli kuldmedaliga röövis aega võrkpallilt. Võrkpall võttis aja, mille oleks saanud kulutada õppimisele. Paari grammatikavea pärast jäi kuldmedal saamata. TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) õigeaegse ja hästi lõpetamise soov võttis ilmselt Montreali olümpiamedali. „Kuulsuse toel koolist ükskõikselt läbi sammununa või määrdunud särgis treeningule läinuna poleks Viljar Loor seesama mees, kes vallutas pallimaailma. Vajadus igas olukorras iseendaks jääda ja kõiges täiust otsida tegigi temast Viljar Loori.“

viljar loor1971. a. liitus Loor Eesti koondise ja Kaleviga, 1975. a. Moskva CSKAga ja Nõukogude liidu koondisega. CSKA (Armee Keskspordiklubi) oli võistkond, keda ei armastatud ei Venemaal aga mujal, sest nad sümboliseerisid palliplatsil sõjaväelist diktatuuri. Kuid mehed, kes selles klubis mängisid, olid parimatest parimad. Ja koondisena võitlesid nad üksteise eest, pundi eest, kuldmedalite nimel. Jutt kodumaa kaitsmisest oli nõukogudepärane jama, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Nende mäng oli täiuslik ja Viljar Loor oli täiusliku meeskonna mängija. Viljar Loor oli ainus koondise mängija, kes suutis KP liikmepiletit vältida. Samamoodi ei olnud ta nõus hilisemas elus ühinema ühegi iseseisva Eesti erakonnaga, kelle esindajad ta ühemõttelise ja resoluutse käeviipega minema saatis.

lijarloor1985. a. oli Loori ametlik hüvastijätt Nõukogude Liidu koondisega, 1986. a. Eesti koondise ja Kaleviga. 22. märtsoö 2011. a. lõpetas Viljar Loor ise oma elu. Eesti parimaks sportlaseks ei nimetanud eesti ajakirjanikud Viljar Loori kordagi, vaatamata tema sportlikele saavutustele. Ta oli ju NSV Liidu koondise mängija! Kui olud oleksid olnud teised ja Eesti iseseisev riik, kas Kalevi võistkonnast oleks saanud olümpiavõitjaid? Oleks, oleks, oleks…

Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni liidu lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni. Kokkuvõtteks sobiksid akadeemik Heino Liimetsa sõnad: „Sportlane tunnetab, et kolmekümnendaks eluaastaks on ta parimad päevad möödas, ees ei oota teda enam mitte midagi, teda ei ole kellelegi vaja. Sport on viinud inimese katastroofini.

Elle Kasemets

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Vello Lään “Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked”

Vello Lään. Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked.
Tartu : Tartu Ülikooli multimeedia keskus. 2012. 215 lk.

Vello Lään on legendaarne mees, keda nii Tartus kui kogu Eestis teab mitu põlvkonda raadiokuulajaid ja televaatajaid. Lisaks lehetoimetaja, reporteri ja saatejuhi tööle on ta välja andnud ka hulgaliselt lugemisvara. Aastakümnete jooksul on ta olnud autoriks 34-le ja koostajaks 17-le raamatule ning eesti keelde tõlkinud kümmekond välisautorite teost. Mullu suvel kolmveerandsajandat sünnipäeva tähistanud Lään on lõpuks kaante vahele kokku pannud ka oma eluloo. Või nagu raamatu alapealkiri ütleb – elukatked.

1937. aastal sündinud eesti meeste elutee pole olnud kerge. Aga ka võõra võimu kiuste oli võimalik end üles töötada ja paljutki saavutada. Eks alus inimeseks saamisele pannakse ju ikka kodus ja koolis. Esimesse klassi läks väike Vello 1944. a. sügisel. Värskes raamatus meenutab ta, et õpetajad olid karmid, aga õiglased: „Kui tunnis keegi lastest lobises või olid kodused ülesanded tegemata, siis käsutas õpetaja Marta Soosaar: „Käed lauale!“ Tal oli käes pikk painduv joonlaud ja ta andis sellega nätaki! mööda sõrmi. Küll oli valus! Aga tänu sellele valitses klassis peagi kord“. Teine näide ihunuhtlusest: „Vanemates klassides õpetas füüsikat Hindrikson. Kui mõni lõpuklassi poiss hakkas talle vastu või koguni ropendas (seda juhtus tollal küll imeharva), kutsus kõva käega õpetaja mehehakatise vaheajal nurga taha ja karistas teda. Kõrvakiil oli selline, et kergema kaaluga poiss nõtkus jalust. … Ja see õps oli üks lugupeetumaid.“Vello  Lään0001 (1)

Kõnealune raamat on erakordselt huvitav lugemismaterjal neile, keda huvitab nii spordi kui ajakirjanduse ajalugu. Eelkõige aga saab lugeja teada palju sellist, mida Vello Lääne enda elukäigu kohta seni ehk ei teadnud ega aimatagi osanud. Mitmetes mälumängudeski küsitud fakt selle kohta, et Vello Lään on õppinud esimese alana mitte ajakirjandust, vaid hoopis raamatukogundust, on kindlasti paljudele teada. Ilmselt pole väga palju neid, kes mäletavad, et tervelt 15 aastat (1960-1975) toimetas Lään üliõpilasajalehte „Põllumajanduse Akadeemia“. Kindlasti aga mäletatakse tema tegevust Eesti Raadio Tartu stuudio juhina ning eriti Eesti esimese lokaalse raadiojaama – Tartu Raadio sündi. Just Vello oli selle käivitaja ning pikaaegne juht. Olen rõõmus, et ka mul on olnud võimalus omal ajal selle raadio tegemistes kaasa lüüa.

2004. aastal sündis Tartus uus raadio, mille juures oli mootoriks jälle Vello Lään. Viie aasta jooksul, mil see jaam tegutses, jõudis ta kanda kolme nime. Algul Tartumaa Raadio, siis Tartu FM ja lõpuks Sun FM. Selle kohta on Vello värskes raamatus kirjutanud nõnda: „ … Neinar Seli võttis ühendust ja avaldas soovi taaselustada Tartu Raadio – asutasingi uue raadiojaama. … Kaasa olid nõus lööma head tegijad Tartu Raadio päevilt, aga ärijuhina suurima otsustusõigusega Eve Eensaar tahtis teha hoopis odavat noorteraadiot, mis paraku peagi hingusele läks. Ta ei taibanud, et tartlased ootavad oma raadiot, mitte ebamäärase suunaga kogu Eestile suunatud kommertsraadiot, ja seetõttu teda omaks ei võetudki. … Ma ennustasin Evele täpselt seda, mis ees ootab, aga võhikuna (ta polnud eales raadios häält teinud, kartis eetrit nagu vanapagan välku, aga ka äriklientidega vältis silmast silma kohtumist) ta mind ei kuulanud ja pärast Neiku tunnistaski, et asjatult uskus Eensaare libedat juttu.“

Kõnealuse raamatu suur pluss on rohke pildimaterjal ja põhjalik sisukord, aga kahjuks on puudu isikunimede register. Olen tähele pannud, et see on viimaste aastate „trend“. Ka paljud teised elulooraamatute tegijad pole pidanud nimeregistrit vajalikuks või pole selle peale lihtsalt tulnud.

Aga veel rohkem on mul kahju sellest, et see raamat on välja antud niivõrd väikeses tiraažis, et seda pole võimalik saada ühestki raamatupoest. Elektronkataloogi Ester andmetel on see olemas vaid kolmes Tartus asuvas raamatukogus ja neist ainult Lutsu-nimelisest saab seda ka koju laenutada. Mujal Eestis pole seda üldse saada – isegi mitte Rahvusraamatukogus, väiksematest rääkimata. Vello ise ütles mulle põhjenduseks, et raamat sai kirjutatud mõeldes ainult oma perele. Et lastelastel oleks kunagi ehk huvitav oma vanaisast lugeda. Ma loodan siiski, et autor mõtleb veel ümber ja annab oma uusima teose paljude lugejate rõõmuks välja sellises tiraažis, mis on autorit väärt.

Ago Pärtelpoeg

Bengt Jangfeldt “Mäng elu peale”

mangelupealeEsmalt võtsin Bengt Jangfeldti raamatu “Mäng elu peale: Vladimir Majakovski ja tema lähikond” kätte teatud eelarvamusega. Rootslane kirjutab vene luuletajast, selline tunne, et mida nad ka teavad venelastest ega Venemaast! Aga ei – suurepärane autor see 1948. a. sündinud slavist  ja hea tõlge Anu Saluäärelt.

See Majakovski, keda minu põlvkond koolis õppis, piirdus luuletusega „Luuletus Nõukogude passist“ –

Kuid selle

ma esitan aardena,

millist ei ole

seni maailm veel näinud

kordagi.

Las tunnevad

kadedust.

Mina olen

Nõukogude Liidu

kodanik.

See Majakovski oli suur revolutsionäär ja Lenini truu austaja.

jangfeldtraamatSelle raamatu põhjal avaneb üliandekas, silmapaistva välimusega, kirglik ja mässumeelne kunstnik – luuletaja. Vladimir Majakovski sündis 1893. a. Gruusias. Isapoolsed esivanemad pärinesid Zaporožje kasakatest, ema oli pärit Ukrainast. Oma ninaka käitumise tõttu pidasid paljud teda väljakannatamatuks – meeldis ta ainult nendele, kes hoomasid „tema tohutut isiksust, mis ajas igast otsast üle ääre“. Majakovski oli teesklematu laps ja mõõdutundetu kõiges, mida ta ka ette võttis. 1915. a. kohtus Majakovski Lili ja Ossip Brikiga, nendest kolmest sai kõige kummalisem „perekond“. Brikid olid haritud ja jõukad. Kogu nende eraelu oli suur suheterägastik, mis täidetud tuhandete pikantsustega. Majakovskil oli palju armuafääre, aga tõeliselt armastas ta ainult Lilit. Sel ajal kui Majakovski oma „punase passiga“ Ameerikas käis, oli tal ka seal armufäär, millest sündis tütar. 1920. a. vapustas Ossip Lilit sellega, et tal oli tekkinud intiimsuhe noore raamatukoguhoidjaga, aga ikkagi jätkus nende kolme kooselu – „abielukartell“ – nagu kaasaegsed seda nimetasid. 1930. a. purunes lõplikult kommunismiunistus ja Majakovski lõpetas oma elu.

JangfeldtRaamatus avaneb suurejooneline ja kütkestav lugu 20. sajandi alguse kultuurielust, ajaloost, poliitikast nii Nõukogude Liidus, kui Euroopas ja Ameerikas. Õhkkond oli siis alles suhteliselt vaba, Stalini repressioonid ei olnud veel alanud, kultuurinimesed reisisid riigist riiki. Mind hämmastab ikka ja jälle see tohutu hulk kuulsaid inimesi, keda me teame ajaloost, kes sajandi algul kõik tegevad olid ja siin raamatu lehekülgedel suhtlevad. Veel mõjutas see raamat mind kätte võtma ja uuesti lugema Vladimir Majakovski luuletusi, mis on eesti keeles ilmunud headelt tõlkijatelt: Arvi Siig, Felix Kotta, Uno Laht, August Sang.

Aukartustäratavad on ka autori poolt esitatud viited, pildiallikad ja register, mis kokku hõlmab 17 lehekülge!

Braavo!

Tea Hindikainen

 V. Majakovski luuletus “Kuulake!”

“Unustamatu Jaan Saul”

Elaviku sarja 14. raamat on pühendatud varalahkunud Jaan Saulile, kes  eelmise sajandi  60-ndatel  säras komeedina lavalaudadel ja kinolinal ning oleks  pühitsenud 2011. a. oma 75.  juubelisünnipäeva. Kuid lapsepõlves läbipõetud sarlakid kahjustasid ta südant niipalju, et see lakkas tuksumast enne 30-aastaseks saamist. Seega on  Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt välja antud raamat, mis põhineb Jaan Sauli kirjadel kodustele ja Voldemar Pansole, omamoodi sünniaastapäeva austusavaldus.

Kirju kodustele võib vabalt võrrelda päevaraamatuga, sest seal on üsnagi detailsed kirjeldused näitlejatööst teatris (alates juba ülikooli näiteringist) ja filmis. Üks osa kirju on saadetud Moskvast, kus Jaan Saul õppis  1964. a. kinorežii kõrgematel kursustel ja puutus kokku selliste legendaarsete vene režissööridega nagu Tšuhrai ja Romm. Kõikidest kirjadest kumab läbi sügav austus, armastus ja tänutunne oma vanemate vastu. Ta kirjutab:

“Ma olen nii õnnelik ja rikas, kuna mul on nii palju – ema, isa, vend, vennanaine … = kodu! See on see pind, kus on kasvanud mu juured, kust olen saanud kosutust ja keharammu, see on see lavats, mis on mind toitnud ja kaitsnud, kui veel ise ei jõudnud, aga vaja oli. Teiete poleks ma saanud sellisekski nagu ma olen.. Tahan aga saada veelgi rohkemaks, niisuguseks nagu mind oodatakse, nagu mõni narr arvab juba olevat, niisuguseks nagu teie tahate mind näha. Armastan teid väga. Iga kord, kui etenduse lõpus kummardan, on esimene teile, sest teieta ei seisaks ma rahva ees koogutamas.”

Samas on kirjad tihti humoorikad, et mitte vanemaid liigselt muretsema panna:

“Muidugi on see väga mage nali,  mida kalender püüab tõestada: 21.skp. kell 11.20 olevat alanud kevad!?! Elu ja ilm tõestab aga kogu aeg vastupidist. Kui inimene ei alistu ja elab edasi, hoolimata sellest, et peab kandma naise poolt peale – (õigemini jalga) – sunnitud pikki aluspükse. Ainus lohutus on see, et neid kandvat ka kuningad.”

Vanemuise teatris töötamise perioodist on kergelt puudutatud  nn. Irdi-vastast mässu, millest on põgusalt kirjutanud ka Ivar Põllu  näidendis “Ird, K.”.  Noor ja tulipäine Jaan Saul esines teatritöötajate avalikul koosolekul Irdi-vastase sõnavõtuga, kus taunis viimase sõnavara ja tööstiili suhtlemisel näitlejatega. See on igati mõistetav, et kultuurses intelligentide peres  üleskasvanud ja Panso-kooli lõpetanud noormehele see vastu hakkas. Tema teie-vormis kirjades Pansole tunnetame sügavat austust oma Õpetaja vastu.

Käesolevate ridade kirjutajal on olnud õnn näha Jaan Sauli  “Vanemuise” mitmetes teatritükkides, milledest eredamad osatäitmised on meelde jäänud  lavastustest “Ookean”  , “Olen 30-aastane”, “Igavene inimene” , “Kaks kiigelaual”  ja “Otsustage meie üle, inimesed” Noorsooteatris. Jaan Saul oli väga karismaatiline,  mehelikult hea välimusega, võimsa häälega ja loominguliselt kirglik näitleja. Kuid nagu raamatu lugemisel selgub, ei tulnud need osatäitmised ainult jumala armust antud ande ja füüsiliste eelduste baasilt, vaid ta oli loovisikule omaselt tundlik natuur ja muretses proovide käigus väga selle pärast, kas kõik tuleb välja nii nagu vaja.

Ei tea kuivõrd neid lavastusi tollal jäädvustati videolindile, et ka kaasaegne põlvkond võiks neist osa saada, kuid filmi “Vihmas ja päikeses” (1960), mille väntamisele on raamatus hulk materjali pühendatud, samuti ka “Põrgupõhja uut Vanapaganat”, on kindlasti võimalik vaadata tv-s eesti vanade filmide retrospektiivi-saadetes.

Kui nüüd tekkis huvi J. Sauli kohta midagi veel lugeda, võiks välja otsida Leenu Siimiskeri monograafia “Jaan Saul” (1972).

Ülli Tõnissoo

Peeter Oja “17 x 4”

    Mis sest raamatust saab?
Kümmekond sekundit uudishimu rahuldamist ja muige suunurka.
    Kas seda on 1 € eest palju või vähe?
Müüginumbreid vaadates piisavalt.
    Üldhinnang?
Õnnestunud avantüür, kuigi Kivisidniku “Kutse” jääb ületamatuks.
    Arvustusi?
Loterii blogis.

Tiina Sulg