Elly Griffiths „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus”

Eneselegi märkamatult olen sattunud dr Ruth Galloway lõksu. Ruth on Elly Griffithsi krimiromaanide seeria peategelane. Eesti keelde on tänaseks päevaks tõlgitud sellest seeriast neli — „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus” — pikk tee on minna, autoril on neid valmis kirjutatud juba 13.

Sattusin “Koolmekohad” kätte võtma peale mõningast islandi krimikirjanduse lugemist ja tundsin sügavat kergendust, sest Elly Griffiths ei tapa oma tegelasi sedavõrd võikal ja piinaval viisil ja ei sunni mind mõne eriti haige mõrvari mõtetele kaasa elama. Küll aga võib mõningast sarnasust leida ehk lagedates inimtühjades maastikes, lõikavkülmades lagendikes, mis elavad tegevusele kaasa luues erilist jahedat lummust.

Elly Griffiths on inglise kirjanik, kelle pärisnimi on Domenica de Rosa. Nagu autor on öelnud, tuli see nimi talle pähe siis, kui tal tekkis idee kirjutada krimilugu ja ta vajas krimikirjaniku nime. Elly Griffiths. Nii on.

Tema loodud sündmused toimuvad Inglismaa idaosas Norfolki piirkonnas Põhjamere ääres, kus meri on alistanud iidsed metsamaad, kus on pikad liivased rannad vaheldumisi märgaladega, kutsuvad mudased laugmadalikud, mis sobivad peatus- ja elukohaks arvukatele linnuliikidele, kuid inimeste peades tekitab piirkond pigem küsimuse — kes seal elada tahab.

See piirkond on tuntud ka iidse inimasustuse jälgede poolest, sealt on leitud hulgaliselt ülihästi säilinud arheoloogilisi leide. Mis viib meid omakorda tagasi peategelaseni — Ruth Galloway on nimelt kohtuarheoloog, keda kutsutakse tavaliselt luuleidusid üle kontrollima ning uurima. Ja siin peitub minu jaoks teine konks — minu silma paneb särama kõik, mis on seotud arheoloogiliste leidudega. Kõigis eelnimetatud neljas romaanis tulevadki esmalt päevavalgele ühed luud. Siis kutsutakse kohale dr Galloway nende kohta hinnangut andma ja tihedas suhtluses kohalike politseinikega hakkab hargnema tunduvalt mitmekihilisem sündmusteahel. Politseinike poolt juhib uurimist karmi olekuga Harry Nelson. Lisaks Ruthi ja Harry omavahelisele sobivusele koos juhtumeid lahendada tekitab autor nende vahele ka keerulise eraelulise liini, mis annab mõlemale tegelasele ehk veidi sügavustki juurde.

Veel üks tore nüanss nende raamatute juures on tänapäevase druiidi Cathbadi sekkumine lugudesse. Tegelase nimi tuleneb otseselt iiri mütoloogias esinevalt ülemdruiidilt Cathbadilt. Ta toob kaasa oma tseremooniad, ohverdused, tõekspidamised ja piisavas koguses müstikat, tal õnnestub olla alati õiges kohas, justkui mõttejõul. Druiidid on ühest küljest pärandihoidmise eestkõnelejad, kuid nende hoiak vastandub tihtipeale laiemale, pärandi säilitamisele suunatud hoiakule, kuna hingi ei tohtivat segada ja pärand tuleb hoida puutumatuna.

Kui tahaks mingile plekile osutada, siis mõningane konstrueeritus paistab välja, aga meelelahutuslikus mõttes siiski meeldiv lugemine, mis ei sunni päris magamata ööd veetma, kuid tekitab soovi lõpuni lugeda.

Kellele see piirkond huvi pakub, siis võib surfata mööda sellist kaarti — Weird Norfolk.

Annika Hramov

Elly Griffiths “Koolmekohad”. Dr. Ruth Galloway juhtum.

Algas uus sari krimisõpradele. Kuna tagakaane siseküljel on järgmise raamatu tutvustus olemas, on alust loota selle peatset ilmumist. Mina kavatsen seda kindlasti lugeda.

Dr. Ruth Galloway ei ole meedik, vaid arheoloog. Ta kannab rõivasuurust 44, tunneb ennast autosse istudes alati hiiglasuurena (kas neil on seal Inglismaal nii väikesed autod või?), on lahutatud ja lasteta ning elab Norfolki lähistel kohutavalt üksikus ja kõledas paigas nimega Saltmarsh koos oma kahe kassiga. See on koht, mis pole päriselt maa ega päriselt meri, vaid rabamaa. Rauaaegsete inimeste jaoks on see paik olnud püha. Rauaajal oli merepiir muidugi mõnevõrra teises kohas ja siis võis jalgsi Skandinaaviasse minna. Koht on ka ohtlik, kui seda ei tunne – tõusud-mõõnad ja vesiliiv. Kohalikus ringpühamus kümme aastat tagasi väljakaevamisi tehes armus Ruth sellesse paika ja jäi sinna koos oma kallimaga elama; Peterist tüdines ta ära, kohast mitte. Ta elab vaikset elu ja õpetab ülikoolis, ühel päeval aga pöördutakse tema poole politseist, sest rabast on leitud luud, mille dateerimiseks tema abi palutaksegi. Raba on nii hea konservant, et tegemist võib sama hästi olla rauaaegse kui 50-aastase leiuga. Uurija Nelson tundub kaunis tahumatu mees, kuid avaldab muljet oma kirglikkusega olla kogu hingega uurimise juures, lootes tuua rahu kümme aastat tagasi samas piirkonnas kaduma läinud lapse vanematele. Ta näitab Ruthile aastate jooksul saadud segaseid kirjandus- ja piiblitsitaate täis kirju ja Ruth leiab sealt oma erialaga seotud sõnu, mis pole kuigi laiale ringile tuttavad. Ruth teeb häirivaid avastusi inimeste kohta, keda arvab end olevat hästi tundnud. Koos uurivad nad asja, kuni Ruth hakkab saama ähvardusi. Kaob veel üks laps.

Põhimõtteliselt ei ole tegu erakordselt põneva ja pingelise ega isegi mitte omapärase looga, kurikaela äraarvamiseks antakse vihjeid küllaga ja ära ma ta ka suhteliselt ruttu arvasin, kuid asja huvitavamaks tegevaid tegelasi ja vahepealseid süžeepöördeid on piisavalt ja jutustamise viis on mulle sümpaatne, päris lõpus saab pinget ka kõvasti juurde kruvitud. Eriline tähelepanu on muidugi loodusel.

Aga neid kaldkirjas tundmatu jutustaja, kes on elus/surnud mõrvar või kunagine/tulevane ohver vms, vahepeatükid viimase aja raamatutes on mind üsnagi ära tüütama hakanud.

Kaja Kleimann

Arvo Valton “Kirjad kasetohul”

Kirjad kasetohul – on nad ikka olemas olnud?

Novgorod on üks vanimaid Vene linnu. Kroonikais on Novgorodi esmakordselt mainitud aastal 859. Millal Sina Novgorodis viimati käisid ja mida sellest linnast mäletad? Arvata on, et vastus on aastateski ununenud. Ometi, kes kordki selles linnas käinud, seda jäävad lummavalt saatma arvukate kirikute eriilmelised tornid. Nüüd on suurepärane võimalus uuendada oma sinasõprust selle huvitavailmelise linnaga, sest kirjanik Arvo Valton on kirjutanud hämmastavalt mitmetahulise raamatu „Kirjad kasetohul”, mille leheküljed viivad lugeja sellesse iidsesse Vene linna. Autor on osavalt põiminud nii ajaloolise olustiku kui kaasaja ning loonud tegelaskujude kaudu arvukalt usutavaid olupilte tänapäevast ja aastasadade eelsest bojaaride ajastust. Kogu lugemisaja kestel hoiab pinget peategelaste Mello ja Maano elukäik, armastuslood ja suhted kaasaegsetega, olgu see siis ajalooline vaimulike keskond, bojaaride veetše või kaasaegne tudengite seltskond. Huvitav on autori leid tekstis liikuda 900-aastase ajavahega. Arheoloogilised kasetohuürikud ja puutahvlid ongi need, mille saladust noored aastasadade tagant tahavad lahendada. Lugemisloo teeb huvipakkuvaks see, et raamatu tegevuse nii algus ja lõpppunkt on meie ülikoolilinn Tartu ja tänapäevse Mello ja sajanditetaguse Maano kujul on tegemist noorte eesti meestega.

Otsid Sa raamatust romantilist armastuslugu? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist olustikku? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust filosoofilist mõtisklust? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust kaasakiskuvat tegevusliini? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust mõtteerksuse alget? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust muinasjutulist äratundmishetke? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist tõehetke? Tundub, et siin see on …

Üldse aga tasub just seda vanameistri raamatut lugeda, nautida autori mõttekäiku ja huvitavat stiili ning kasetohust ürikute saladustesse uskuda-uskuda-uskuda  Sekka aga põikab kirjanik muinasjuttude õpetuse filosoofilisse olemusse. Küllap leiad lugemiselamuse Sinagi, sest mind jäid äsjaloetud raamatu leheküljed küll pikalt ja kauaks lummama…

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu juhataja

Arvo Valtoni pilt on pärit siit.