Archive for the ‘Veede, Raul’ Category

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Vahur Afanasjev “Kuidas peab elama”

afanasjevkuidaspeanelamaAfanasjevi raamatut nädal pärast lugemist üle sirvides jääb hinge kahetine tunne: midagi nagu oleks, ent midagi nagu poleks ka. Tahaks veel, tahaks enamat. Autor oskab ennast väljendada, valdab teisitiütlemise kunsti, näeb uusi seoseid vanades kohtades, on mõnikord silmatorkavalt teravkeelne… ent lõpuks langeb ikka otseütlemise ohvriks. Tahaks millegi kohta pahasti ütelda – ja ütlebki. Tore on, ausus kullakallis, uussiirus siiruviiruline. Aga selleks pole ju luuleraamatut tarvis, piisab lugejakirjast Õhtulehele? Potentsiaal ei realiseeru. Loodan, et Afanasjevi teised kogud on paremad, kuid ei kibele hüpoteesi kontrollima. Mõni teine kord.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Kütioru tilluke Leelo

lauritdkutioruLeelo Lauritsa raamatus on pisikese maailma lood, “Kütioru tillukesed asjad”, nagu ta ise ütleb. Kui sa nii pisike oled, siis pole luulel ja proosal enam vahet — selleks peab midagi suuremat olema, kodandlane või aadlimees, mitte niisama keski või miski keset metsa.

See on see kohta, kus iga asi ja olevus on päris omaette, on saar, every man is an island, aga igaüks on samal ajal ka kõik muu, nii et olemise sees ei ole nendes lugudes piire, on ainult tillukesed vaated suurde olemisse, nii nagu piiluks pisikestest käikudest suure sipelgapesa hämarusse.

Ritsiklindude kirjeldus meenutab, kuidas Washingtonis esimest korda tsikaade kohtasin. Nagu ritsikad oleks palava juuliöö eest puu otsa roninud. Kohaliku sõbra ajas naerma, eestlase segadusse.

Kütioru asjad on jällegi eestlasele omased, rahulikud ja hingelähedased. Mis muumaalane neist arvab, kes toda teab.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Eda Ahi “Julgeolek”

Eda Ahi “Julgeolek” on minu silmis vaieldamatult eelmise aasta silmapaistvaim luuleraamat. Debüütkogust “Maskiball” saati on Ahi üks väheseid Eesti luuletajaid, kelle iga etteastet ma huviga jälgin. Ma ei nimetaks teda päriselt ameerikaliku terminiga “uuskonservatiiviks”, kuid tõsi on, et praeguses Eesti luules on Eda Ahi üks väheseid, kes suudab end väljendada ka klassikalistes luulevormides vabalt, mängides ja katsetades nende võimalustega.

ahijulgeolekKui enamik noore põlvkonna luuletajaid kirjutab vabavärssi silmnähtavalt seetõttu, et midagi muud nad ei suudakski, siis tema vormi-, sõna- ja kujundikaustus on võrdselt meisterlikud. Sama laia diapasooniga on ta teemavalik. Ka “Julgeolekus” haakuvad Ahi tekstid klassikaga (“Tatjana kiri Oneginile”), puudutavad päevakajalisi teemasid (Ukraina kriis luuletuses “Olekutest”: “kevad kukkus, krimmine ja põdur”), neis leidub armastust, loodust, ühiskonna- ja mõttekriitikat. Eraldi väärib tähelepanu tema mängulisus, oskus põimida kaugeid motiive kergemeelselt ja -keelselt, samas vaimukalt ja mõtlemapanevalt. Isegi pealkiri on sõnamäng, kõneldes julgest olekust nii poliitilises kui ka isiklikus mõttes, NATO vihmavarju all ja kallima käte vahel. See raamat on väärt märksa rohkem kulda kui ta kaalub.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Kaur Riismaa “Teekond päeva lõppu”

Kaur Riismaa kiitust olen ohtralt lugenud, raamatu võtsin kätte esimest korda. Üldiselt tundub, et asja pärast kiidavad. Vormilt sobitub “Teekond päeva lõppu” muidugi moodsa eesti luule lausvabavärsilisusse, kuid oma nägu on Riismaal täiesti olemas. Oskab leida igapäistest asjadest mõtteainet ja neid omis sõnus kirjeldada, ei ole ta kellegi fänniklubi liige, vaid täitsa iseseisev luuletaja, ei neid ole kunagi üleliia.

riismaateekondPaar päeva pärast raamatu lugemist püsib siiski meeles vaid lugemise tunne ning pilt, kuidas ta seltskonna eest sauna taha üksi istuma hiilib, et suveõhtut endasse talletada. Eks me kõik siin põhjas katsu sihukeste salvestiste toel talvesid üle elada, just nagu sahvrisse korjatud moosipurkidega. Vast elab Riismaa ka.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Mihkel Mutt “Õhtumaa Eesti I”

muttohtumaaeestiMihkel Muti publitsistikakogust “Õhtumaa Eesti I” leiame sellesama hea vana Muti, millisena teda juba aastakümneid tunneme. Alguses valdabki lugejat peamiselt äratundmisrõõm. Eks need ongi aastate jooksul ajakirjanduses ilmunud tekstid, mõni laiema levikuga ja mõni erialasemast väljaandest, kvaliteedisõela ammu läbinud — mitte, et Mutil sellest sõelasilmast läbimahtumisega iial probleeme oleks olnud, kuhu kaamelid kinni jäävad. Erudeeritud teravmeelsust pole praeguses meedias sugugi nii palju, et seda hinnata ei võiks. Terve kogumiku läbi neelanud, jääb siiski hinge pisut vesisevõitu tunne, justkui oleks espressole klaasitäis vett otsa kallatud — just seda toredat enesesamasust sai natuke liiga palju, mälus sulavad kirjandus- ja elukriitilised tekstid ühte, elu allikad vulisevad lakkamatult samal häälel. Olnuks vist parem, kui lugenuks neid jutte ükshaaval, siis jäänuks igaühe individuaalsus alles.

Raul Veede
Tartu linnavalitsuse avalike suhete osakonna teabeteenistus