Serhi Žadan „Internaat“

“Sitasti,” ütleb Paša vaikselt.
“Sitasti?” Ühtäkki rindemees kuuleb teda.
“Sitasti.”
“Edasi läheb veel sitemaks,” kinnitab talle rindemees.

Ma ei tea, kas 2017. aastal ilmunud “Internaat” oli mõeldud hoiatusromaanina, aga oleks võinud olla või tagantjärele vaadates pidanud nii mõjuma, sest tollal eelistasid ilmselt paljud Krimmi ning Donetski ja Luhanski piirkonna okupeerimise osas kas teeselda või päriselt tunda õndsat ignorantsust ning võisidki toona endale veel lubada seda rõhutatud neutraalsust, mis aga töötab ainult rahuajal.

Žadani teoses ei ole eepilist dramatismi, õilsaid kangelasi ega suuri kangelastegusid, on üksnes tavalised inimesed, kes kõige parema meelega oleks elanud oma väikest ja silmapaistmatut elu ajaloole jalgu jäämata ning inimlikult on mõistetav nende lootus, et poolte valimata jätmine laseb neil seda teha.

Pea kõik tegelased räägivad läbivalt ‘meist’ ja ‘neist’, aga see eraldusjoon ei ole sugugi alati üheselt määratletav, nii nagu ta mõistagi ka elus enamasti ei ole. Täiesti tavaline inimene on ka peategelane, Donbassi piirkonnas ukraina keele õpetajana töötav Paša, keda oleks üsna hõlpus sarjata või suisa hukka mõista tema teatava arguse või moraalse selgrootuse pärast, eriti selle teadmise valguses, et tollane oli alles algus ning edasi läkski veel väga palju sitemaks.

Ent seegi on kahtlemata üks teose tugevusi, et Žadan ei anna ette valmis moraalseid hinnanguid, vaid laseb need lugejal endal kujundada, on see siis hoiatus või mitte. Ning küllap jõudis sarnaselt peategelasega ka paljude reaalse maailma pašadeni varem või hiljem arusaam, et see räpane sõda ei lase neil enam mingil juhul neutraalseks kõrvaltvaatajaks jääda.

Iseenesest ma küll mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad ei taha lugeda sõjakoledustest rääkivaid raamatuid, aga teiselt poolt tahaks rõhutada, et kõik sõltub siiski sellest, kuidas neist rääkida ja kirjutada. Läbi aegade on seda tihti tehtud eelkõige suurte narratiivide võtmes, millega paratamatult kaasneb vastandamine. Selle vaatenurgata muidugi ei saa. aga mis puutub ilukirjandusse, siis seal teeb asja huvitavamaks ikkagi see, mis jääb väljapoole absoluutseid must-valgeid kategooriaid, just see paneb kaasa mõtlema, kaasa elama ja kaasa tundma. On muidugi selge, kelle poolt on autor, aga see ei ilmne deklaratiivselt, vaid tundlikult ja nüansseeritult.

“Internaat” ei ole emotsionaalselt lihtne lugemine, aga Žadani voolav, mingis mõttes isegi musikaalne proosakeel on apokalüptiliste maastike ja meeleoludega väga mõjusas kontrastis, nagu ka autorile eriti iseloomulikud rohked võrdlused ja metafoorid ning lugejana ei jää muud üle, kui tõdeda, et poeetiline saab olla ka ilustamata või ilutsemata.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Anni Kytömäki „Margarita“

Nad seisavad külg külje kõrval, igaüks omal kohal. Mühav veevool uhub neid lakkamatult, aga nad ei väsi. Nad teevad, mis jõgi on nende tööks määranud: söövad, mis vesi neile kohale kannab. Jõgi ahmib ülemisest maailmast õhumulle ja toob meile, ja nad hingavad. Nad kasvatavad sammalt ja oma aastakihte ning pakuvad varju ja kaitset jõe kohal lendlevate ehmestiivaliste vastsete üha uutele sugupõlvedel ja kalapoegadele. Nad teenivad jõge, jõgi hällitab neid.

Kui öelda, et mõne ilukirjandusliku teose tegelaste hulka kuulub ebapärlikarp, siis võib tekkida tunne, et see peab küll olema üks igavavõitu raamat, arvestades, et nimetatud mollusk elab suurema osa oma kuni 130 aastani küündivast elueast poolenisti või täielikult jõepõhja liiva ja kruusa sisse kaevununa.

Ent 2020. aastal (igati teenitult) Finlandia kirjandusauhinna võitnud raamatus põimib autor meisterlikult kokku noore massööri Senni Sarakorpi, sõdur Mikko, arheoloog Aaro, loodushuvilise Einar Kairamaa, tema poja, metsandusinspektor Antti ning ebapärlikarpide, metsade ja jõgede saatused. Niisugune loobumine tavapärasest antropotsentrismist on väga sümpaatne ning loob teatava sarnasuse Richard Powersi “Ilmapuuga”, ent on märksa vähemmastaapne ning pigem intiimne ja sissepoole pööratud. Anda omaenese jutustajahääl pärlikarbile on minu meelest üsna geniaalne võte.

“Margarita” tegevus leiab aset 1950ndatel, aga hoolimata asjaolust, et just sõjajärgse Soome ühiskond tegelaste saatust väga suurel määral mõjutab, ei nimetaks ma seda ajalooromaaniks. Ka oleks väga kitsas ja ebatäpne öelda, et Kytömäki räägib inimese ja looduse suhetest. Eri tegevusliinid ja jutustajahääled põimuvad teoses sootuks keerulisemal moel.

Nii nagu pärl on võõrkeha pärlikarbi sisemuses, kaotab Senni peaaegu oma elu soovimatule rasedusele, kui tema keha ägedalt loote vastu võitlema asub, ent Soomes kehtestatud abordikeelu tõttu ei lubata tal rasedust katkestada, kuna sünnitamine on naiste isamaalise sõjaväekohuse täitmine ning igalt naiselt oodatakse 4-6 lapse ilmale toomist. Võrdlemisi sarnasel moel aga oodatakse ka looduselt oma kohustuste täitmist – sõjajärgseks ülesehitustööks on vaja puitu ning et selle käigus jõed ebapärlikarbile elamiskõlbmatuks muutuvad, on lihtsalt otsekui metsa raiumisega paratamatult kaasnev laastude lendamine.

Niisugused paralleelid inimese ja looduse vahel, sarnasused saatustes ja samasused anatoomias, on romaani läbivaks jooneks. Loodus on veatu, inimkeha on veatu ning inimene jagab endiselt loodusega suurt ühisosa, kuidas ta ka ei püüaks end sellest väljapoole või kõrgemale seada. Loodust võib allutada kultuuriruumile ja majanduskasvu imperatiivile, inimest võib allutada ühiskonna üles ehitamise ideoloogiale, aga lõppude lõpuks oleme kõik siiski omavahel sümbioosis.

Öö kahiseb ja ohkab ümberringi, otsib lahedamat asendit, sulgeb oma silmad ja muutub mõistetamatuks. Puud tõmbuvad kõrvalrolli, miljonipäine mikroorganismide maailm ahnitseb jalge all pehastunud varist, linnud tõusevad jalge eest parinal lendu, oksad hõngavad süsihappegaasi, nagu mis tahes orgaanilisi ühendeid lagundav olend. Öösel oleme kõik ühesugused. Alles hommik teeb taimedest süsihappegaasi tarbijad, muudab linnud arglikuks ja inimese võitmatuks (lk 576).

Romaani keel on õhuline ja poeetiline (tõlkija Toomas Tallo töö väärib ka kindlasti ära märkimist), kohati aimatavalt erootiline, vahel valusalt lohutamatu ja siis jälle õrna lunastava puudutusena mõjuv.

Üsna samal moel mõjub ka raamat tervikuna – ikkagi lootusrikkana, vaatamata kurvastavale faktile, et ebapärlikarp on nüüdseks väljasuremise äärel kõigis oma asupaikades.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Lucia Berlin “Koduabilise käsiraamat”

Kui loed mõnd raamatut ja mõtled sealjuures, et sa ei oska selle jutustajahäält ja maailmatunnetust mitte ühegi teisega võrrelda, siis on see täiesti isesugune lugemisnauding. Just taoline tunne tekkis Berlini puhul kohe esimeste lugude juures, koos selle esialgu sõnastamatu kripeldusega, mis ennustab head elamust, ning saatis mind läbi terve raamatu.

Ameerika hästi hoitud saladuseks nimetatud Berlinil oli unikaalne anne erakordselt nappide vahenditega tegelasi ja olustikku välja joonistada. Ta ei kasutanud pikki kirjeldusi ega paljusõnalisi lauseid, pigem ühte hästi sihitud sõna, mis röntgenikiirena tabab inimese või olukorra essentsi ja see kõik toimub pealtnäha igasuguse pingutuseta. Berlin ei kirjelda, vaid näitab, jättes ohtralt ruumi kujutlusvõimele, aga teeb seda ühtlasi ka niisugusel moel, et lugejal ei teki lünkade täitmisega mingisugust probleemi.

See kõik ei tähenda mõistagi siiski, et tegemist oleks lihtsa lugemisega. Vastupidi. Need lood ei ole klassikalises tähenduses ilusad, uinutavat võltslohutust muinasjuttude mõistes meile ei pakuta, meie ees seisab seesama servadest narmendav ja auklik maailm, mida me nagunii tunneme. Auklik maailm ja seal sees rohkem või vähem katkised inimesed, kes üritavad miskitmoodi hakkama saada nende (puudulike) vahenditega, mis neile elus kätte on juhtunud. Aga samas need lood siiski on ilusad. Ehedad. Mitmekihilised. Nukrad. Vaimukad. Kohati hooletult elegantsed, nagu kiiresti vaba käega valmis visatud, aga kujutatava olemust detailitäpselt tabav skits. Kummaliselt köitvad, ilma et oskakski seda alati seletada, mis neis just paelub. Kui üritada siiski sõnastada, siis küllap on see eelkõige melodramaatikata ja hinnangutevaba ausus, millega maailma ja inimeste sisse vaadatakse, ilma et üritataks lugejaga emotsionaalselt manipuleerida.

Muidugi pole jutud kõik päris ühtlase tasemega, aga pea igaühes neist oli kindlasti mõni lõik või lause, mille juures ma jäin peatuma ja lugesin seda teistki korda.

Ning üks mõte, mis mul päris mitme loo lõpu puhul tekkis – arvatavasti oleks paljud autorid teatud punktist edasi kirjutanud, püüdes tuletada moraali, anda loole mingisugust veelgi lõplikumat lõpetatust ning jõudnud sel moel pigem antikliimaksini. Berlini lood aga lõpevad täpselt siis, kui nad lõpevad, niisamuti nagu päriselu episoodidki ning mingit ilukõnelisust ei järgne.

Jutukogumik “Koduabilise käsiraamat” ilmus üksteist aastat pärast Lucia Berlini surma ning tõi talle postuumse kirjandusliku kuulsuse. On hea meel, et need lood on nüüd Jüri Kolgi ladusas tõlkes (viis juttu on tõlkinud Kaisa Kirotar) ka Eesti lugejale kättesaadavad.

Ma poleks mina, kui ma ei üritaks lugemiselamusele ka mingisugust sensoorset mõõdet anda, nii et selle raamatu taustaks sobib vihmane ilm, mõistagi Jim Beam ja kuulamiseks Emmylou Harris:

“Maailm läheb lihtsalt edasi. Miski pole kuigi oluline, tead seda? Ma mõtlen tõeliselt oluline. Aga siis mõnikord, ainult hetkeks, tunned seda õrnust, seda usku, et on oluline, väga oluline.”

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Birutė Jonuškaitė „Maranta“

Birutė Jonuškaitė teost on püütud seada ühte ritta Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima”, Katja Kettu “Ämmaemanda” ning ka Viivi Luige “Seitsmenda rahukevadega”. Kõiki saab liigitada omamoodi mälukirjanduseks ning kõik räägivad aja lugu ühe pere mitme põlvkonna naiste kaudu ning kuigi sellisena oleks neid ilmselt ka üsna hõlbus omavahel võrrelda, siis ilukirjandusliku lugemiselamuse mõttes usun selle võrdluse Jonuškaitėle pigem kahjuks tulevat (pealegi on sealt edasi minu meelest ainult üks lühike samm selleni, et hakatakse (pisut pisendavalt) rääkima naiskirjandusest, aga hetkel ma ei hakka terminoloogiaga kaklema). Tunded, mälu ja mäletamine on Jonuškaitėl selgelt esiplaanil, kuid aeg oma sündmustega jääb teiste nimetatud raamatutega võrreldes tegelasi kaudsemalt mõjutavaks allhoovuseks.

Mäletamine on huvitav nähtus, hüplik, katkestustega, ajas mittelineaarne, isegi natuke unenäoline ning seda mälumaastikku järgib vähemalt osalt ka “Maranta” struktuur, niisiis ei pruugi raamatuga kaasa kulgemine kohe kõige libedamalt õnnestuda, ent kui see natuke hüplev mittekronoloogiline rütm omaseks saab, hakkab ka lugu tõeliselt elama ning siis on ka juba lihtne aru saada, millisele ajaliinile jutustaja mälu valgusvihk parasjagu on suunatud.
Fooniks on ajalooliselt keeruline piirkond, leedulaste küla Poola kirdenurgas, kust ka autor ise pärit on ning ehhkki raamatu sündmustel otsest autobiograafilist tagapõhja pole, on siiski kajastatud ühe põlvkonna autentseid läbielamisi.

Iseenesest ei ole sellises perekonnasaagas muidugi midagi uut, on neid ju varemgi kirjutatud: surm ja armastus, leidmine ja kaotamine, ohverdused, saladuses hoitud suhted ja rääkimata lood, mis ühel hetkel sunnivad tegelasi ümber hindama nii oma eluvalikuid kui kõike, mida on enda kohta tõeks pidanud. “Maranta” puhul võib isegi tunduda, et neid saladusi on ühe üsna tavalise talupere kohta pisut liigagi palju, aga mis seda raamatut teistest omataolistest eristab, on eelkõige imeliselt poeetiline ja kujundirikas keel, mis nii keskkonna kui isegi vähemtähtsad tegelased sisendusjõuliselt ja elavalt välja joonistab. Au ja kiitus ka tõlkija Tiiu Sandrakule, kes selle kujundiilma suurepäraselt eesti keelde ümber on pannud, ometi on eestikeelne tõlge ilmselgelt teenimatult vähe tähelepanu saanud ning jääb mulje, et lugejateni pole see raamat teed leidnud, ja sellest on kahju.

Samamoodi, nagu mälul on palju kihte ning mälu mõistes võivad aastakümnete tagused sündmused sama hästi kui eile toimunud olla, saab ka seda raamatut lugeda mitmes kihis, filosoofilise, psühholoogilise või teoloogilisena. Aga ei pea, lõppude lõpuks on üksnes ühe suguvõsa naiste elu, ohverduste ja valikute lugu täiesti adekvaatne tõlgendusvõimalus ega vähenda kuidagi teose nauditavust.

PS. Kes ei tea, siis maranta on üsna tuntud toataim, nimetatud ka palvetaimeks, sest ta paneb õhtul oma lehed kokku palveasendisse.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Jüri Kolk „Hele täht“

Jüri Kolk pakub lugejale ohtralt äratundmisrõõmu, kirjutades osavalt pea peale seisma nii piiblit, luuleklassikuid kui popi- ja estraadimuusikat. Enamik viiteid peaks küll olema ära tuntavad, ent parima lugemiselamuse saamiseks tuleb ikkagi autoriga kaasa ka mõelda. Esiteks tuletada meelde, et kuidas see originaal nüüd täpselt ikkagi käis ja teiseks – kui midagi tundub sellegipoolest nihkes olevat ja tõenäoliselt tundub – mõelda välja, kas algupärandi tõsidus pole mitte irooniliseks naljaks keeratud või algsest nalja viskamisest minoorne nutulaul saanud.

Ja ma ei välistaks päriselt ka võimalust, et ajal, kui te seda raamatut parajasti ei loe, miksivad need read ennast salaja ise uuesti natuke ümber, nii et kui eelmisel lugemisel ei tahtnud ehk muie te näolt kaduda, siis järgmisel korral tundub, et iga fraasi taga hiilib mingi hillitsetud nukrus. Seepärast soovitan luulekogu aeg-ajalt uuesti riiulist välja võtta ja üle lugeda, päris kindlasti on sel nii mõnigi üllatus varuks.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Tõnu Õnnepalu „Palk. Talvepäevik“

Ma kahtlen, kas Eestis on mõnd teist autorit, kes isikliku kannatuse nii lõpuni välja kannab, et see ei muutu iseenda vastandiks, naeruväärsuseks. Ometi on see raamat isegi Õnnepalu kohta tavalisest kangem kraam, nii kange, et autor on pidanud vajalikuks lisada hiljem kirjutatud järelsõna, mis on tema kohta peaaegu et helges toonis.

Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.

Ning ehkki ühelt poolt mõjus selle talvepäeviku järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Richard Powers „Ilmapuu“

Öelda mõne raamatu kohta, et see on mastaapne, ei tähenda tegelikult suurt mitte midagi. Ent „Ilmapuud“ lugedes tundub paratamatu, et tunnet, mis lugejat valdab, peab nimetama aukartuseks. Kas me üldse kunagi näeme puid, seda teist maailma enda ümber, või näeme ainult vilju, pähkleid, puitu, varju, takistusi, mis suusamäe ära rikuvad või oksi, mis katuse lömastavad?

See on kaunis keeles lugu inimestest, aga veel rohkem puudest, rullumas lahti üle aegade, mis inimeste jaoks vältavad terveid sugupõlvi, ent puude jaoks on ajal sootuks teine tähendus. Inimeste saatus üle kantuna puude mõõtkavasse annab tegevusele niisuguse avara mõõtme, mida kohtab vähestes raamatutes. Pole siis ime, et pea natuke ringi käima hakkab, kui mõtled sellele, et sina ja see puu su tagaaias põlvnete ühest ja samast esivanemast.

Selle raamatu puud on elusolendid ning lõpuks jääb kõige üle kõlama küsimus, kas see maailm ikkagi on antud just meile, inimestele, kasutamiseks. Ja vastus sellele kõlab: pole kindel, pole sugugi kindel, sest võib-olla ei ole see meie maailm, kus on puud, vaid puude maailm, kuhu inimesed on äsja jõudnud.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut