Archive for the ‘Velitschinsky, Karmen’ Category

Grigori Služitel „Saveli päevad“

Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.

Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.

Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.

Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.

Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.

Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.

„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.

Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.

Karmen Velitschinsky

Advertisements

Eesti raamat 1918-2018

Hea raamatusõber!

Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks koostasime Tammelinna raamatukogus näituse eesti raamatutest alates Vabariigi sünnist kuni tänapäevani. Näitus on hetkel veel üleval ka Tammelinna haruraamatukogus Suur kaar 56 ja rõõm on teatada, et valminud on ka virtuaalnäitus „Eesti raamat 1918-2018“, mis on kättesaadav aadressilt https://100aastat100raamatut.wordpress.com/.

Raamatud valisime põhimõttel, et iga aasta kohta on üks autor ja selle autori üks teos. Iga autori puhul pole valitud raamat just peateos, aga seda rikkam ja mitmekülgsem on käesolev näitus. Kindlasti on kirjanike puhul huvitav jälgida erinevaid elusaatusi ja ameteid, mida üks või teine autor on elu jooksul pidanud. Pearõhk siiski eesti raamatul erinevatest aegadest ja sellel, kuidas iga teos on oma ajastu nägu.

Raamatute valikul pidasime oluliseks seda, et tüvitekstid ja tuntud kirjanikud oleksid esindatud, teisalt tahtsime pöörata tähelepanu ka luuletajatele, näitekirjanikele, lastekirjanikele, kes vahel veidi varju jäävad. Näitus tervikuna annab aimu sellest rikkusest, mis meil eestlastena oma kirjanduse näol olemas on.

See näitus on kindlasti ka üks suur lugemissoovitus. Põnev on vaadata, mis raamat just sinu sünniaastal ilmunud. Samuti on huvitav teada saada, kui palju on selle saja hulgas neid raamatuid, mis loetud ja mis veel lugemata.

Mõnusat avastusretke eesti kirjandusilmas!

Karmen Velitschinsky ja Mari-Liis Rüütli

Emma Straub „Moodsad armastajad“

Raamatu autor Emma Straub jutustab meile loo kahest New Yorgis, Brooklynis elavast perekonnast, kelle elu sisuks on laste tulevik, abielu kooshoidmine ja pingeline tööelu. Loo keskmes on Elizabeth, Zoe ja Andrew, kes on ülikooliaegsed bändikaaslased ja sõbrad. Nooruses lubas Elizabeth endale, et ei muutu kunagi selliseks nagu tema ema ja tolle sõbrad, kes käisid kõik sama juuksuri juures, samades poodides ja sõid õhtusöögiks samu asju. Andrew, kelle vanemad olid rikkad ja soovisid teda vormida, vihkas neid ja unistas ärajooksmisest, rongidele hüppamisest või Nepaali kolimisest. Kaunis ja vabameelne Zoe oli aga afroameeriklastest paari laps, tema vanemad olid teeninud oma kopsaka varanduse diskoduona. Nüüd on nad ise täiskasvanud, kellel on omakorda peaaegu täiskasvanud lapsed. Elus ei ole läinud vast päris nii, nagu nad lootsid, kuid siiski on põhjust olla rahul ja mis siis, kui nad pole enam nii õnnelikud kui varem. Kuid ka rahulikult kulgev elu võib tuua ootamatuid pöördeid. Nende kõigi ellu ilmub minevikust toonane bändikaaslane Lydia, kellest sai 1990ndate alguses täht, kuid kes lahkus elust narkootikumide tõttu. Lydia lühikeseks jäänud elust soovitakse vändata eluloofilmi, mis paljastaks nii mõnegi saladuse teiste bändiliikmete kohta…

Straubi romaanis segunevad elutarkus, läbinägelikkus, nooruse elevus ja keskea ootamatus. Autor laseb oma tegelastel end kaotada ja jälle leida ning nad väljuvad oma värskendavalt inimlikest katsumustest alati veidi vanemana, vahel veidi targemana, kuid ei lõpeta kunagi kasvamist.

Karmen Velitschinsky

* * *

Mõnikord võib raamatu lugemise ajendiks olla suht veidrad põhjused, selle raamatu puhul kõndisin ma raamatuvirnast mööda, vaatasin vilksamisi pealkirja ja lugesin välja, et “Moosised armastajad” — misasja? — aa, ikka “Moodsad armastajad”… (küllap on sissetegemiste hooaeg oma mõju avaldanud), aga painama jäi ja nii see raamat muga koju tuli.

Tegevus toimub New Yorgis, Brooklynis. Põhifookuses on kaks perekonda: perekond A (isa + ema + poeg) ja perekond B (ema + ema + tütar). Kirjeldus, milliste suhteämblikuvõrkudega keegi kuskilt seotud on, võtaks liig palju sõnu ning tõenäoliselt ei oleks huvilisel siis enam nii tore raamatut ennast lugeda, olgu vaid öeldud, et neid jagub, nii kaasaega kui minevikku. Raamatu teemad on tulevikulootused ja -kartused, minevikupaid ja -pained, eneseotsingud ja -leidmised, suhtesasipuntrad ja karjäärimured.

Pretensioonitu, aga mitte vilets raamat, ajaviiteraamatuks liig tõsine ja tõsiseks kirjanduseks liiga kerge, selline korralik keskmik, mille puhul erinevad lugejad saavad oma lugemismalle rakendada ja saavad pisut kauba peale ka. Ja, khmm, ma kujutan päris hästi ette, kuidas selle põhjal annaks filmi või koguni telesarja teha…

Tiina Sulg

Emma Straubi portree on pärit siit.

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Enne seda raamatut lugema asudes olin arvanud, et tegemist on pehme ja emaliku teosega. Lugedes oli aga esmaseks reaktsiooniks hoopiski: Maarja Kangro on julge naine! Mitte ainuüksi sellepärast, et ta on oma väga isikliku ja raske teema lugejateni toonud ja ennast selle juures sugugi ei ilusta, isegi oletab, et võib olla on ta mõneski mõttes teinud ebasobivaid otsuseid, mida last sooviv naine ei peaks tegema. Tegelikult on ta aga elanud normaalse tegusa inimese elu.

Autor annab oma romaaniga edasi seda, et naisele ja perele on taoline lapse planeerimine ja pidev ebaõnnestumine väga raske, kuid sellest on võimalik üle saada. Raamat annab lootust ja tuge, et halvad asjad siin elus ongi normaalsus. Raamatu valusamaks kohaks on see, kui ta peab katkestama oma raseduse viisteistkümnendal nädalal loote väärarengu tõttu. Sellel hetkel kaob ära kogu arukus ja rahulikus. Järele jääb vaid vihane sõimlev käitumine.

Kangro arutleb ka selliste juhtumite „praktilise“ poole pealt ning toob välja mõttekäigu, et kas veel sündimatta laps on siiski juba laps või ainult eluskude, mida saaks kasutada teiste vastsündinute organidoonoriteks. Kindlasti ei mõtle ta seda tõemeeli vaid püüab aru saada, mis mõttega juhtuvad elus taolised rasked asjad nagu seda on lapse kaotus.

Arutletakse ka jumala olemasolust ja maailmast, kus ta tõdeb, et milleks peab millegi hea saamiseks ennem nii palju kannatama (sünnitamine) ja seda ebaõiglasem on see, kui sellele valule ei järgne midagi positiivset. Kas lapse sünd on üldse positiivne, arvestades seda, kui palju peavad lapsevanemad oma elust hakkama tähelepanu pöörama kellelegi teisele ja enda tagaplaanile jätma?

Mulle meeldis autori mõte sellest, et vanemad, kelle lapsel ei ole määratud mingil põhjusel siia ilma sündida, leinavad seda last, keda nad on juba endale oma vaimusilmas ette kujutanud (nagu armastuseski armastatakse mitte teist inimest vaid ettekujutust temast). Kas aga sündimata laps on õnnetu, et ei saanud sündida, jäägu iga lugeja enda otsustada. Autor ise arvab selle kohta aga, et tema laps oli hea ja ei süüdista oma ema selles, et ta elada ei saanudki. Väike ilus mitteisik.

Karmen Velitschinsky

Loe ka Liina Leemeti ja Annika Aasa arvustust.