20 mai
Inspiratsiooni allikad on samalaadne kaart USA osariikide kohta, Facebooki vestlused Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel ja Lugemise väljakutse grupis, postitused blogist Indigoaalane ning oma lugemised. Aitäh kaasamõtlejatele!
Head reisi!
Tiina Sulg
25 juuni
“Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, midagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.
Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega. Ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma oleksin esimest osa ka lugenud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.
Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).
No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.
Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes ja Mairi Laurik Reaktoris ning “Viimasest hingelinnust” Ädu Neemre siin blogis.
Tiina Sulg
16 jaan.
Lugu noortele ulme- ja esoteerikahuvilistele. Lugejad saavad teada, et meie hulgas liigub poisse ja tüdrukuid, kes pole normaalsed ehk tavalised.
Raamatu peategelane Mirtel (hilisem Säde) on hädas iseendaga — näeb õudusunenägusid, teda tabavad seletamatud nõrkusehood ja kummalise sisuga kujutluspildid. Arstide diagnoos on alguses depressioon ja pisut hiljem vaimuhaigus.
Ühel päeval muutub tüdruku elus kõik — tema hingearst saadab ta kaugesse Eestimaa paika (Veriorale — on selline koht tõesti olemas!) ravile. Kohale jõudnud tüdrukule antakse uus sümboolne nimi ja elumuutus võib alata. Säde leiab uues koolis sõbratari ja talle määratakse abistaja — vaimne teejuht Kaur. Raamatu autor on kirjutanud loo saladustest ja esimesest armastusest. Lugejate otsustada jääb, kumba on raamatus rohkem, kas saladusi või tundeid.
Küllap on lugejatel põnev, sest nägemusi, aimdusi ja veidraid kokkusattumusi on elus ette tulnud meil kõigil, iseasi on kuidas me neid endale seletame. Võibolla on vaimude ja hingede maailm tõesti kusagil lähedal olemas ja ehk vaatavad lahkunute silmad meie igapäevaseid tegemisi pealt ja toetavad, kui juhtume komistama.
Lugege ja kuulake, kui teiega kõneldakse!
Ädu Neemre
Lugemissoovituse blog 