Archive for the ‘Sulg, Aasa’ Category

Eesti Vabariik 100 läbi eesti luule

Möödunud kevadel möödus meil mitu kuud eesti luule seltsis. Mõned kogud ja autorid olid ülelugemisel ja mõned olid esmatutvused, mõned said korralikult ja mõttega loetud, mõned rohkem sirvimisi, mõned pakkusid ehedat kaasaelamist, mõnega seda mõistmishetke ei tekkinudki, mõned panid muigama ja mõned tegid nukraks, mõned olid väga oma ajastu nägu ja mõned olid ootamatult kaugel oma ajast ees, ja väga mitmed pakkusid ootamatultki palju lugemisrõõmu.

Sellest suurest luulelugemisest sai ka näitus, mis vaatab eelnenud sajandile tagasi läbi eesti luule. Igast aastast püüdsime leida just seda aastat iseloomustava luuletuse ja/või luulekogu ning sattus nende hulka nii siiani kestvat, lihtsalt toredaid leide kui ehk ka üllatavaid meeldetuletusi. Valikukriteeriumiteks oli, et suured nimed oleks olemas, et oma lemmikuid saaks sisse, et Tartu oleks olemas, et näitus on rahvaraamatukogus. See näitus on nüüd mõnda aega ka mööda Eestimaad ringi rännanud ning aeg oleks see aasta lõpus ka blogisse panna.

Soovitusena: lugege ikka luulet ka vahel :) avastamist ja kaasamõtlemisainet on eesti luules küllaga. Ja tehke oma lemmikutest oma 100 :)

Nimestik: Jätka lugemist

Advertisements

Arvo Valton “Kirjad kasetohul”

Kirjad kasetohul – on nad ikka olemas olnud?

Novgorod on üks vanimaid Vene linnu. Kroonikais on Novgorodi esmakordselt mainitud aastal 859. Millal Sina Novgorodis viimati käisid ja mida sellest linnast mäletad? Arvata on, et vastus on aastateski ununenud. Ometi, kes kordki selles linnas käinud, seda jäävad lummavalt saatma arvukate kirikute eriilmelised tornid. Nüüd on suurepärane võimalus uuendada oma sinasõprust selle huvitavailmelise linnaga, sest kirjanik Arvo Valton on kirjutanud hämmastavalt mitmetahulise raamatu „Kirjad kasetohul”, mille leheküljed viivad lugeja sellesse iidsesse Vene linna. Autor on osavalt põiminud nii ajaloolise olustiku kui kaasaja ning loonud tegelaskujude kaudu arvukalt usutavaid olupilte tänapäevast ja aastasadade eelsest bojaaride ajastust. Kogu lugemisaja kestel hoiab pinget peategelaste Mello ja Maano elukäik, armastuslood ja suhted kaasaegsetega, olgu see siis ajalooline vaimulike keskond, bojaaride veetše või kaasaegne tudengite seltskond. Huvitav on autori leid tekstis liikuda 900-aastase ajavahega. Arheoloogilised kasetohuürikud ja puutahvlid ongi need, mille saladust noored aastasadade tagant tahavad lahendada. Lugemisloo teeb huvipakkuvaks see, et raamatu tegevuse nii algus ja lõpppunkt on meie ülikoolilinn Tartu ja tänapäevse Mello ja sajanditetaguse Maano kujul on tegemist noorte eesti meestega.

Otsid Sa raamatust romantilist armastuslugu? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist olustikku? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust filosoofilist mõtisklust? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust kaasakiskuvat tegevusliini? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust mõtteerksuse alget? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust muinasjutulist äratundmishetke? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist tõehetke? Tundub, et siin see on …

Üldse aga tasub just seda vanameistri raamatut lugeda, nautida autori mõttekäiku ja huvitavat stiili ning kasetohust ürikute saladustesse uskuda-uskuda-uskuda  Sekka aga põikab kirjanik muinasjuttude õpetuse filosoofilisse olemusse. Küllap leiad lugemiselamuse Sinagi, sest mind jäid äsjaloetud raamatu leheküljed küll pikalt ja kauaks lummama…

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu juhataja

Arvo Valtoni pilt on pärit siit.

Madis Jürgen “Kõik puha omad joped”

Ajakirjanikust arvamusliider Priit Hõbemägi on kirjutanud oma kolleegist nii: “Tegelikult Madis Jürgen polegi ajakirjanik, vaid hoopis kirjanik, sest ajakirjaniku kirjutatud artiklid ei pea ajahambale vastu ja lähevad ruttu vanaks. Madis Jürgeni lood aga lähevad aina paremaks, mida kauem nende kirjutamisest aega möödas on…

Madis Jürgen kirjutab vanadest ja üksikutest inimestest, veidrikest, külahulludest ja ullikestest. Mõnele võib paista, et see on mingi veider paralleelmaailm. Aga siis saad aru, et hoopis meie ise oleme oma lõputu kiirustamise ja kergemeelsusega kaotanud sideme päris asjade ja eluga.

Madis Jürgen ei kirjuta niisama lugusid, tema paneb inimesed jutu sisse. Ja kui ta on kellegi jutu sisse pannud, siis sealt enam välja ei saa, kas või mingu sada aastat mööda.” Ja-jaa, juba kirjanik Juhan Smuul lubas omal ajal „Muhu monolooge“ kirjutades: “Kui Sa ikka laulu sisse oled pandud, siis seisad Sa seal kindlalt sada aastat ja ükski palumine Sind sealt lahti ei lase!“

Raamat, millest mõnusa lugemisnaudingu sain, on aastavahetuse eel ilmunud Eesti Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeni värvikate lugude kogumik ”Kõik puha omad joped”. Raamatu tegi minu jaoks eriliselt põnevaks veel see, et ligi poolesajast portreeloost kannab üks pealkirja „Parvemees Matti laulab nagu Leonid Utjossov”. Meeldetuletuseks, et kui on vaja saada üle Emajõest, ei ole sild ainus võimalus. Ja parvemehe ametit pidav Matti jääb kõigile meelde.

Soovitan soojalt seda raamatut lugemiseks! Ja just külmal talvepäeval, sest seekord hakkab lugedes soe!

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu juhataja