Jonas Karlsson „Arve”

5 700 000 Rootsi krooni?

Tõsiselt?

Kui säherdune summa teie pangaarvele laekuks, oleks muidugi äge. Aga kui teie postkastis on ühel heal päeval arve, millel maksenõudena kirjas 5,7 miljonit? Palju see vanas – või uues – rahas teebki?

Ei, aga mille eest? Parkimistrahve ei ole, autot samuti mitte. Ümbrikupalka pole saanud, õieti pole nagu palka ka eriti saanud, aga midagi seal sõbramehe videolaenutuses ikkagi makstakse, ja töökaaslased on lahedad. Parim sõber on igavene kitsipung, hüpohondrik ja muidu kaebleja, aga ikkagi vana semu, kelle seltsis hää aega veeta. Naiste peale raha ei kulu – pärast seda, kui Sunita tagasi koju Indiasse läks, pole enam armusuhteid olnudki, sest… nojah. Igatsus närib ja ilusad ajad ei lase südant lahti. Muidu elad ju päris kenasti rahulikult oma pisikeses toas, kust avaneb silma rõõmustav vaade (ei, see ei ole „Godot’d oodates”). Luksust taga ei aja, pitsa ja õlu käib küll. Vahel ostad mõne piparmündi-šokolaadi- ja vaarikajäätise. Kuni su plaatide ja ulmeraamatute kogu muudkui täieneb, ei ole katki midagi. Oled ikka vähesega välja tulnud ega nõua elult suuremat. Ja nüüd korraga see.

Ah teised said ka arve? Samuti üle jõu käivate summadega?

No helistame siis sellel kliendiinfo telefonil.

Mis tähendab – elamine maksab?

Elamused, tunded, aistingud, vaated – kõigel on hinnasilt? Ja nüüd on aeg maksta? Ja kui pole raha, et maksta, siis lülitatakse juurdepääs edasistele elamustele välja?

Sa poleks iialgi uskunud, et see nii kallis on.

Aga kui Maud Andersson (huvitav, kuidas ta välja näeb, kui ta hääl niimoodi kõlab?) kõik üksipulgi selgeks teeb, tuleb välja, et sul on hea elu olnud. Ehkki enda arvates oled sa muudkui võimalusi kasutamata jätnud. Ja mida ilusam elu, mida väärikam elamuste kombinatsioon, seda kõrgem hind. Ning rikkad ja edukad ei saa sugugi tingimata kõige suuremaid arveid. Sest:

„Inimesed on kohutavalt õnnetud. Enamik inimesi tunneb ennast halvasti. Neil on valu. Nad on vaesed, haiged, võtavad rohtu, tunnevad ängi, kardavad ja muretsevad igasuguste asjade pärast. Nad on stressis või paanikas, leinavad, neid vaevab südametunnistus, sooritusnõuded, uneprobleemid ja keskendumisraskused või siis on nad lihtsalt tülpinud, nendes kaheldakse, nad tunnevad ennast ebaõiglaselt kohelduna. Petetuna, läbikukkununa, süüdlasena, mida iganes. Enamik inimesi kogeb mingit rahulolu äärmisel juhul mõne aasta lapsepõlves. Sealt nad kõige sagedamini oma punktid saavadki. Pärast seda on asi päris sünge. /…/ Saa aru, me vaatame elu nagu klassikalist muusikapala. Ei võida mitte see, kus on kõige rohkem trumme ja pasunaid. Need peavad ju ka õiges järjekorras tulema, muidu ei ole see midagi väärt…” (lk 99-100)

Ja nüüd kujutlegem, kui suure arve me ise saaksime. Mis on see meie elus, mida kõige kõrgemalt hinnataks? Kuidas mõõta õnne ja valu, rahulolu ja ahistust? Kumb toob rohkem punkte, kas sportauto, millega kuhugi ei sõideta, või jalgratas, millega iga päev linnaäärseid radu mõõdetakse? Sada sõpra või kümme investeeringut, või vastupidi? Kas rõõm su enda saavutustest on rohkem väärt kui rõõm selle üle, et kellelgi teisel läheb hästi? Kui su sõber juubeldab Chelsea võidu üle ja sina kurvastad Liverpooli pärast, kas saab siis rõõm sõbra rõõmust su kurbuse üles kaaluda? Ja kas see, et sul üldse oli, keda armastada, võib olla määratult tähtsam kui see, et lõppkokkuvõttes oled ikka üksi? Ja mis asi too õnn ikkagi on?

Rootsi kirjanik ja näitleja Jonas Karlsson (s. 1971) kirjutas mitu menukat näidendit, enne kui pöördus proosa poole. 2014. a ilmunud nukkernaljakas, omajagu sürrealistlik ja ääretult humanistlik jutustus „Arve” on nüüdsest Mari Jesmini tundlikus tõlkes eestlaste lugemislaual. Mis muud kui arveid koostama!

Tiina Tarik

Lisateavet Jonas Karlssonist: http://www.imdb.com/name/nm0439642
Lagle Räga kirjutas Jonas Karlssoni “Arvest”  Palamuse raamatukogu blogis.

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov