Archive for the ‘Winterson, Jeanette’ Category

Punane raamat

Sarja pealkiri väljendab kujundust, ei ole ju tegemist väljasuremisohus kirjanike või teostega. Ka kirjanduskohvikusse valitud raamatuid on sellest sarjast kohviku kolme ja poole aasta jooksul olnud palju. Kujundus on meeldiv. Ja ka raamatupoest ostan sooduskampaania ajal mõnikord punaseid raamatuid, isegi siis, kui autor või pealkiri on tundmatu.

Krõõt Kaljusto-Munck

Sarjast “Punane raamat”  on meelde jäänud S. Dovlatovi “Tsoon” ja “Kohver”. Dovlatov on üks mu lemmikkirjanikke, anekdootlik huumor on garanteeritud, argielu lihtsalt võib olla absurdselt naljakas. Ja I. McEwan “Laupäev” – kuigi tegemist ei ole krimiromaani ega seikluslooga läks olukord vahepeal ikka hullult põnevaks ja pingeliseks, psühholoogilises plaanis.

Piret Kiivit

“Punane raamat” uues kuues. Lisaks sellele, et sari “Punane raamat” sisaldab tõeliselt väärt lugemist, on tegemist väga ilusate ja stiilselt kujundatud teostega. Raamaturiiulile ritta ladudes näevad nad nii ilusad välja.

“Punase raamatu” sari keskendub rohkem n-ö moodsale klassikale ja koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi. Väga kuulsate nimede kõrval tutvustatakse ka vähem kuulsaid või uusi autoreid. (J. Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“, P. Auster „Oraakli öö“).

Sirje Suun

Sarjas ilmunud raamatud.

Foto Ago Pärtelpoeg

Jeanette Winterson “Tanglewreck”

Jeanette Wintersoni “Tanglewreck” sobib tutvustamiseks just Teadlaste öö paiku, sest kirjanik on otsustanud kirjutada romaani füüsikast ja aja mõistest. Ühel tegelasel on isegi ehtne Shrödingeri kass, kes kord elus, kord surnud on.

Mul on väga hea meel selle üle, et ma seda raamatut lugesin, sest see pakub fantastilisi mõtisklusi ajast. Tegemist on noorsooromaaniga. Raamatu ülesehitus on alguses väga mõnus, lühikesed peatükid on kiiresti loetavad ja isegi kui ei tahaks seda lugeda, keeravad lehed ennast nagu iseenesest. Lõpp on aga kuidagi imelik, justkui oleks kirjanik lõpuks lihtsalt ära väsinud.

“Tanglewreck” on põnevik sellest, kuidas kaks võimsat ajavõlurit maailma aega stabiliseerivat kella, ajahoidjat, taga ajavad. Ettekuulutuse järgi on ajahoidja kaitsjaks ja päästjaks määratud väike kuldse näoga 11-aastane tüdruk Silver, kelle vanemad ja õde ajatornaados kaotsi lähevad ja kes kasvab vanas perekonnamõisas, mille nimi on Tanglewreck. Ahne majapidajanna, kes on ennast pettusega Silveri eestkostjaks määranud, sõlmib kokkuleppe kurja ajavõluriga ja petab Silveri Londonisse.

Raamatu kurikaelad on väga rammusalt ja värvikalt kirjeldatud. London on ettearvamatute ajatornaadode küüsis, mis toovad minevikust välja mammuteid ja sõjakaarikuid ja viivad näiteks koolibussi tänapäeva noortega kaugele tulevikku. Tüdruk pääseb kurja võluri käest põgenema ja asub koos muinasjutulise sõbra Gabrieliga ajarännakule ajahoidjat päästma. Wintersoni raamat on täis põnevaid ajakujundeid, mis kannaks mitu romaani välja. “Tanglewrecki” kõrval tundub näiteks “Ajaränduri naise” ajarännak väga primitiivne olevat.  Ma ei soovita seda romaani lugeda kaksikutel, sest raamatus teevad ajavõlurid nendega koledaid katseid.

Krõõt Kaljusto-Munck

Jeanette Winterson „Taak“

 „Taak“ ehk Atlase ja Heraklese loo ümberjutustus on esimene eesti keelde tõlgitud müüdi-sarja raamat, mida seni lugenud olen. Esmased muljed on päris helged: raamat arutleb lihtsalt ja mõjuvalt, nauditavas stiilis sügavate teemade üle. Tulevikus on plaanis lootusrikkalt ka teised sama sarja teosed käsile võtta. wintersontaak

Nagu ühele tänapäevaselt nutikale romaanile omane, nii asetseb selleski raamatus mitu käsitlustasandit. Kõike koos hoidev raamistik on antiikmütoloogiast pärit süžeeniidistik. Winterson võtab tuntud loo ja mängib selle tänapäevaselt ümber. Heraklesele, Atlasele, Zeusile, Herale omistatakse ootamatult maiseid omadusi – jällegi need postmodernistlikud nipikesed, mis alati mõnusa meeleolutõstjana töötavad. Kerge psühhologiseerimine annab võimaluse näha neid stamp-tegelasi igapäevaste tüüpidena, keda võib kergesti mõista, iseendaga seostada. Lõppude lõpuks on see ju algselt müüdi ülesanne olnudki – olla inimesi ühendavate normide meeldetuletuseks.

Kuigi suur osa loost on edasi antud läbi Atlase suu, jääb teoses jutustajarolli ikkagi kirjanik ise. Katkendid, kus jutustajana ilmub selgelt esile autor ise, tekitavad kirjaniku ja tema peategelase vahele seose, mis lubavad neid ühe isikuna näha. Sellest tulenevalt saab tuntud müüt isiklikuks looks. Atlase ette kerkivad küsimused ja raskused saadavad ka autorit. Nimelt on mõlemaid tegelasi läbi elu kummitanud üks suur tung: saada vabaks. Kirjanik peab enese, Atlase ja kõigi teiste olendite suurimaks paineks nende minevikku, sest just see keelab neil oma soov teostada. Pidev tung see raskus maha jätta, „igatsus lõputu ruumi järele“ ei ole võimalik, kuni meil on meie minevik (lk 29). Winterson nimetab seda Atlase kompleksiks. Kuidas ja kas vabadusse pürgimine Atlasel ja kirjanikul õnnestub, selgub teoses.

Ja veel üks aspekt, mis Wintersoni romaani köitvaks teeb: poeetika. Seejuures unustab kirjanik kujutletava edasiandmisel ajalised piirangud, realistliku kirjanduse traditsioonid. Laused on üldjuhul lühikesed aga maagiliselt mõjuvad – just nagu müüt ise. Sõnade („mittemiski“, „piirid“, „igatsus“ jt) ja lausete („ma tahan selle loo uuesti jutustada“) kordamine loob mingi nõidusliku mantra – müüdi – loomuliku toimekeskkonna. Sõnad pole lihtsalt loo jutustamise teenistuses vaid need jäävad õhku rippuma, mõjutama, kummitama. Osalt annab juba sellise stiili kasutamine edasi loo ideelisust ja süžeelist ainest.

Inga Sapunjan