Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)

Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.

Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda. 
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku. 
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)

Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.

Tiina Tarik

Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (2015, tlk Erle Nõmm 2016)

Kui raamatuid võiks jagada soojadeks ja külmadeks, siis Moskvas elava armeenia autori Narine Abgarjani (s. 1971) raamat kuuluks kindlasti esimeste hulka. Hoolimata sellest, et raamat räägib ühe tillukese Armeenia mägiküla hääbumisest ning selle elanikke tabavatest katsumustest, kumab mägiküla elanike suhtumistest ja tegemistest sellist soojust ja hoolivust, mis paneb lugeja uskuma headusesse.

Jutustus põikab ajas edasi ja tagasi, tuues lugeja ette erinevate külaelanike saatuse ning sellega koos ka Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla saatuse, mis peab üle elama nälja-aastad, maavärina, pika raske sõjaaja, kärbeste needuse ja ohtlikud kevadised rusuvood. Kuid paar-kolmkümmend maranlast, kes võivad küll olla põikpäised ja torisevad, on ühtlasi ka väga heanaaberlikud ja südamlikud (keegi pole loomulikult ingel ning ka paar kehvema iseloomuga tegelast tuleb ette) ning tulevad raskustest läbi üksteist toetades. Külaelanike omavahelisi tihedaid suhteid iseloomustab hästi 58-aastase Anatolia tõdemus: ”Pole paradiisi ja pole ka põrgut /…/. Õnn ongi paradiis, kurbus on põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid , mis ühendavad meid üksteisega” (lk 90). Erinevate külaelanike lugusid ühendabki Anatolia lugu, kes kehva enesetunde tõttu valmistub suremiseks, kuid saab lõpuks hoopis ühe suure üllatuse osaliseks ning võimalik, et pakub pöördepunkti kogu küla jaoks. Ka hääbuval külal võib olla tulevik…

On igapäevast, on imepärast, on seiku, mis mõnusalt muigama või kõva häälega naerma panevad. No kasvõi siis, kui kohmetu ja sõnakehv sepp Vassili Anatoliale ootamatult kosja tuleb, vikat õlal, ning küsimuse peale, miks ta tuli, kraaksatab: “Tõin kingituseks vikati /…/. Ja naiseks tahtsin ka paluda.” (54). Oma endist, lobamokast naist Magtahinet tavatses Vassili aga aeg-ajalt kaugemasse tuppa luku taha panna, kust naine siis peale ohtrat südamepuistamist akna kaudu põgenes, olles alati varakult redeli akna taha valmis sättinud. Ka Vassili uskmatus, et ta vanas eas uuesti isaks saab, on ühtaegu armas ja naljakas.

Marani vanakeste torisemine ja sõnaahtrus kõrvuti südamesoojuse ja külalislahkusega tuleb eestlastele arvatavasti küllalt tuttavlik ette; ka pisikeste külade väljasuremises pole eestlase jaoks midagi uut; jutustusele lisavad eksootikat aga kivise küla enese, sealse looduse ja tavade ning seal valmistatavate roogade kirjeldused, mis panevad suu vett jooksma. Hääbuva küla romantikat on elanikel enestel raske hinnata, kuid seda märkab noor linnast tulnud Nastasja, kes jäädvustab seda oma joonistustel. Armeenia muinasjutud lõppevat tihti nii, et taevast sajab kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas ja kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Ma jään nüüd siis seda kolmandat õuna ootama :)

Annika Aas