Jari Järvelä „Aino A.”

Lugesin soome tunnustatud kirjaniku Jari Järvelä raamatut „Aino A”, mis jutustab Alvar Aalto naisest – Aino Aaltost, kes samuti õppis Helsingi Tehnikaülikoolis arhitektiks, kuid sel ajal peeti veel arhitekti ametit pigem meeste tööks. Naisarhitektidele peeti võimetekohaseks vaid kaunistustöid. Raamatus on lõik, kus professor Armas Lindgren räägib Ainole: „See on tore, et preili Marsiol on pühendumust. Kui naine läheb arhitektuuri õppima, loobub ta naiselikkusest, sest arhitekt on mehe amet. Aga kahjuks ei saa temast meest, ta jääb igaveseks nende kahe vahepeale, nii soo kui ameti poolest. Tal tuleb leppida, et meesarhitektid saavad suurema osa märkimisväärsetest projekteerimistöödest, isegi kui nad saavad hakkama ainult tuimade majamonstrumitega. Aga saage aru, preili Marsio, et pole sugugi tähtsusetum saada osavaks ehitiste kaunistajaks. Nõnda saab ka kõige ebaõnnestunuma monstrumi maskeerida möödakäija silma hellitavaks. Eks tortki näe palju kenam välja, kui keegi oskab selle kenasti ära kaunistada.”

See raamat räägib andekast ja elutargast naisarhitektist, tänu kellele sai Alvar Aalto särada ja olla staar. Ja tänu kellele sai loodud nii mõnigi suurepärane hoone või elegantne sisustuselement.

Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes, väga eluliselt ja usutavalt on kirjeldatud andeka arhitektipaari abielu ja koostööd, nende väga erinevate iseloomude ja ellusuhtumiste kokkusobitumist. Raamatus on niihästi armastust kui kirge, kuid ka leppimist ja loobumist.

Raamat viib ka väikesele seiklusele Itaaliasse ning laseb kiigata soome arhitektide ringkondadesse 20. sajandi I pooles. Roomas olles ütleb Aino: „Mina tahan ka ehitada maju, kus elatakse veel kahe tuhande aasta pärast.”

Põnevalt on raamatus räägitud ruumide loomisest, tolleaegsest projekteerimisprotsessist ja erinevate mööbliesemete sünnist. Kuidas siis ikka see kolme jalaga taburet sündis?

Samuti kõlab tuttavlikult Viiburi raamatukogu projekteerimise lugu lk. 219.

Raamat on fiktsioon, sest Aino Aalto on jäänud oma töödega Alvar Aalto varju ja temast ei ole tegelikult palju räägitud. Paljude raamatus kirjutatud juhtumiste aluseks on nende tutvusringkondades räägitud või üles kirjutatud lood. Aga just seetõttu on see köitev ja huvitav lugemine. Mulle tundub, et raamatut lugedes ei ole vaja otsida mitte niivõrd tõde kui emotsiooni. Üks mõnus ja tore lugemine.

Halliki Jürma

Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel