Posts Tagged ‘elevant’

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan”

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan” („The One and Only Ivan”, 2012, e. k. 2014, tlk. Mario Pulver)

ivan1Oma töökohustuste tõttu olen viimasel paaril aastal lugenud üpris palju noortekirjandust, ent ausalt öeldes viib see mind üha rohkem ja rohkem hämmeldusse ning vahel isegi masendusse. Esiteks seetõttu, et mäekõrguselt üle teiste domineerib fantaasiakirjandus, mis mulle eriti ei istu, ning teiseks seetõttu, et hirmus raske — et mitte öelda võimatu — ,on leida HELGEID, positiivseid lugusid. Fantaasiakirjanduses aina vampiirid, zombid, monstrumid, põgenemine ja tapmine, veri ja vägivald, realistlikus kirjanduses aina narkots, alkohoolikutest vanemad, koolikius, depressioon, enesetapud… Jah, muidugi saan ma aru, et ka päriselus on teismelistel, noortel ja noortel täiskasvanutel hulgaliselt probleeme, mis vajavad lahendamist ning heal juhul võib kirjandusest tuge või isegi sobivaid lahendusi leida — aga kas noortel ei ole siis kunagi tahtmist lugeda midagi hingekosutavat? Mitte tingimata siirupiselt magusat, vaid lihtsalt liigutavat, mõtlemapanevat, naljakat või jaburat? Pratchett, pakute? OK, aga see on jällegi fantaasiakirjandus. Ent midagi realistlikku? Kõikide noorte elu ei saa ju ometi olla pidevalt üks rist ja viletsus, pidev pain in the ass…

No igatahes, selle otsingu käigus leida midagi helget ja hingeülendavat, sattus mulle näppu Katherine Applegate’i „Üks ja ainus Ivan”, mis on võitnud Ameerika maineka lastekirjanduse preemia, Newbery Medali aastal 2013. Miks ma teda soovitada otsustasin… sest mina poleks ka kaanepildi või sisukokkuvõtte põhjal teda kätte võtnud (kaane peal on gorilla ja elevandipoeg) — tundus kuidagi titekas. Jah, ta on vast mõeldud pigem nooremale ja keskmisele koolieale, kuid kannatab lugeda ka täiskasvanul. See on tõestisündinud loo põhjal humoorikalt kirjutatud lugu sõprusest ja loomade hingeelust ning nende kaitsest, jutustatuna gorilla Ivani poolt, kes elab kiirteeäärses, üsna mahakäinud tsirkuseteemalises kaubamajas, kehvades ja kitsastes tingimustes kõrvuti elevant Stella ja krantsi Bobiga. Ivan on kunstihuviline tüüp, kes aeg-ajalt meenutab ammust elu vihmametsas ja perega juhtunud traagikat, kuid ilma suurema kaeblemiseta: „Gorillad ei ole kaebajad. Me oleme unistajad, luuletajad, filosoofid, uinujad” (lk 51). Nö tegudele asub ta aga alles siis, kui nende armetusse tsirkusesse tuuakse elevandipoeg Ruby ning kui Ivan surevale Stellale lubab, et päästab Ruby sellest masendavast kohast ja samasugusest üksildasest saatusest, nagu on olnud neil. Ivan suudab ühe geniaalse ideega tõmmata nende armetule olukorrale inimeste tähelepanu ning leida lahenduse.

ivan2Raamat on küll vähem või rohkem programmiline ehk siis tahab teadlikult tõmmata tähelepanu loomade õigustele ja vajadustele, inimeste hooletusele ja hoolimatusele, kuid ridade vahele on kirjutatud palju muudki — siin on kriitikat tarbimiskultuuri, rahaahnuse ja asjadekultuse pihta; vihjatakse sellele, kui oluline on elus pärast traagilisi sündmusi oskus eluga edasi minna, varasemast lahti lasta. Inimesi pole õnneks kujutatud päris must-valgelt — isegi tsirkuseomanikul Mackil, kes muretseb äri edenemise pärast rohkem kui loomade heaolu pärast, on siiski süda sees. Liigutavalt on kujutatud nii sõprussuhted loomade endi vahel kui nende hooldaja George’i tütre Juliaga, kes suudab oma lapsemeelsuses ja siiruses suhtuda loomadesse kui võrdväärsetesse, võtta neid kui hingega ja arusaajaid olendeid. Ülemäärast sentimentaalsust võimaldab vältida napp stiil ja huumor, näiteks kui Mack vahib üht Ivani joonistust, sellest midagi taipamata, aga Julia väidab, et küll tema juba põrnika ära tunneb, siis märgib Ivan kergendusega, et tema arust on tore, kui seltskonnas on veel üks kunstnik (lk 59) või tõdeb hiljem, vastassugupoolega kokku puutudes, et „romantika on kõva töö” (285).

Inglisekeelsena võiks raamatut soovitada neile, kellelt nõutakse koolis kodulugemist — 300 lehekülge läheb liigendatuse ja suure reavahe tõttu imekiiresti ning pole ka keeleliselt raske. Raamat muide valiti hiljuti Paabeli torni nimelise noorsookirjanduse tõlkeauhinna viie nominendi hulka ning lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg kirjeldab raamatut 20. novembri Postimehes nii: „Teksti täpsus ning lakoonilisus, naiivne pilk inimeste mõistetamatule maailmale, tunnete esitamise alasti siirus ja kujundikeel mõjuvad nii usutavalt, nagu olekski kirjutaja loom.”

Annika Aas

Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

See võiks olla raamat sellest, kuidas Astrid Lindgreni Paradiisi-Oskar saab sada aastat vanaks ja mis siis juhtub.

Lindgren tuli lugedes korduvalt meelde, ja eks meenus teisigi Põhjamaade põrguhäid ja mitte nii häid (põnevus) raamatuid – Rootsist on tulnud viimastel aegadel palju menukeid, ultrapõnevikke ja krimisid, üks paksem ja võikam kui teine, ent Jonas Jonassoni (s 1961) inimsõbraliku mahuga (300 lk) esikromaan heidab ühiskonnale, maailma ajaloole ja kriminaalõigusele elurõõmsalt muheda pilgu, keskendudes sellele, mis on inimese elus kõige tähtsam.

Kogu lugu saab alguse sellest, et Allan Karlsson saab saja-aastaseks. Sünnipäevapidu vanadekodus teda eriti ei ahvatle, sestap kobib ta aknast alla ja hakkab astuma, kuhu jalad viivad. Bussijaamas jääb talle pihku üks väga kahtlase moega kohver ning pagasiga reisija ränd võib alata. Kohvri omanikering kuulub paraku kuritegelikku organisatsiooni, mille nimetus Never Again iseloomustab hästi kurikaelte edasist saatust. Tüübid on arad nagu Fille ja Rulle, vägivaldsed nagu Lif ja Liander ning nende ajumaht ei anna kokku ühte onu Einaritki. Nii ei olegi neist eriti kahju, kui too never again Allani abiga kätte jõuab. Politsei, mõistagi, vaatab asjale teisiti. Järgneb inimjaht ja põgenemine, teel leitakse üha uusi kambajõmme, kuni ühel päeval seisab väravas kriminaalkomissar Aronsson. Kuid seegi ei ole veel lõpp…

Saja-aastase otsingutega paralleelselt kulgeb raamatus teine liin läbi terve 20. sajandi. Nimelt on Allan Karlsson seotud kõikide lähiajaloo käiku määravate sündmustega. Allan on lapsepõlvest kaasa saanud kaks ellujäämiseks tähtsat teadmist – lõhkelaengute paigaldamise oskuse ning arusaama, et on nagu on, ja tuleb, mis tuleb. Elu jooksul omandatud lisateadmised, keeled ja joomakombed aitavad tal igast raskusest üle saada. Allan on allergiline igasugusele ideoloogiale ja religioonile, raha ei ole talle liialt tähtis, peaasi, et saab korralikult süüa, magada, tööd teha ja aeg-ajalt napsi. Nõnda sammub ta muretult Forrest Gumpi kombel läbi ajaloo pöördepunktide, õhtustab Trumani ja Staliniga, päästab aeg-ajalt mõne riigijuhi elu, annab teistele nõu aatomituuma lõhustamise osas, mängib spiooni spioonide keskel ning aitab kapitali ümber jagada. Ei murra teda GULAG ega Iraani julgeoleku piinakamber – kuid mida suudab üks Rootsi prokurör?

Aga tegelikult on see lugu sellest, kuidas käputäiest üksildastest inimestest saab lahutamatu sõpruskond. Ja kui nende vahel tekibki erimeelsusi selles osas, kas puhkusenaps peab olema serveeritud päevavarjuga või ilma, ei tule sellest riidu – seiklustes karastunud sõprust juba pisiasjadega ei kõiguta.

Stiilinäiteks vestlus kaua lahus olnud vendade vahel, kui üks palub teiselt pelgupaika oma killavoorile:

Bosse kogus end nii hästi sai ja ütles, et kui lubatakse, siis on tal mõned küsimused. Vastustest sõltuvalt lubas ta seejärel külalislahkuse osas seisukoha võtta. Benny noogutas ja ütles, et vastab ausalt vanema venna kõikidele küsimustele.
Siis alustame,” sõnas Bosse. “Kas see raha, mis sa mulle andsid, on saadud ausal teel?”
“Kindlasti mitte,” vastas Benny.
“Kas politsei ajab teid taga?”
“Arvatavasti politsei ja ka vargad,” ütles Benny. “Aga rohkem siiski vargad.” /…/
“Mida mul veel on vaja teada?”
“Noh, võib-olla seda, et me oleme tee peal veel paar varast maha löönud… Kõik tahtsid järjekindlalt tagasi saada meie kätte sattunud viitkümmet miljonit krooni.”
“Viiskümmend miljonit?”
“Viiskümmend miljonit. Miinus erinevad kulud. Muuhulgas näiteks selle bussi ostmiseks kulunud summa.”
“Miks te bussiga ringi sõidate?”
“Meil on selle tagumises otsas elevant.”
“Elevant?”
“Tema nimi on Sonja.”
“Elevant?”
“Aasia oma.”
“Elevant?”
“Elevant.”
Bosse oli natuke aega vait. Siis küsis ta: “Kas elevant on samuti varastatud?”
“Ei, mitte päris.”
Bosse vaikis taas. Siis ta ütles: “Õhtuks on grillkana ja praekartulid. Kas sobib?”
“Muidugi,” vastas Benny.
“Kas midagi juua ka pakutakse?” kostis bussist hädine hääleke.
(lk 155-156)

Elevantidest veel. Tänavu on ilmunud juba kaks romaani, mida lugesin suure rõõmu ja mõnuga: Peter Hųegi “Elevanditalitajate lapsed” ja seesinane “Saja-aastane…”. Näib, et niihästi sisemine elevant kui reaalne loom avaldavad ilukirjandusele õilistavat mõju. Või on asi ikkagi kirjanikus…?

Tiina Tarik

Loe ka:
Jaan Martinson
Loterii blogi
Autori koduleht
Järjejutt Kukus