Klaus-Peter Wolf “Ida-Friisi veri”

Sissejuhatuseks ütlen, et raamatut esitletakse kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail ja kohal on autor.

Laste- ja noorteraamatute autorina ning krimisarjade stsenaristina tuntuks saanud Klaus-Peter Wolf (sünd. 1954) on alates 2007. aastast pühendunud Ida-Friisi aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Tänaseks on neid ilmunud juba kaheksa ja kõigis juhib uurimist kriminaalkomissar Ann Kathrin Klaasen. Wolfi krimkad on Saksamaal bestsellerid ja äsja ilmus eesti keeles sarja teine raamat “Ida-Friisi veri” (Atlex).

Romaani tegevuspaik on Põhjamere-äärne armastatud suvituspiirkond ja kohalikku koloriiti pikib autor raamatusse ka, aga põhiline on Wolfi põnevuse kruttimise oskus, elulähedased karakterid ja usutavad dialoogid. Mulle meeldis see, et Wolfi mõrtsuka motivatsioon on veenev (ma ei pea seda lihtsalt kirjaniku tahtel uskuma). Wolf tirib oma kriminaalromaanides valguse kätte nii mõnegi ühiskonnas varjatud sotsiaalse kitsaskoha, antud juhul siis nn “musta pedagoogika”.

Wolfi politseinikud-uurijad on luust ja lihast inimesed oma nõrkuste ja veidrustega, mõnele tahaks õlale patsutada, teist raputada, aga sarimõrvar on intelligentne ja nutikas tüüp. Õnneks osutub kõige nutikamaks siiski uurija Ann Kathrin Klaasen hoolimata kõigist oma isiklikest probleemidest (abielu lagunemine, suhtlemisraskused teismelise pojaga). Mäng käib nagu ikka elu ja surma peale ning põnevust jagub kuhjaga.

Igal juhul soovin head “Ida-Friisi vere” lugemist! Ja otsige kaardilt Ida-Friisimaa üles. Sakslased väidavad, et Wolfi krimkad tekitavad sõltuvust. Kes saksa keeles loeb, see saabki kohe jätkata, sest Tartu linnaraamatukogus on sarja kaheksast raamatust neli olemas. Ja eesti keeles on olemas lastekrimka “Nohik”, mille põhjal on saksa kultussarjas “Kuriteopaik” (“Tatort”) vändatud ka film.

Linda Jahilo

Klaus-Peter Wolf “Rock’n’roll ja ridamaja”

Menukas saksa kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) tuleb tänavu kirjandusfestivalile Prima Vista. Seetõttu on põhjust meelde tuletada juba 1990. aastal eesti keeles ilmunud vaimukat jutukogu “Rock’n’roll ja ridamaja”. Julgen öelda, et see on üks lõbusamaid kui mitte kõige lõbusam saksa kirjaniku raamat üldse. Vähemalt nende seast, mis minu kätte on sattunud. Wolf purustab kõik üldlevinud eelarvamused saksa kirjandusest (filosoofiline, raskepärane, igav) ja paneb lugeja südamest naerma.

Autor jutustab kirjanikuks pürgiva noore isa loo, mis algab tütre Mona sünniga (kui päris täpne olla siis kirjaniku abikaasa positiivse rasedustestiga) ja vaatleb Mona kasvamist umbes 5 aasta vältel. Mõnusa huumoriga kirjeldab Wolf 80-ndate aastate teise poole Lääne-Saksamaa argielu ja tavapäratuid kasvatusmeetodeid ning pajatab noore kirjaniku ponnistustest kirjatööga oma peret toita ja kirjandusmaailmas läbi lüüa. Kõigele lisaks püsib noore pere auto vaevu ühes tükis, maksuametist tuleb iga natukese aja tagant kiri ning Mona on väga terane ja pehmelt öeldes “nõudlik” laps, kelle soove isa iga hinna eest täita püüab.

Kuigi lood on kirja pandud ligi 30 aastat tagasi, on suurem osa neist ka täna aktuaalsed. Mind lõbustas väga lapsevanematest sõpruskonna aktsioon kaubanduskeskuses, millega protestiti maiustuste kõige nähtavamale kohale ja lastele kättesaadavatele riiulitele paigutamise vastu. Loomulikult olid peaosatäitjad lapsed ja tulemuseks korralik tohuvabohu. Kui minu lapsed väikesed olid, siis oleks ma sellises aktsioonis kohe rõõmuga osalenud!

Nautisin täiega ka nn kirjanikuelu peatükke. Lugejatega kohtumisel läks niisuguseks löömaks, et hoolimata turvamehest pidi kirjanik akna kaudu põgenema. Kirgi küttis raamat “Purgiõlu ja frikadellid”, mis eesti keeleski olemas. Kriitikute kiituse (ja auhindade) osaliseks sai noor kirjanik alles siis, kui väike Mona oli isa käsikirja kallal kääride ja liimiga toimetanud ja seeläbi tema luulekogu väga “uuenduslikuks” muutnud.

Usun küll, et Wolfi naljakad juhtumised lõbustavad ka tänaseid noori peresid ja neid, kes kunagi pere luua kavatsevad. Lugejaid, kelle lapsed juba suured, tabab kindlasti äratundmisrõõm. Ladusas keeles kirjapandud lood on tõesti vaimukad!

Linda Jahilo