Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

fs – Lugemissoovitus

1970ndate algul sündinud põlvkond jõudis koos nõukoguliku kooliharidusega omandada ka kõva koolituse absurdi alal ja koos sellega võime naeruvääristada kõike pateetilist. 80ndate lõpul, kui estraadilavadel möllasid satiirikud ja vanad klounid naljadega Gorbatšovi ja Gustav Naani aadressil, levis nooremate inimeste juttudes ja tegudes üha enam süüdimatut absurdi kõigi ja kõige pihta. Luban endale korraks põgusa isikliku kõrvalepõike. Kaheksakümne kaheksanda aasta juunis ehk siis paar kuud peale rahvusvärvide esimest arglikku avalikku väljatoomist (kolme ühevärvilise lipuna Tartu muinsuskaitsepäevadel) läksime koos klassivennaga festivalile Tartu Punk, kandes toki otsas sinist valgete mummudega kangast. Mäletan, et vähemalt ühele vastutulijale, vanemale naisterahvale, pidas mu klassivend ka väljapeetud kõne sinivalgest lipust, mis on siinmail lehivinud viis tuhat aastat. Kirjanduslikus vormis ei ole sedalaadi kõike parodeerivat süüdimatut mentaliteeti esitanud keegi teine sama võluvalt kui Andrus Kivirähk Ivan Orava juttudes, mis algul ilmusid ajalehes, hiljem Orava mälestusraamatuna „Minevik kui helesinised mäed”. Kuna need lood ei ole pelgalt uut, rahvuslikku pateetikat ründav satiir, vaid kõiki pühadusi ja tavaloogikat kummutav naudinguga kirja pandud tekstivoog, siis on neid ka praegu muhe lugeda. Nali tormab nagu kärestikus kevadine jõgi, muutes aeg-ajalt ootamatult voolusängi. Oma vindi keeravad peale keelenaljad – meenutame näiteks Molotovi-Ribbentropi pakti kolmandat osalist, süldisarnast meest nimega Pakt, kellele meeldis, kui teda sõlmiti. Lisaks on raamatus fotod, allkirjadega. Veel üks vint juures.

Mart Juure „Naeruklubi” jutud põhinevad suures osas meediast tuttavail tüüpidel ja sündmustel, sageli sekeldavad siin tegelinskid, kes on kollases pressis öelnud kõik, mis neil on olnud öelda ja veel natuke enam. Lame naljur kordaks neid tobedusi ja see oleks piinlik, ent Juure intelligentne naljasoon doseerib koostisosi parasjagu, loksutab kõike ja tulemus on pööraselt naljakas. Elutarkusi ja mälestusi jagavad megapläkutaja Memedova, Ringo Starr, Eesti Vabariigi valitsus jt. Nii Kivirähki kui ka Juure raamat lõpevad nimeloendiga, täpsus ennekõike.

Parimas mõttes vohavat absurdi on täis Jaak Leeri raamat „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”.

Vahur Afanasjevi romaani „Kastraat Ontariost” on samuti mõnus lugeda. Nagu ka eelnimetatuid, julgen seda soovitada neilegi, kes muidu väga sageli kaasaegset ilukirjandust ei loe. Autori tekst on ladus, ka tegelaskujud joonistuvad välja isikupärase kõne kaudu. Romaani olustik on realistlik, mida vürtsitavad grotesk ja postmodernistlik põimitus. Nalja saab omajagu, samas ei puudu usutavalt kujutatud väikelinnaelus süngemad toonid.

Afanasjevi luulekogu „Katedraal Emajões” on samuti teos, mida tasub lugeda nii nõudlikuma maitsega kirjandushuvilisel kui ka luulekaugemal lugejal. Eesti kirjanduse tundja kohtab siin arvukalt viiteid teiste luuletajate loomingule, tartlases võib sugeneda palju igapäevast ja inimlikku äratundmist. See ei ole sügavkülma asetatud romantiline Emajõelinn, mida eesti luules on enam kui küll, vaid meie kaasaegne Tartu. Tõsi, ikka läbi poeetilise prisma edasi antuna.

Kirjanduslikest suundumustest eemal tegutsejana on vägagi tähelepanuväärse luulekogu avaldanud rohkem muusikuna tuntud Aleksander Müller. Raamatu nimi on „Vilus on jahe” ja ebaõnnestunud tekste siin pole. On juba algusest käivituvaid vaimukaid õnnestumisi ja on neid, mis alustavad oma maist teekonda algul lühema sammuga, et siis korraga kergesse absurditaeva tõusta.

Andres Vanapa, millist tema luulekogudest siin välja tuua? Kujutan ette, kuidas vanameister ise oleks selle küsimuse peale naeru kihistanud, välgutanud valgeid hambaid ja tõstnud peopesad nõutult ülespoole. Juuksed olid niikuinii püsti. Miks mitte näiteks valikkogu „Grammofon”? Tõepoolest, see on üks vaimukas ja mitmekesine luuleraamat.

fs

Autori foto Aapo Ilves