Archive for the ‘Valk, Maarja’ Category

Kätlin Kaldmaa „Islandil ei ole liblikaid“

kaldmaaislandileiolelinblikaid„Islandil ei ole liblikaid“ on põhjamaiselt karge ja lummav romaan. See on raamat inimestest, kes tegutsevad karmi looduse karmis maailmas. Kuigi päris raamatu alguses tundub, et raamatut võiks kõrvutada Knut Hamsuni „Maa õnnistusega“, siis loo edenes mängib Kaldmaa üha hoogsamalt nii tekste keele kui ka kujundusega. See on tekst, mis nõuab süvenemist, selle kihtidesse tungimist ja mõtestamist. Tundub, et tõlkijana tegutsev Kätlin Kaldmaa tunneb ja valdab keelelist vormi suurepäraselt ning on seda oma romaanis meisterlikult edasi andnud. Loodan väga, et sellele raamatule leidub omakorda häid tõlkijaid, kelle abil on romaan tulevikus osa mitte ainult Eesti vaid ka maailmakirjanduse klassikast.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Romaan lihtsatest inimestest. Enne raamatu lugemist olin kuulnud autori väidet, et selles raamatus ei juhtu midagi. Ei tahtnud uskuda – Kivirähki romaan ja ei juhtu midagi. Aga tegelikult ei juhtunudki. Täiesti igapäevased inimesed elasid oma igapäevast elu. Mõnedes tundsin ära oma tuttavaid ja see ajas muigama.

Teisalt pani mõtlema enda üle, et kas ka mina raiskan oma elu ja midagi huvitavat ei juhtugi. Raamat andis julgust võtta vastu suuremaid otsuseid- nõustusin Hispaania-reisile minema.

Mingil määral valmistas raamat pettumuse. Kuigi oli öeldud, et midagi ei juhtu, ootasin, et mingi kulminatsioon ometi tuleb, aga ei tulnudki.

Ma ei peaks seda Kivirähki parimaks raamatuks.kivirahkmaailmaotsas

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Ära igatsemise motiiv kirjanduses ja kunstis laiemalt on võrdlemisi palju kasutatud, aga üsna üldinimlik. Tänapäeva Eesti kontekstis omandab see ühiskondliku tähenduse. Paljud on läinud. Teose tegelased unistavad ka kuhugi ära saamisest: nad tunnevad, et peaks rutiini murdma, kuid ometi jääb see tegemata.

Annika Rebane
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk “Maailma otsas”

Oskar Lutsu on nimetatud rahvakirjanikuks. Samasuguse nimetuse on oma loominguga pälvinud Andrus Kivirähk. Paralleele võiks mõlema kirjaniku loomingus tõmmata mitmesuguseid. Nende teostes on head huumorit. Nende loomingu ampluaa on olnud suhteliselt lai: lugejate seas on menukad olnud nii romaanid, lühijutud, näidendid kui ka lasteraamatud. Mis aga kõige tähtsam – mõlema loomingus on humoorika pealispinna all peidus suurem ja sügavam, sageli tumedamaid värvinguid edastav kiht.

Mulle tundub, et Kivirähki uut romaani võib pidada vaat et kõige lutsulikumaks teoseks. Seda lugedes kangastuvad ajuti Lutsu tagahoovi-tegelased või pildikesed Paunverest. Kivirähkile omaselt on tegelastele veidi vinti juurde keeratud, kuid selles, millise Kivirähk soojuse ja siirusega oma raamatukangelaste ellu piilub, on märgata uut siirust, lihtsust ja küpsust. Teksti ei sekku vanapaganad ega muud isevärki mütoloogilised elukad, on lihtsad inimesed oma lihtsate murede ja rõõmudega, igaüks unistamas millestki erilisest, samas tajudes suletust oma argiellu ja sellega leppides. Armas ja soe romaan.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja

Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad“

Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad“

saar-kuidas-meil-asjad-käivadAnti Saare ehedas lasteraamatus räägib minajutustajast Vassel sellest, kuidas tema peres elatakse, asju aetakse ja mis selle käigus kõik juhtuda võib. Lugesin raamatut koos kahe Vasseli-ealise lasteaiapoisiga ning iga peatüki lõpus algas hirmus lunimine, et uut lugu kuulata. Täiskasvanud loevad lastele rõõmuga, kui kirjaread neidki köidavad, ja see siin on just selline raamat. Näpuga ei näita, moraali ei loe, aga naerda ja mõelda saavad nii suured kui väikesed. Peale sõnamängulise Vaska oli meie lemmik „poole kolmene“ Joonas, kelle hirme ja arme vanem vend kohatise arusaamatuse, aga ikka üleüldise heldimusega kirjeldas. Ja muidugi meeldisid Alvar Jaaksoni krutskeid täis joonistused, mis lisavad loetule uusi varjundeid ja vahel keeravad vindi üle ka.

Vasseli sagedased pöördumised lugeja poole loovad vähemalt poisslastes tunde, et mis oleks, kui lähekski talle, nagu kutsutud, mööda Pargi tänavat külla, või kirjutaks talle, nagu palutud, kuidas hoopis meil asjad käivad.

Kui aga oled selle raamatu nullinda peatüki unustanud, võid sedasama raamatut kohe otsast peale uuesti alustada.

Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasium

antisaarAnti Saar „Kuidas meil asjad käivad“

Anti Saare lasteraamat nimetati aasta rosinaks. Samamoodi võib öelda, et raamat on kirsiks lastekirjanduse tordi peal. Raamatus on juttu ühe pere elust väikese poisi Vasseli silmade läbi. Pean tunnistama, et nii mõnigi kord ei mõju mõne kirjaniku püüd minategelasena lapse või noore inimese hingeelu edasi anda kõige usutavamalt. Minajutustajat on aga selles raamatus antud edasi nii ehedalt ja orgaaniliselt, et tekib tõepoolest kujutluspilt väikesest poisist, kes on oma pere loo kirja pannud. Nii saame teada, et Vasseli väikevend tuli emme kõhust, aga ülejäänud asjad mitte, isa lõua seest kasvab habe ja seda näib seal olevat lõputult jne. Oma muheda huumoriga võiks see raamat olla kohustuslik lugemine nii lastele kui ka lapsemeelsetele täiskasvanutele.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasium