Posts Tagged ‘arstid’

Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad”

Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad” (2007, e.k. 2020, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti)

Praegusel ajal, mil meditsiin on kogu maailmas omandanud uue tähtsustasandi ning arste ülistatakse ja sõimatakse üksteise võidu, on üpris asjakohane ja põnev tutvuda arstide mõtteviisi eripärade ja diagnoosimisvõtetega. Lühidalt kokku võttes räägib Harvardi professori, hematoloog-onkoloog dr Jerome Groopmani raamat sellest, kuidas arstid patsientide jutust sotti saavad ning milliseid sõnu ja mõttemalle kasutavad, et leida ja kinnitada diagnoos ja haigusele vastav ravi.

2007. aastal ilmunud teoses käsitletakse arstikunsti tänapäeva maailmas, mil igale patsiendile on eraldatud 15 minutit vastuvõtuaega, tema jutt katkestatakse ja esmane diagnoos määratletakse 18. sekundil ning meditsiini toimimise üle otsustavad kindlustusfirmad, ravimitööstus ja muud äriettevõtted. Haiglaarst peab enamasti mõtlema ja tegutsema üheaegselt, esmatasandi arstil on jällegi suurem hulk patsiente ja vähem aega nendega tegelemiseks kui täppistööks tarvis. Sestap võetakse kasutusele nn otseteed ehk heuristikud – umbes nagu asitõendid kriminalistikas. Need on välkotsused, mis langetatakse kabinetti sisenenud patsienti vaadeldes, tema kehakeelt, hääletämbrit, hingamisrütmi jälgides, varasemaid uuringutulemusi hetkeseisundiga võrreldes jne, ja mis võivad nagu asitõendidki nii päästa elusid kui põhjustada tõsiseid vigu.

Pealtnäha kuivas ja neutraalses otsustusprotsessis osalevad ka arsti ja patsiendi emotsioonid. On avalik saladus, et arstidele on vastumeelt lootusetud, viletsa prognoosiga haiged – nood tekitavad frustratsiooni ja küündimatustunnet, samas kui hea prognoosiga haige suhtes tekib arstil kergemini empaatia ja soov paranemisele üha intensiivsemalt kaasa aidata. Samas pole liigne empaatia kasulik, kui selle tõttu jääb tegemata ebameeldiv protseduur, mis tooks selgust patsiendi seisundi järsku halvenemisse. Kuidas sa tõmbad kenal intelligentsel kirjandusõppejõul, kellega eile James Joyce’ist keskustlesid, haiglavoodis tagumiku paljaks? Ent ainult nii leiad nakkusliku mädakolde. Samuti pole arstide lemmikuks patsiendid, kes ei ole „koostööaltid“ – ei võta ravimeid ega järgi režiimi, ning seegi võib olla petlik. Meile ehk mitte enam eriti mõistetav näide: südamehaige vanadaam ei võtnud ravimeid mitte arsti korralduste vastu tõrkudes, vaid seepärast, et ei osanud lugeda ega saanud pakendile märgitud juhistest aru.

Oma rolli mängivad ka arstide haridusest ja kliinilisest praktikast kaasa saadud stereotüübid, nt „selle haiguse juurde kuuluvad need nähud, too näht on ebatüüpiline, järelikult pole see haigus“. Ja stereotüübidki võivad nii otsemaid õige diagnoosini juhtida kui eksiteele viia. Olen ka ise stereotüübiga valusalt pihta saanud. Kui palju on aga arstidel sääraseid juhtumeid, mis neid hiljem kiirotsust tegemast pidurdavad ja veel kord järele mõtlema panevad? Kõne alla tulevad ka sõnad, mida eri vanusest, soost ja sotsiaalse staatusega inimesed mõistavad erinevalt, ilmselge osutumine harukordseks ja vastupidi ning veel paljud peensused ja keerukused, mis teevad meditsiinist arstikunsti.

Lõpetuseks paar tsitaati. Esiteks lastearst: „Üliinimlikud nõuded meie erialale on meist teinud kas terasest helkiva pilguga sõdalased või vabisevad, ära vaevatud valges kitlis süldikäntsakad. Tänapäeval praktiseerime triaažimeditsiini – jättes aja jooksul välja kujunenud haigevoodi juures istumise rolli haiglatöötajatele; me vähendame patsientidega silmitsi olemise aega; taganeme administratiivrollide kandjate ridadesse; kuhjame enda kaitsmiseks tulejoonel oma nimede kõrvale lühendeid MBA, Esq. või MPH.“ (lk 88-89). Lõpetuseks saab sõna sisehaiguste professor: „Esmatasandi arstiabi iseloomustab levinud mõtlemisviga, seda nähakse meditsiini madalaima tasemena … ja sellest tulenevalt algelise meditsiinina – mis piirdub valdavalt (näiteks) tavaliste külmetushaiguste ja väljamõeldud haigustega. See on väär arusaam, /…/. Suureks probleemiks ei ole mitte üksnes tõsiste haiguste äratundmine, vaid sageli pigem suutmatus otsustada, kas asi on tõsine või mitte. Aga kõik teavad, et teadmine olukorras, kus me midagi ei tea, nõuab ülitäpseid teadmisi…“ ( lk 103)

Tiina Tarik

Vaata ka: https://raamatud.postimees.ee/6925289/raamat-mis-on-toeline-maiuspala-nii-arstile-kui-ka-patsiendile

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud”

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (2017, e.k Krista Kallis, 2018)

Adam Kay (s. 1980) on endine briti arst, kes sai üleöö kuulsaks, kui avaldas oma eelnevast töökogemusest humoorika, kuid samas ka mõtlemapaneva raamatu „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (orig. „This is Going to Hurt”, 2017). Raamatu ilmumise ajaks oli Kay arstiameti maha pannud (raamat selgitab ka, miks see juhtus) ning töötab praegu koomiku ja telestsenaristina, ühtlasi kohandades oma raamatut BBC Two 8-osalise draamakomöödia jaoks. Raamatust sai üleöö suur bestseller ning jõudis 2018. aastal Ühendatud Kuningriigis müügiarvult 2. kohale. Samuti võitis raamat 2018. a. Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award) aasta raamatu kategoorias.

On’s Kay raamat tõesti nii hea? Omas žanris arvatavasti küll, ehkki ma pole mingi komöödiažanri asjatundja. Teab mis kirjanduslikku sügavust ei tasu raamatust otsida, aga jah, raamat on naljakas: hea lõbus lugemine, mitme koha peal naersin ikka kohe kõva häälega. „Teine ime laste sünni juures on asjaolu, et võin nõjatuda tahapoole ja panna metallist sünnitustangid beebi pea ümber—rakendades kahekümne kilogrammi raskust tõmbejõudu, üldiselt paneb see mind higistama—ja beebi tuleb välja täiesti kenasti, selle asemel et tulla välja ilma peata nagu võiks arvata.” (lk 48) Vahel on autor pigem valusalt aus, aga seda ikka läbi huumoriprisma. Tasub lugeda joonealuseid märkusi, sest suur osa nalja on peidus just seal. Stiilinäide. Autor selgitab joone all meditsiinilisi akronüüme: „SCBU–laste erihooldusosakond, NICU–vastsündinute intensiivhooldus, PICU–pediaatria intensiivhooldus, PICACHU–üks Pokémon” (lk 43).

Päris tõsiseks muutub autor alles lõpus, kui selgitab, miks ta ameti maha otsustas panna. Meditsiiniterminite jms spetsiifilise osas ei oska ma hinnangut anda, aga kindlasti aitab raamat paremini mõista meditsiinivaldkonnas tegutsevaid inimesi—ja tänada õnne, et endal on siiamaani haiglates suht hästi läinud! (pärast selle raamatu lugemist ei saa vist enam nii külma kõhuga näiteks operatsioonile minna kui siiamaani… )

Autori eraelu avab raamat ainult tibake (põhiliselt selles laadis, et autor ei jõudnud jällegi—töökohustuste/kellegi asendamise tõttu—mõnele kohtingule-peole-sünnipäevale), aga vikipeedia andmetel on autor avalikult gei ning valitud isegi 50 kõige mõjukama LGBT Twitteri kasutaja hulka. Raamatus leidus üks koht, mis oma intiimsuses ületas minu jaoks hea maitse piiri, ja see ei puudutanud otseselt ühtegi patsienti. Üldiselt võib ainult imestada autori töövõime ja missioonitunde üle; mitte kõik arstid pole nii heatahtlikud, abivalmid ja kaasatundvad (mis lõppkokkuvõttes võib saada ka ametialaselt saatuslikuks…).

Kui millegi kallal viriseda, siis teksti toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha—mitmeid vigu on sisse jäänud, ning kohati kõlab tekst lihtsalt kohmakalt. Tõenäoliselt on lahedam seda raamatut originaalis lugeda. Ja võib-olla veelgi toredam oleks autorit live’is esinemas näha.

Annika Aas