Archive for the ‘Weinberg, Heinrich’ Category

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg

Ulmekirjanikud eriolukorras: miniintervjuud Maniakkide Tänava, Heinrich Weinbergi ja Indrek Harglaga

Ulmekirjandus lubab rännata tundmata maadele ja avastada uut ning imelist, olgu olukord tavaline või eriline. Aga kuidas näeb välja ulmekirjanike elu ja loometegevus eriolukorras? Istusin pärast vabatahtlike ülesannete täitmist koduses eralduses, kui raamatukogu virtuaalsetes soppides see küsimus päevakorrale kerkis. Nägin võimalust häbematult ja otse Eesti ulmelaevukesele purjedesse puhuda ning haarasin sellest kinni. Panin kokku paar suunavat küsimust, võtsin mõned kirjanikud sihikule ja asusin neid tülitama.

***

Vastab Maniakkide Tänav

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Minu puhul erineb see selle poolest, et nüüd on pere kogu aeg kodus ja minu kõige eelistatumal kirjutamisajal, hommikul ja päeval, ei saa suurt midagi tehtud. Õhtuti olen üldjuhul kirjatööks liiga väsinud ja seega on jäänud peamiselt vaid varahommikud, kui teised veel magavad. Seetõttu on ka kirjutamistempo veidi alla vajunud, sest päris igal hommikul ma ei viitsi nii vara ärgata.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Mõtted rändavad nii kodus kui võõrsil. Mõne lühema pala tahaksin panna Eestis toimuma, kuid käsil on ka üks pikem romaan, mille tegevus toimub meie päikesesüsteemi äärealadel. Kuna romaan on prioriteet, siis eriolukorrast tingitud kirjutamisaja kokkutõmbumise tõttu võivad lühemad palad edasi lükkuda. Kuid samal ajal mängin vahepeal mõtetes veel mõne ideega ja kogun tulevaste romaanide jaoks materjali. Seal on maailmu taas fantasy-st kosmoseni, kerge läbipõikega ka Eestist. Kui kirjatöö käesoleva romaani kallal ikka üldse ei edene liigse väsimuse tõttu, siis panengi paika tulevaste romaanide süžeeliine – et kui järg ükskord nendeni jõuab, siis oleks eeltöö juba suures osas tehtud.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Ma usun, et enamus Saladusliku tsaari sarjast, keskkoht ehk kõige rohkem, on selliseid kirjakohti täis.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Hetkel hakkas just Lääne Elus järjejutuna ilmuma kosmosemadina-romaan „Laevakaitsjad“ ja kohe-kohe on trükist tulemas Saladusliku tsaari sarja kuues osa „Viimase vere poole“. See on jutukogu ja minu panust on seal koostamise vaev ja kolm ning pool lühilugu. Lisaks on parasjagu kibedas trükiettevalmistustöös veebiajakirja Reaktori parimate palade kogumik, kus mul on samuti üks pala lugejate ette ilmumist ootamas. Kuuldused räägivad ka, et kohe-kohe on trükist väljumas Indrek Hargla koostatud eri autorite jutte koondav kogumik „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus minu panust on samuti pool jutukest, pooleks Joel Jansiga.

***

Vastab Heirich Weinberg

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Alustuseks tuleb meelde tuletada, et ma olen siiski jätkuvalt eelkõige hobikirjanik, mis tähendab, et ma kirjutan siis, kui hobi jaoks aega leian. Päevatööd teen tootmisettevõttes, mis valmistab puidust aknaid-uksi. Seega, kas minu argipäev eriolukorras on teistsugune tavaolukorrast. Üllataval kombel mitte väga – nagu keegi ütles, siis Järvamaal on elu nagu vanajumala selja taga, meil on niikuinii rahulik ja vaikne kant, suht vähe rahvast ja nüüd on lihtsalt veel vaiksem. Meie ettevõte tiksutab vaikselt edasi, kuigi töömaht on vähenenud. Nii ma siis lähen hommikul tavarutiinis kontorisse, teen oma töö ära ja lähen õhtul koju tagasi. Teisiti on niipalju, et ulmesõprade üritused on kolinud virtuaalruumidesse ja igasugust sotsialiseerumist väljaspool tööaega on vähem. Mitte et ma tavaolukorras oleks teab mis suur sotsialiseeruja olnud. Seega lühidalt öeldes – palju polegi muutunud.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Tegelikult olen ma viimasel ajal olnud loomingulises mõttes äärmiselt laisk ja väheproduktiivne. Jällegi – kuna olen hobikirjanik, ei pea ma oma kirjutamisega leiba lauale ja riiet selga teenima ega katust pea kohal hoidma (selle eest hoolitseb päevatöö), mis tähendab, et kirjutan täpselt nii, kuidas tuju on ja mis lubadusi kellelegi olen jaganud. Viimase aasta jooksul on olnud n-ö tellimustöid – mõne kogumiku tarbeks jutte küsitud (Looming nr. 5-2019, “Isaac Asimov 100”, “Täheaeg 19: Pilvede Sultan”, Indrek Hargla peatselt ilmuv antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“) ning heas mõttes rutiiniks on saanud Reaktori rubriik, kus arvustan eelmise kuu numbris ilmunud jutuloomet.

Suurem projekt on Jack McDevitti romaani „Talent of War“ eestikeelseks manamine – seega rändan ma kirjastuse Fantaasia soovil praegu koos antiigikaupmehe ja hobiarheoloog Alex Benedictiga kusagil 11-12 tuhande aasta kaugusel tulevikus mööda Linnutee siinset nurka ja üritan lahendada tema kaasajaks ca 200 aasta vanust mõistatust seoses sõjakangelase Christopher Simi ning tema kadunud laeva „Corsarius’ega“ ning kuidas Alexi kadunud onu Gabe selle kõigega seotud oli. Kas ma mainisin, et seal tulevikus on ka tulnukad…?

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Minu lühiromaan „Pimesi hüpates“ räägib (n-ö taustaloona, sest põhirõhk on hoopis mujal) sellest, kuidas inimeste ja tulnukate kokkupuute tagajärjel tekkis uut sorti viirus, mis laastas Maad hullusti, kuid mõjus veelgi hullemini neile tulnukatele. Samuti on lugu „Kasutusvalmis“ mingis mõttes sissevaade isolatsioonis elavate inimeste veidrasse argipäeva millalgi paari-kolme sajandi kaugusel tulevikus tänase USA territooriumil.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Tõesti-tõesti – interneti võimet kuulujutte levitada ei tohi kindlasti alahinnata… Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis soovitaks kindlasti Indrek Hargla uut antoloogiat „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus on 12 algupärast juttu tuntud eesti (ulme)kirjanikelt – teiste seas siis Weinbergi klaviatuurist ilmuv „Karma võlg“. 2016.a ilmunud romaan „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist“ lõppes ka otsa täpselt sinna kohta, et jäi suur küsimus, mis siis nüüd edasi? Selle, mis edasi, olen nüüd käsikirjaks vormistanud ja lootusrikkalt kirjastajale saatnud. Elame-näeme, mismoodi selle järjega läheb. Samuti on sellest romaanist (ilmselt esimeses järjekorras mulle endale) jäänud mõned vastamata küsimused peategelase mineviku kohta – nendele olen samuti vastuseid proovinud anda, kuid siinkohal ei taha sündmuste käigust ette rutata. Kas eellugu tuleb või mitte, seda näitab aeg. Ja nagu kogemus kinnitab, siis mõnigi lugu ei hüüa tulles, vaid justkui juhtub mõnel ilusal hommikul või pärastlõunal. Nii et ma olen ise ka põnevil, et mis siis nüüd kohe-kohe valmida võiks :)

***

Vastab Indrek Hargla

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Väga suurt erinevust ei ole – mis puutub tööalasesse elusse. Suurema osa ajast teen ma ikkagi kodus tööd, see tähendab, et kirjutan; ära on jäänud mõistagi käimised, kohtumised, koosolekud ja mõned projektid on seisma jäänud või siis edasi lükkunud. Üks väga algusjärgus ulmefilmi-projekt on seisma jäänud, aga sügise poole ehk käivitub loodetavasti uuesti; üks teine filmiprojekt on samuti seisurežiimil, aga selle üle on aina hea meel. Samuti oleks just kevadel üks kriminaalnäidend tootmisesse läinud, aga praegu ei toimu teatrites midagi. Samas on olnud võimalus proovida minu jaoks suhteliselt ulmelisi asju, nagu videokonverentsid üle interneti ja isegi ühele gümnaasiumile pean ma nüüd küllaminemise asemel kodust arvuti ees kõnelema.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Konkreetselt kirjutan ma praegu romaanitriloogia „Süvahavva“ kolmandat osa „Viimane suvi“ ja sellest nii umbkaudu pool on valmis. See on selline üleloomuliku elemendiga kriminaalromaan ja külatriller ja ma olen seda kirjutades tõepoolest rännanud üsna ootamatutele radadele ning teinud enda jaoks paar üllatavat avastust. Samal ajal pean ma tegelema ka ühe muusikalise noorteetendusega, mille üks teema on rändamine ajas, aga sellest on täpsemalt praegu vara rääkida.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Konkreetselt praegusest olukorrast on inspireeritud novell „Musta surma rada“, mis on sisse loetud „Tumedad tunnid“ podcastis. Varasemast meenub lühiromaan „Jõgeva elavad surnud“ [kogumikus “Suudlevad vampiirid” – LL.], mis kirjeldab katastroofi saabumist ja apokalüptilise Eesti algust. Miskit sorti epideemiast olen ma ka kirjutanud lühiromaanis „Roos ja lumekristall“ [kogumikus “Roos ja lumekristall” – LL.].

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Mõni nädal tagasi ilmus antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kui sa seda mõtled. Seal on kaksteist uudisjuttu kaheteistkümnelt kirjanikult elavate surnute teemadel, kõige laiemas diapasoonis, nii-öelda. Näha saab raamatupoes; kui raha jätkub, saab ka sealt osta ja lugeda. Kirjastus „Raudhammas“ müüb postimüügiga mõistagi poehinnast odavamalt. Peaks vist ütlema, et see ei ole tingitud selle kevade sündmustest, vaid et ma hakkasin juba mineva-suvel seda kokku seadma ja kirjanikke tüütama.

***

Suured tänud vastajatele!

Lisaks soovitan lugeda mõnevõrra sarnaseid teemasid puudutavaid intervjuusid Reaktori peatoimetaja Triin Loidega ja ulmekirjastaja Eva Lutsuga (täismahus nähtavad Postimehe tellijatele).

Aga see pole veel kõik. Tähelepanelik lugeja pani juba ilmselt tähele, et kõik kolm vastajat nimetasid äsjavalminud tööde seas ära ühe lühijuttude antoloogia. Eelmisel nädalal rõõmustaski ulmesõpru “Ülestõusjate ja kodukäijate” raamatuesitlus, kus jagasid mõtteid pea kõik antoloogias esindatud autorid. Eriolukorrale kohaselt toimus esitlus virtuaalruumis ja huvilised saavad selle salvestust vaadata siit. Antoloogia järellainetus tabas ka võrku kolinud õudusfilmifestival HÕFFi, mille esitlusi ja vestlusringe saab järelvaadata siit.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg