Esimene emotsioon seda raamatut avades oli ärritus: tiitellehele oli kirjutatud pealkiri „Esimene Aasta Eestis”.
Teine emotsioon oli lõbustatus: autor pühendas raamatu vanematele, kes on teda alati hästi toitnud ja temaga head olnud. Nii ilus ja soe ja võõrapärane – missugused küll on inimesed, kes toitmist eraldi ära mainivad? Vahepeal ehk oli veel midagi, aga kolmandana väärib märkimist tõsine jahmatus, kui jõudsin palkmaja ehituseni. Rohkem ei hakkas nummerdama.
Eessõnas öeldakse, et see ei ole reisiraamat Eesti kohta, see on lugu autori esimesest aastast Eestis, ja nii ongi. Pynchon Woo otsib oma kohta elus ja sellest ka lugeda saab, see pole „mida hiinlane eestlastest arvab” raamat, mõni arvamus võib ju olla sisse lipsanud, aga niiviisi äkki kohe küll ei meenu. Huvitav, kas raamatu lõpus olevate fotode kehv kvaliteet on „see ei ole reisiraamat” rõhutamiseks?
See lugu on Hiinast pärit noormehest, kes jõuab pärast Itaalias ja Jaapanis õppimist lõpuks Tallinna Ülikooli antropoloogia magistrantuuri. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga ta tahaks teada saada midagi inimeste kohta ja usub, et antropoloogia on eriala, kus seda võiks õppida. Ta õpib, kahtleb oma valikutes, õpib jälle ja tundub, et leiab selguse. Noormees tutvub paljude inimestega, Erasmuse programmiga aastaks Eestisse tulnud ameeriklasega, kelle ema on eestlanna, Itaaliast pärit Erasmuse tudengiga, kes õpib vene keelt, ja õnneks muidugi ka mõnede eestlastega, muuhulgas naisega, kes pärast 10 aastat võõrsil elamist kodus tagurpidi kultuurišokki läbi elab. Ta üritab Sportlandi poes jopet ostes tingida ja väidab lugejale, et maksis viimati sildi peal märgitud hinda toidupoodides. Mul polnud aimugi, et Jaapanis ja Itaalias poodides tingida saab. Noormees eksperimenteerib eesti toiduga ja õpib riisi asemel tatart sööma – mis põhjusel, pole selgitatud, võib-olla meil müüdav riis ei ole piisavalt kvaliteetne või pole see õigesti keedetud. Või on põhjus sama, mis üldse hiina toidu vältimises – et koduigatsust vältida. Ta veedab oma elu esimesed jõulud eestlasest sõbra pere juures maal ja käib loomulikult ka saunas. Palkehitisest lummatuna uurib ta erinevaid puust maju. Kui ema külla tuleb, viib Pynchon ta rappa. Üldse on vanematest, ja eriti emast, küllaltki palju juttu ja me lugeja saab veelkord kinnitust, et emad on igal pool ühesugused.
Ühesõnaga, ühest küljest võttes on paljud asjad samasugused, nagu võib lugeda teistegi Eestisse elama tulnud välismaalaste muljetest, aga autorist jääb mulje kui tõeliselt toredast inimesest ja lugeda tasub raamatut kindlasti, sest kirjutatud on huvitavalt, mõnusalt ja soojalt. Loodetavasti on ka tema järgmised aastad Eestis meeldivad.
Pynchon Woo ütleb, et on naljakas, et ta läks õppima antropoloogiat, et uurida teisi inimesi, aga sai midagi teada hoopis enda kohta.
Tundub, et mõnikord on kodust väga kaugele minek täitsa õige tee iseenda leidmiseks.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 