Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas“

Algatuseks veidi raamatu vormist, mis nagu hiljem välja tuleb, on sisuga tihedalt seotud ja ehk tulenebki sellest. Kohe alguses hakkab teksti lugemise juures miski häirima ja jääb seda tegema raamatu lõpuni – lühilaused. Enamasti kolme- või neljasõnalised laused. Harva kui kohtab viie- või kuusesõnalisi. Liitlauseid kohtab väga harva. Lühilaused, milles tegusõna tihti üldse puudub. Palju otsekõnet, millel peaaegu alati puudub saatelause. Väga raske lugeda, läheb konarlikult, aeglaselt, peab tihti pausi tegema, puhkama, miski nagu segaks. Ajab lausa närvi! Raamatu edenedes hakkad mõistma, miks. Miks on tekst niiviisi antud, miks on raske. Sest tekst toetab sisu. Peategelasel on raske, ta on haige, tal on pidev õhupuudus, ta ei jõua kõndida, õieti ta ei jõua laua tagant püstigi tõusta. Koridoris kõndides peab seinalt tuge otsima, õigemini ta lohiseb kogu reisi vältel kuidagi mööda seinu edasi. Nüüd hakkad mõistma, kuidas räägib õhupuuduses vaevlev inimene – kiiruga, rutakalt, lühidalt, markeerides, ei jõua pikalt seletada. Peab ütlema, et umbes poole raamatu pealt hakkad stiiliga harjuma, ei pane enam tähele. Teksti on ohtralt pikitud paralleele ja viiteid kirjandusteostele ja tegelastele, kirjanikele.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, peategelaseks autor ise – Peeter Sauter. Esmapilgul tundub, et tegu on suhteromaaniga või täpsemalt, nagu autor isegi ütleb, omamoodi roadmovie või romantilise reisiromaaniga, mille käigus mees ja naine reisivad koos kuhugi, et kogeda ilusaid hetki või vastupidi – lahendada suhete sasipuntraid.

Romantikast on paraku aga asi kaugel, õigemini ei kohta seda raamatus mitte kusagil. Tõsi, on küll mees ja naine, kes tõepoolest võtavad koos ette kõik-hinnas pakkettreisi Bulgaariasse. Mees ja naine, Peeter ja tema naine Julia. Julia on 20 aastat mehest noorem, ilus, sale, tulise karakteriga venelanna. Aga naist kimbutab autism — üksi ei julge ta minna poodi suitsugi ostma. Peeter — intelligentne, pehmeloomuline keskealine mees, keda vaevab lisaks eakriisile ülekaal ja diagnoosimata kopsuhaigus, mis paneb teda pidevalt väsima-lõõtsutama-hingeldama.

Paar on formaalselt küll veel abielus, aga nii vaimselt kui füüsiliselt teineteisele ammu võõraks ja lausa vastumeelseks muutunud ja nende suhe on esmapilgul mõistetamatu. Koos enam ammu ei elata, mingeid tundeid enam justkui poleks. Tundub, et Juliale on mees kohati lausa vastik. Mehele on naine kaugeks ja võõraks jäänud. Mees meenutab varasemaid hetki, mil nad olid õnnelikud, mil midagi ilusat oli, aga see kõik oli millalgi ammu, alguses, seda enam ei reanimeeri, mees annab endale aru, kuigi ta kohati isegi üritab.

Mis on neil ühist? Mõlemad on alkoholisõltlased ja ahelsuitsetajad, mõlemad on nähtavalt närvis, pidevalt purjus nagu kartuses kainuse ja reaalsuse ees. Alkohol hoiab kardina ees suhteprobleemidel ja kõigel muul. Kui nad üldse räägivad omavahel reisi vältel, siis ainult purjus olles. Aga ometigi nad lähevad reisima, isegi teadmata, miks või mida lootes. Minategelane annab küll mõista, et loodetakse reisi jooksul jõuda lõpliku lahkuminekuni ehk siis nimetabki seda lahutusreisiks.

Raamat algab reisiks valmistumisest. Peeter tahab enne reisi kõik tööasjad korda ajada, pooleliolevad asjad lõpetada. Viib isegi vana auto remonti. Remont venib meeletult pikaks ja kalliks, päädib peaaegu et terve kere väljavahetamisega. Lõpuks, et autot üldse kätte saada, veab ta selle ikkagi treileriga minema. Kordi lihtsam ja odavam olnuks uus osta või üldse romulasse viia! Lugedes aimad autoremondi ja ammusurnud suhte lihtsat allegooriat.

Nagu autor isegi ütleb, meenutab nende suhe orja ja orjapidaja, piinaja ja piinatava või peremehe ja koera suhet. Kusjuures peremees (antud juhul Julia) on karm, julm ja ükskõikne, ütleks isegi teist alandav pool. Raamatu käigus Julia virutab paar korda mehele rusikaga näkku. Peeter on pealtnäha alandlik, sabassörkija, kurja südametut peremeest ikka veel armastav ja andeks andev ori või truu koer. Julia sõimab, peksab või alandab meest, aga Peeter ikka nagu vabandades sedastab, et “selline ta ongi, see ongi minu Julia”. Et mis teha! Nagu mees olekski sellise käitumise ära teeninud, ta polekski rohkem väärt. Ja Julia suu läbi lastaksegi raamatus seda pidevalt kosta. See oleks nagu klassikaline hüsteeriku-neurootiku suhe, üks ei saa teiseta.

Ka puhkusest on asi kaugel. Reisist endast on raamatus juttu üsna kesiselt. Põhiliselt istuvad mees ja naine hotellitoas, Peeter mõtleb, kust saaks järgmise õlle ja Julia kogub julgust, et alla baari jooma või üle tee poodi suitsu ostma minna. Kui Peeter end üldse püsti suudab ajada, siis on tal väga halb, ta hingeldab, tuigub ja roomab mööda seinu järgmise ukseni. Ainsaks tegevuseks on joomine, Juliale meeldib ka süüa, Peetrile ei lähe midagi sisse. Julia tahaks minna baari, õue, tänavale, aga kartus võõraste ees ei lase, ta tirib meest kaasa, seda küll ainult turvamehe vormis. Peeter on füüsiliselt nii läbi, et ei suuda püstigi tõusta. Julia tujutseb, karjub, Peeter hingeldab ja lõõtsutab. Painajalik puhkus näib lõputu piinana mõlemale. Naine sunnib siiski ennast toast lahkuma ja veedab öö baaris.

Kord õnnestub Julial mees siiski restorani lohistada ja üritatakse ühiselt lõunastada, mis lõpeb katastroofiga. Peeter vajub restoranis kokku, kõik tema kehalised ja vaimsed hädad kuhjuvad.

Ja siis tuleb haigla, saab selgeks kõik-hinnas paketi sisu. Ta satub kopsutromboosiga intensiivraviosakonda. Haigla on nagu lõpp-peatus, kõik-hinnas paketi kulminatsioon. Kiirustamise, ähkimise-puhkimise, joomise lõpp. Intensiivraviosakonnas on kõrgeim juhtpult surma käes, tema vaatab, kes jääb, kes läheb. Kellel on mõtet olla, kellel mitte. Isegi Juliat ei lase surm sinna laamendama ja õiendama. See on surma pärusmaa, arstidki on tema alluvad. Kui tema lubab, võib terveks saada, kui otsus on langenud, siis läheb.

Aga Peeter nagu ei kardagi surma, vastupidi, esimest korda ta saab mahti mõelda rahulikult elule, Juliale, suhtele, filosofeerida. Tekst muutub lugejale ladusamaks, ühesõnaga — Peeter on nüüd aparaatide küljes, ta saab esimest korda reisi jooksul vabalt hingata, ta tunneb ennast vabalt. Ja Julia on eemal.

Mees saab aru, et see on tõeline KÕIK hinnas reis, surm ise on hinna sees, lõplik kohus, kõik-või mitte midagi reis. Haiglas mõtiskledes teeb mees aruandluse oma elu, suhete ja isegi töö kohta: mis on tehtud, mis tegemata, mis olnud, mis olemata. Kui peaks surema, mis temast maha jääb, mis tegemata jääb. Ta oleks nagu reisi algul aimanud, et tulemas on enam kui lahutusreis. Saame kuulda tema elust enne Juliat, esimesest naisest, tema emast, killukesi lapsepõlvest ja noorusest. Nüüd kui Julia on haiglast eemal, kui naine ei keerle põleva rätikuna silme ees, siis alles saab mees teha arvelduse senise eluga, järele mõelda: kui tähtsad on eesmärgid, sündmused, inimesed ta elus, mis on selle kõige väärtus. Sinnamaani, haiglasse sattumiseni, tundub, et mees on elanud pikka ega kriisis, kuidagi enam-vähem toimetades, midagi tehes, aga isegi teadmata, miks või milleks. Ta tegi sinnani kõike nagu sunni, harjumuse või sisseharjunud rütmi järgi. Kuni kõik käis alla, kõik unistused kadusid, füüsis mandus, vaim käis alla. Jäi vaid haigus, alkoholism, ammu kadunud suhte varemed.

Mees on haiglas, surm võtab siit ja sealt, Peetri palatikaaslasi, aga Peeter jääb. Surm nagu ütleks: “Te mõelge veel, mõelge hästi järele.” Ja Peetril pole tahtmistki surra, vastupidi, ta tahab haiglast välja, hoiab mobiiltelefoni, kuigi ei tohiks seal kasutada, üritab Juliale helistada, miks küll? Just ju sai temast distantsile? Surm aga sunnib teda mõtlema, mis Juliast ja temast edasi saab või nagu autor ütleb: kas jätad Julia lõplikult maha või sured. Aga tundub, et elule kutsub teda esiteks miski, mis vajab lõpetamist ja miski (ja see miski pole kindlalt enam seotud Juliaga), mis vajab elluviimist, järk-järgult ilmub mehe pähe mõtteid, mida veel oma elus teha.

Kas Peeter jõuab haiglas otsusele? Nii ja naa, tundub, et mingi otsus temalt tuleb, mingi kaugem perspektiiv või siis vähemalt eneseväärtustamine, arusaam, et lõplikul enesealandamisel pole mõtet, et ta saab sellest suhtest välja, vähemalt peab kunagi saama, et ta on rohkemat väärt, peab muutuma. Vähemalt surm jääb tema vastust uskuma, tundub nii, sest kuidas muidu laseks ta minna?

Ja seda vastamata tõigale, et raamatu lõpulehekülgedel läheb ta ikka Julia juurde tagasi, vastab, kui ta helistab ja endaga koos poodi käsutab ostukotte vedama ja turvameest mängima.

Piret Jõgisuu
Eesti Rahva Muuseum

Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”

Ma ei pea Sauterit oma lemmikkirjanikuks, aga kui nägin naabrimehe (P. Volkonski) pintsaku taskust välja turritamas värsket LR, küsisin lugeda ja käest ei saanud enam panna. Pilt Kuldsete Liivade hotellitoast, kus hiljuti olime ka ise viibinud, jooksis pideva filmina silme ees. Vahepeal oleks tahtnud küll käsi pesta, kohati tekkis räpasuse tunne.

Lugu on nii värvikas, nii realistlik, valus, kurb ja naljakas. Ma näengi seda lotendavate aluspükstega paksu meest ringi loivamas õllepurk näpus. Ja ma saan temast aru. Ja ma saan aru ka Juliast.

Sõpruskonnas oli arutelu tegelaste üle, valiti pooli, õigustati ühte ja hurjutati teist osapoolt ja vastupidi. Ei mäleta, et üks raamat niipalju tükkideks oleks arutatud ja nii valjuhäälse diskussiooni esile kutsunud.

Panin loetud Bulgaaria käest ja võtsin ette “Kana peni“.

Sauter on nii enesepiitsutavalt valus, et tasub lugeda.

12-st 12 punkti.

Siiri Raid
Tartu Rakendusliku Kolledži raamatukogu

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

Lapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi