Archive for the ‘Wisser, Daniel’ Category

Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Üks tõeline armastusromaan, Daniel Wisseri “Mägede kuninganna”. Muidugi on kõik romaanid, väheste eranditega, armastusromaanid. Teistpidi, Walter Benjamin on essees “Der Erzähler” (“Jutustaja”), viidanud, et surm õigustab kõike, mis jutustajal öelda on, surm annab talle jõu (Tod ist die Sanktion von allem, was der Erzähler berichten kann. Vom Tode hat er seine Autorität geliehen). Walter Benjamin vastandab Konstantin Leskovist kirjutades lugude jutustamist muu kirjandusega, aga seda vahetegemist ei peaks mina siin oluliseks ja usun, et surma võib heade tulemustega iga kirjandusteose sügavamaks põhjuseks pidada. Ühel või teisel viisil kirjutatakse alati surmast.

Wisseri puhul jääksin siiski enda esialgse väljaütlemise juurde, tema kirjutab armastusest. Paljust muust ka, “Mägede kuninganna” on täiemõõduline romaan, aga kandev telg on armastus. Väga lühike kokkuvõte: Robert Turin, sclerosis multiplex-iga ratastooli aheldatud, elab igapäevaelu ühes Viini hooldushaiglas ja korraldab lõpuks enda surmasõidu Šveitsi, kus eutanaasia on seaduslik. Romaanile kohaselt saame me ülevaate Robert Turini (või härra Turini, nagu teda haiglas kutsutakse) elust, aga sisu on see, kui väga ta elu armastab (ja kui väga vihkab surma). Robert armastab, ilmumise järjekorras, kõiki hooldajaid, psühholoogi, oma kassi, Michael Dukakist, haiglakohvikus töötavaid asendusteenistuse poisse, Grüner Veltlinerit, viskit, oma naist, raviarsti, haigla paatrit, oma naiseõde, mootorrattaid … see kataloog on lõputu. Ja viimaks armastab ta ka oma surma.

Asko Tamme

Advertisements