Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud. Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.
Sellel korral tahaksin rääkida hoopis millestki muust kui kaunilt kirja pandud ilukirjanduslikust romaanist.
Tahan soovitada palju elulisemat – teost, mille võiks läbi lugeda kindlasti iga noor ja veel parem kui ka nende noorte vanemad ja lähedased.
Liis Velsker on neiu, kes on jäänud mulle viimasel paaril aastal ikka kuskilt internetiavarustest nurkapidi silma. Alati nii rõõmus-positiivne, igal võimalusel särav.
See justkui olekski väga hea — rõõmsameelne inimene on ju ometi ka seespidiselt enda ja maailmaga rahul. Kui see kõik oleks vaid nii lihtne…
Raamatut avades ei oodanud ma tõesti, et selline inimene võiks olla tegelikult nii suures hädas, õnnetu ja katki.
Esimene mõte tema ridu lugedes oli: kui palju on veel meie ümber, naeru ja rõõmu taha peidetuna, seda salakavalat depressiooni? Pole asjata öeldud, et märka end ümbritsevaid inimesi, märka ka detaile, „pisiasju”.
Väga oluline on näha, teadvustada ja toetada probleemiga silmitsi seisjaid.
Liisu lugu lööb maailma klaarimaks ka neil, kes ise samade murede ja raskustundega koos ei ela, ja väga loodan, et toetust saavad need, kellel endal käib igapäevaselt võitlus sarnaste deemonitega. Ehk saab abivajaja sellest noore inimese loost tuge ja temani jõuab mõte: ma pole päris üksi, sarnaseid on rohkem…
Olen veendunud, et kirjapandust saavad inspiratsiooni ka need, kes juba on saavutanud rahulolu iseendaga ja hea suhte oma sisemise minaga.
Liis oskab kõik kogetu ja soovitused nii selgeltmõistetavalt ja lihtsalt edasi anda, oska vaid saadud infot rakendada ja seda oma kasuks tööle panna.
Minu suur lugupidamine autorile, et ta on suutnud end nii julgelt avada.
Liisule soovin, et see väline sära vallutaks iga nurga ka tema hingesopis jäädavalt ja „kuri Liis” ilmuks vaid siis, kui teda tõesti vaja on, mitte saavutusi nullima.
Kellel veel huvi tutvuda Liis Velskeri tegemistega ja tal silma peal hoida: https://www.facebook.com/liis.velsker
Triin Võsoberg
Lugemissoovituse blog 