Archive for the ‘Vaik, Mait’ Category

Mait Vaik „Meeleparanduseta”

Juttude kogumik. Lugudel on üsna huvitavad pealkirjad: „Kadedus”, „Külaline”, „Rootsis”, „Tarks” ja sealhugas nimijutustus ”Meeleparanduseta”. Kirjanik ei ole oma tegelastele nimesid andnud (mõnele üksikule siiski). Ta toimetab nende tegemisi läbi kolmanda isiku. Ehk ongi nõnda lihtsam edasi anda tegelaste maailmavalu, sisemisi läbielamisi, protesti millegi-kellegi vastu. Puudutagu see siis nende tööd, isiklikku elu, vaba aega. Mait Vaigu raamatusse mahub palju huvitavaid ja otseseid väljaütlemisi. Ridade vahele on peidetud peen iroonia.

“Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides Siiani vihkan…Vihkan ujujaid.”

Nimijutustuses on kesksel kohal naise ilu ja enamasti meeste seltskonnas. Võib arvata, kui probleemseks olukord kujuneb. Lahendus jääbki tulemata. Lugeja võib fantaasia lendu lasta. Aga naise ilul on ikka olnud liikumapanev jõud juba ajast aega!

Rita Semjonova

Mait Vaik “Juss ja vennad”

juss_ja_vennadKui keegi mäletab Soomemaa seitsme kange venna rähklemisi, siis nüüd on võimalik neid võrrelda kolme kodumaise kange noore mehe võitlemistega.

Lugu algab jõuluõhtul, mil vendadest noorim — Juss on ära ajanud auto, et tõestada täiskasvanuks saamist. Lähebki käima pööraste seikluste rida, kus ei puudu veider seatapp, vanaema untsuläinud matused, salasõit isa hoitud Mercedesega (mis paraku lõpeb auto hävimisega) ja palju muud huvitavat. Aga nalja saab palju ja kõnekäänd “issanda loomaed on suur” saab selle raamatu lehekülgedel tõeks!

NB: Autor on pidanud vajalikuks kirjutada järgmised read — raamat sisaldab väljendeid, mis on kohati ebatsensuursed, sest kirjutaja on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse peategelastele kahjuks omane.

Ädu Neemre

Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

vaiktoopaevaloppMa olen kindel, et Eestis on väga palju inimesi, kelle lemmiklaulude seas on Mait Vaigu kirjutatud luulet. Mina igatahes olen üks neist. Tema lugude lummust on üsna keeruline sõnade ja lausetega selgitada, kuid see on vaieldamatult ja väga selgelt olemas. Võib-olla tuleb see minu jaoks sellest, et ta on suutnud oma luuletustesse põimida erakordselt tugevaid ja mõjuvaid emotsioone. Arvatavasti pole üllatav, et Mait Vaigu jutukogu “Tööpäeva lõpp” on mõneti sarnase stiiliga. Jutud on meeleolult argised, täis sisemisi arutelusid, mis on tihti valusalt kurvad ja ängistavad, kohati morbiidsedki, millest on lootuskiiri raske leida. Samas ei jää neist rusuvat tunnet. Hoolimata raamatu domineerivast minoorsest toonist, on siin omal veidi kummalisel moel ka elujaatust. Vähemalt minu jaoks. Lugege!

Siim Espenberg
Tartu linna ettevõtluse osakond, ettevõtluse arengu peaspetsialist