Archive for the ‘Vseviov, David’ Category

David Vseviov “Elulugu”

See kirjastuse Tuum möödunud aastal üllitatud raamat on ajastut kujutava info mõttes tuumakas, peale selle aga sageli ka väga naljakas, täis erineval kujul avalduva nõukogude aja elu absurdi kirjeldusi.

Vaatamata sellele, et raamat räägiks justkui autori elust kahe esimese elunädala jooksul alates 27. maist 1949. aastal, millest esimene möödus sünnitusmajas, tehakse tegelikult pidevalt ajahüppeid nii lähemasse kui kaugemasse minevikku ja tulevikku. Arusaadavalt on jutt elust, mis toimub vastsündinut ümbritsevas maailmas, autor ise selles eas millegi erilisega ei tegele. Terve esimese päeva peatükk näiteks kirjeldab sünnitusosakonna õe Maria ja tema mehe Vassili igapäevast elu ning ning jutustab uskumatu loo autori sündimise päeval nende naabritele Kukulovidele pähe kukkunud kassist, kellele kutsuti miilits. Täiesti bulgakovlik, või peaks ütlema meistri-ja-margaritalik algus! Aga samas ma kuulen natuke oma peas Vseviovi häält seda lugu jutustamas. Ja peatüki lõpus David sünnibki.

Toimuvat kommenteeritakse pidevalt mingite faktidega, mida ajaloolasel on tagataskus ilmselt terve hulk. On, mille vahel valida – oma sündimise päeva tähistamiseks on valitud tõigad, et sel päeval said kaht sorti emamedalitega austatud 49 naist ja „samal päeval sisenesid Hiina kommunistlikud väed Shanghaisse“, nädal hiljem sünnitusmajast koju saamise puhuks aga „Oma kodu nägin ma esimest korda Mihhail Kalinini kolmandal surma-aastapäeval“.

Raamatus tsiteeritakse ohtralt ja pikkade lõikude kaupa ajaleheartikleid. Jutustatakse lugusid, milles lugejad tutvuvad autori perekonnaliikmete, sõprade, sugulaste, kolleegide ja ka antud ajal oluliste avaliku elu tegelastega, kelle moodi eelnimetatud olla tahavad või keda muidu imetlevad. Viimaseid on alates filminäitleja Nikolai Rõbnikovist, kellesse on armunud tädi Esfir, kuni VNFSV Ülemnõukogu saadiku F. Šavljuginini, kes kutsub üles astuma sotsialistlikku võistlusse ja laduma müüri iga päev vähemalt 12 000 tellist vahetuses, temast vaimustub sünnitusmaja ehitajast palatikaaslane Aleksandra (varem Vera). Tegelaste galerii on nii vaimustav, et nende hulgast on raske kedagi välja tuua ilma teistele liiga tegemata, aga juhuslikus järjekorras meenunutena tooksin eriliste vastanditena välja näiteks kommunaalkorteri sõjaveteranist joodiku, kes peseb ühises pesukausis oma maikat koos medalitega, endal kaks paberossi alahuule külge kleepunud, ning autori emaema Lutta, kes teenib elatist korsettide õmblemisega ja räägib läbisegi eesti, vene ja saksa keelt, täiendades juttu eriti õpetlike jidišikeelsete väljenditega. Kui David hakkab õppima prantsuse keelt, lisandub jutuajamistesse ka see. Imeline tädi Alma kirjutab muinasjutte Aadu-nimelisest metsseast, onu Moritz sööb alati 8 kartulit ja kui need liiga pisikesed on, hakkab nutuse häälega meenutama, kuidas tema isa ja Davidi vanaisa olid nagu vennad, kes vaesuses üht särki jagasid. (Ehkki esimene oli juveelikaupmees ja teine plekksepp, täpsustab autor.) Onu Moritzal on vend Punn, kelle nime keegi ei mäleta ja kes on kogu aeg armunud. Ja nii muudkui edasi. Kuivõrd lastele on kõik täiskasvanud tädid ja onud, tuleb igal lugejal endal mõistatada ja järge pidada, kas tegemist on sugulaste või tuttavatega. Rasked momendid suguvõsa loos on ainult möödaminnes mainitud, nagu et autor pole oma vanaisa näinud, sest too koos nooremate poegadega lasti Kloogal maha.

Ma ei kujuta ette, kui paljud värvikatest tegelastest, ja mingeid tavalisi inimesi ma siit ei mäletagi, on päris ja kui paljud väljamõeldud, sest tegemist on ju siiski ilukirjandusega. (Pealegi ilukirjandusega, mille toimetajaks on olnud Toomas Kall.) Samas ei ole sellel ka mingit tähtsust. Veendunud mitšurinlase Ivani kuju, kes pärast sõja lõppu Tallinna garnisoni teenistusse saadetuna salaja öösiti kohalike elanike õunapuid okuleerimas käib, toob meelde nõukogude aja muusikafilmid tublidest kolhoosnikest, aga on veel hullemaid tegelasi. Kindel võib ilmselt olla ajalehetekstide autentsuses, kuigi noorematel inimestel võib olla võimatu ette kujutada, et 1939. aastal on Suure Teatri balletiartistide hulgas 315 esimese järgu ja 20 teise järgu Vorošilovi laskurit, mõni baleriin valmistub saama snaipriks ja keegi tuleb toime kuulipildujaga. Samas, noortele oleks selle lugemine vist üldse üks lakkamatu guugeldamine, hea kui nad teavad Lenini või Stalini nime, ega seegi pole kindel.

Lood on sama jaburad kui tegelased, ja mitte ainult kauges minevikus toimunud – need ajad on praegu tagasi vaadates endalegi natuke uskumatud meenutada. Tänapäevalgi võib imelikke asju juhtuda. Näiteks 5-6 aastat enne raamatu kirjutamist käis Vseviov tudengitega kultuurireisil Jaroslavlis ja eksis õhtul ära, sest orienteerumiseks vajalik väikeses pargis seisnud Lenini kuju oli vahepeal muutunud istuvaks ja tema helge tuleviku poole osutavad käed puhkasid põlvedel. Kolm esimest küsitletud vastutulijat väitsid, et linnas pole rohkem ühtegi Lenini kuju! Lõpuks leiti ka õige Lenin ja kodutee muidugi üles, tugeva absurdikogemuse sai lisaks.

Raamatus on palju fotosid, portreedel esindatud nii Zoja Kosmodemjanskaja kui Mülleri Sass, väga huvitavad on vanad plakatid.

Seda raamatut on hea lugeda nii, et üks kord aeglaselt otsast lõpuni ja siis muudkui iga natukese aja tagant sirvida. Hea une jaoks võib valida välja ajaleheartiklite kohad, sõnad Ülemnõukogu Presiidium, töörahva edusammud, rahu ja demokraatia, sotsialistlik võistlus, suure stalinliku epohhi eesrindlik teadus jms, lülitavad mu aju hoobilt välja ja mõjuvad paremini kui ükski unerohi.

Oh, kui väga meelsasti ma seda elulugu edasi loeks!

Kaja Kleimann

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt