jaan toomik
Kui palju meil teatakse-tuntakse Tartus sündinud kunstnikku Jaan Toomikut, meie nüüdiskunsti au ja uhkust, oma põlvkonna rahvusvaheliselt tuntuimat kunstnikku? Kas teame, et 35 rahvusvahelist kunstikuraatorit on ta valinud 138 kaasaja mõjukama kunstniku hulka?
Kahjuks eesti keeles temast eriti palju kirjutatud ei ole, kuigi kunstnikuna vääriks ta juba monograafiat.
Seda tühikut aitab täita 2007. aastal Kumu kunstimuuseumis väljas olnud Toomiku isiknäituse puhul
Heie Treieri poolt koostatud näitusekataloog “Jaan Toomik. Näitus Kumu kunstimuuseumis” . Peale arvuka pildimaterjali on siia koondatud ka hulk Jaan Toomikust avaldatud sõnalist materjali nii meilt kui mujalt.
Eessõnast loeme: “Tekstikogumik pole Toomiku kohta käivate artiklite poolest kaugeltki ammmendav, küll aga üritab meile esmakordselt pakkuda käsitlust Toomiku loometeest tervikuna – ja see on juba väärtus iseenest -, mis paneb kindlama ja ja käepärasema aluse tema loomingu edasistele vaatlustele”
Mis on siis see, mis on tunnuslik praegusele Toomikule? Ühes oma varasemas videos “San Antonio jutlustaja” (1997) on kunstnik ära tundnud midagi maailmas praegusele ajale spetsiifilist ja ähvardavat – fundamentalistlike religioossete ideede, eksalteeritud kogukonnatunde ja sektantluse groteskse esilepurske.
Välisautor Thomas McEvilley arvab,et Jaan Toomiku lühivideotest (“Nimeta.[Mees]”, “Tantsides isaga”, “Isa ja poeg”) kaikub vastu inimese üksindus – kaadris on enamasti nähtav üksainus inimene – sageli kunstnik ise.
Minu arvates on üks Jaan Toomiku loomingut läbiv teema ka inimese/kunstniku suhted oma lähedastega, vaadatuna läbi erilise, isikliku, kuid samas ka üldinimliku rakursi – isa/poeg-teemalised (videod “Isa ja poeg” (1998), “Tantsides isaga” (2003), maal “Poeg ja isa” (2007)); varalahkunud vennale on pühendatud perfomance “Nimeta.[Vennale]” (2002) ja installatsioon “Aknad” (1993).
Aitamaks mõista kunstniku loojakreedot, mõned tema enda mõtted, mis on nopitud intervjuust Heie Treieriga 2005.a. sel päeval, kui kunstnikule anti üle aasta maalipreemia:
“Maalikunsti juurde pöördusin tõsisemalt viimastel aastatel, vastavalt oma sisemisele arengule. Video tegemine ei hõlma sinu kreatiivsust täiel määral. Inspiratsiooni ajel tuleb idee ja sa kirjutad nagu mingi haiku… Et tuleb mingi nägemus, kujund, inspiratsioon ja siis sa teed selle…
Aga video ei ole minu jaoks ainukene loomevõimalus. Maalikunst annab nagu käelise mõtlemise ja sa oled väga tugevalt selle sees ja saad oma maailmas väga vahetult ja täielikult toimida, see hõlmab sind endasse. Ega siin elus pole palju asju, millega inimene viitsiks või tahaks tegelda. Nagunii on enamik aega suhteliselt igav ja depressiivne olla, maal on mõnes mõttes nende pingete sublimatsioon. Ja ka võimalus võtta seda nagu aktiivset meditatsiooni mingi praktika kaudu.
…Video kui meedium iseenest on selline… distantsi pealt. Isegi kui sa teed väga räigeid asju kas või iseenda suhtes, siis see meedium loob teatud distantsi vaataja seisukohalt.
…kunstis on väga raske valetada. Sa võid ju üritada seda teha. Sa võid oma isiklikus elus ja armastuses valetada, aga kunstis on see raske, see on kohe nähtav, kui sa midagi ebasiiralt teed…
Ja kui ma kasutan pildil oma nägu, siis tihtipeale mugavusest. Ma ei tööta eriti modelliga…
…kui sa tegeled mingi asjaga, siis sulle antakse teatavaid asju rohkem ette. Kui sa võtad kontakti Jumalaga, sa hakkad saama…Seda on raske seletada.Seal toimib mingi teine loogika, paraloogika…Need asjad tulevad siis sinu juurde, kui sa oled selleks valmis ja oled protsessis. Siis sa oledki selles maailmas, kus need asjad tihemini juhtuvad…
Kui sa lähed mingisse suhtlusringi ja võtad teatud reeglid omaks, siis hakkab sellelaadne inf sinusse tulema ja muu kaob nagu ära.
…Mind on unenäod üsna palju suunanud ja aidanud.”
Lisaks ülalnimetatud THomas McEvilley`le on kataloogis veel toodud tõlked Viktor Misiano tekstist, mis on algselt avaldatud Londonis ilmunud kogumikus “Fresh Cream. Contemporary Art in Culture”(2000) ning ajakirjas “Metropolis” (2004) ilmunud Hanno Soansi tekstist.
Ja lõpuks ei saa muidugi mööda minna ka ühest Jaan Toomiku 1992. a. installatsiooniprojektist, rahvakeeli nn. “purki sittumisest”, mille tõttu on Toomik tänaseni Eesti kaasaegse kunsti üle virisevate moraalihüsteerikutest neokonservatiivide hulgas niivõrd armastatud nimi, et seda on peetud aegajalt mainimisväärseks(!) isegi kõmujanulises kollases ajakirjanduses (“Kroonika”).
Kataloogis valgustab Hando Soans pisut lähemalt selle projekti tagamaid ja põhjusi – idee oli näidata, kuidas jätkata kunstnikuna absoluutse elatusmiinimumi piiril karmis postsovetlikus majanduskriisis.
Kui soovite otsida materjali Jaan Toomiku kohta Netist või Google`st, siis võite sealt saada niipalju linke, et mõtetu oleks neid siia väga palju kopeerida.
Tema maale võib näha http://www.kunstikeskus.ee/galerii/galerii_toomik.htm
http://www.art.ee/gallery2/v/artists/painters/jaan-toomik/maalid/
http://digikogu.ekm.ee/search?searchtype=complex&author_ids=277
http://www.haus.ee/?s=maaler&kid=228
cv: http://www.vaal.ee/est/galerii/naitus/cv/one/article_id-118
http://www.postimees.ee/190304/esileht/kultuur/129366.php
Ülli Tõnissoo
Lugemissoovituse blog 