10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Spensa: “Mu elu suur vasturääkivus. Ma pole kunagi midagi väärt, kuni ma ennast ei tõesta – kuid ma ei saa ennast tõestada, sest keegi ei anna mulle võimalust.”

Ah! Siinkohal mulle tundub, et Sanderson võib saada Scalzi kõrvale mu uueks lemmikuks… Mulle tegelikult meeldis tema “Terassüda” ka ja ma mõtlengi, et peaks selle sarja ikka ka lõpuni lugema.

Ka see käesolev lugu on iseenesest noortekas, kus ikka veel suhteliselt lapsed peaksid päeva päästma… Ma ei ole päris kindel, kas tänapäeva noored saaks sellega hakkama, mida need tegelased raamatus tegid, aga samas — neid oli ka lapsest saati teataval moel kasvatatud…

Olemas on kõik mulle sobivad elemendid: kiire edasiminek, pöörakud, kohatine irooniline kõnepruuk, üldiselt erinevad ja siiski hämmastavalt inimlikud tegelased. On tegelased, keda sa silmaotsaski ei kannata (proua Judy!), kuid veidi hakkad ehk lõpuks mõistma, ja on tegelased, kellele elad täiega kaasa juba algusest ja kes kuidagi on meelt mööda (Cobb) ja lõpus mõistad veel paremini. Mitte just tihti ei juhtu, et leiad tegelase, kellega võiks ennast päris samastada — kui ma peaks olema üks nendest noortest hulludest pilootidest, siis oleks ma ilmselt kõigile omadustele tuginedes Kimmalyn ehk Veidrik. Ehk vaid tema eriomadus välja arvata… :P Nii “mina” tegelast ma pole ammu leidnud… Ja M-Bot, tema on lihtsalt paganama lahe ja nunnu :D

Ja muidugi ma nutsin, ei saa salata. Ja muidugi tuli klomp kurku rohkem kui ühe koha peal. Ja muidugi ma vihastasin ja vandusin samamoodi päris mitme koha peal. Aru ma ei saa, mis värk neil tegelastel selle uhkusega on… Aga see on nii hästi kirjutatud, et kohe kisub emotsionaalseks ära kätte… Mitte, et see oleks täiuslik raamat aga suurepärane sellegipoolest. Hea, et sellel ka järg on, tahaks teada küll, mis edasi saab… :)

„Nagu Pühak alati ütles,” lisas Kimmalyn jälle tõsisel häälel, „sa kukud läbi siis, kui ise seda otsustad.”

Seili Ülper

 

Brandon Sandersoni Mistborn’i triloogia

The Final Empire  
The Well of Ascension  
The Hero of Ages 

Tahtsin kirjutada väikese reklaamiva teksti teemal, et need raamatud on lõpuks ka meie raamatukogus saadaval, aga tundub, et lugejad on selle juba iseseisvalt avastanud, sest kõik köited olid välja laenatud. Paar sõna siiski tutvustuseks, kahju ju muljeid jagamata jätta, kui loetud sai 2210 lehekülge!

Sanderson hakkas mulle väga meeldima „The Warbreaker’i” lugemisest, mille võtsin kätte just Hirvelossi blogist loetu põhjal, pettuma ei pidanud. Neile, kes on ainult „Terassüdant” lugenud, on selline kuulutus ilmselt mõnevõrra arusaamatu. Minu (ja kindlasti pole ma ainuke) jaoks on täiesti arusaamatu, mis põhjusel just see raamat tõlkimiseks valiti.

Aga nüüd triloogiast.

Peale õnnestunult loodud hästi töötava maagilise süsteemiga ja huvitava väljanägemisega maailma on triloogias loomulikult ka aina põnevust keriv sündmustik – kui esimese osa lõpuks saab tuhat aastat valitsenud jumal-valitsejast türann (Lord Ruler) hävitatud, murdsin pead, millest küll järgmised kaks raamatut jutustama peaksid, sest õnnelik lõpp on ju käes. Selgus aga, et tõelised hädad alles algavad ja kohutav türann on tegelikult seda maailma käigus hoidnud. See maailm ise on üks üpris trööstitu paik – taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, taimed on pruunid ja ainult legendid räägivad, et kunagi on olemas olnud lilled ja rohelised taimed; öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liiguvad ringi ohtlikud olendid. Udu armastavad ainult maagiat valdavad allomandid (allomancers), keda on mitu erinevat liiki – enamus (mistings) neelab alla üht kindlat sorti metalli, ükskõik kas helveste või mingi lahusena, ning selle põlemine (burning) organismis annab erilise jõu, kiiruse, võime inimeste emotsioone mõjutada vms. Üksikud neist (mistborns) suudavad kasutada maagias kõiki metalle ja on võitmatud inimeste vastas, ohuks on neile vaid teised omasugused või inkvisiitorid (jumal-valitseja preestrid), kelle võimed on veelgi suuremad. Inkvisiitorid on tõeliselt jubedad elukad, loodud inimeste baasil, intelligentsed ja üleloomulikult kiired ning tugevad, nende tapmiseks on vaid üks võimalus, mis nüüd alles avastatakse (ja see ei ole vaia südamesse löömine või pea maharaiumine, vaid palju peenem viis). Erakordselt huvitavad tegelased on kandrad, olendid, kes on võimelised omandama pärast surnud inimese (või looma) äraseedimist kõik tolle vaimsed ja füüsilised omadused, ise nad tappa ei saa. Ülikud kasutavad neid spioneerimiseks, aga põlgavad neid ja kohtlevad väga halvasti. Kui meile hiljem kandrate kodu- ja mõttemaailma näidatakse, muutuvad nad veelgi põnevamaks. Ja sümpaatsekski. Mingit sümpaatiat ei ole paraku võimalik tunda kolosside vastu, kes on hiigelsuured (nagu nimestki võib järeldada) ja kohutavalt koleda väljanägemisega olendid, kes hävitavad pidevalt üksteist ja kõiki ettejääjaid. Küll aga võib tunda nende suhtes haletsust, kui nende päritolu kord lugejale avalikustatakse. Käibel on veel kaks maagiavormi, oluliselt salastatumat. Üks neist (feruchemie) võimaldab metalli salvestada oma jõuvarusid, und, teadmisi vms ja neid sealt hiljem kätte saada, teises kasutatakse verd üpris jubedal viisil. Üks erakordselt sümpaatne tegelane raamatus on näiteks Sazed, kes kogus teadmisi erinevatest religioonidest oma käevõrudesse. Ja näiteks jõudu, mis lubas tal hiljem pikka aega puhkamata joosta või lahingus võidelda. (Salvestada saab ainult omaenda jõudu, niisiis salvestamise ajal on inimene täiesti jõuetu.) Esimeses raamatus on Sazed Vini teener, Terrisest pärit mehed enamasti kastreeriti ja töötasidki sellel alal, kuid aja kulgedes tema tähtsus meeskonnas aina suureneb ja tema saatus on ehk raamatu suurim üllatus.

Allomantia on lubatud vaid ülikute hulgas, mistõttu kõik lihtrahva (skaa) naised, keda ülikutest mehed on pruukinud, on määratud surema. Aga kunagi ei ole nii, et kuidagi ei ole, nii jäävad siiski vahel mõned naised ja järeltulijad ellu ning nende võimed avalduvad, nagu juhtus ühega peategelastest, noore neiuga, kel nimeks Vin. Temast ja noorest ülikust Elendist, kes unistab demokraatiast, saab paar, kes püüab meeleheitlikult maailma päästa, sest küsimus ei ole milleski vähemas kui maailma otsasaamises. Loomulikult on neile abiks suur hulk inimesi, keda meile kolmes paksus raamatus küllaltki põhjalikult tutvustatakse. Maailma päästmist üleloomulike jõudude käest segavad aktiivselt ka inimesed ise, peamiselt mitmesugused kuningad, kes alustavad erinevaid sõdu, see sunnib Elendit võitlema mitmel rindel.

Üks asi, mille üle ma pidevalt lugedes mõtlesin, oli see, kui suur vahe on alati, ükskõik mis ajas või kohas, ulmeraamatus või päriselus, selle vahel, kas tegemist on üliku (või lihtsalt kõrgel kohal oleva otsustaja) või lihtrahvaga (tavalised inimesed). Kui Elend seisab moraalselt raskete valikute ees, kas ohverdada mingi hulk inimesi, et päästa suurem hulk (või midagi sarnast), siis on tal muidugi raske. Aga tal on mingi valikuvõimalus. Neil, kes ohverdatakse, ei ole seda kunagi olnud. Ja mulle ei meeldinud põrmugi, kuidas allomantiaga inimeste, iseäranis lihtrahva, emotsioone mõjutatakse. Nad võivad ju väita, et ainult ergutavad või tasandavad olemasolevaid emotsioone, mitte ei pane mõtteid pähe, aga selge on, et ilma selleta mässe poleks olnud.

Raamatud teeb väga huvitavaks see, et kui tükk aega on tegelastele ja seetõttu ka lugejale tundunud, et NÜÜD saavad nad asjast aru, lahendus on leitud ja kõik saab korda, tuuakse tegevusse pööre, mis kõik teadaoleva põrmu paiskab ning tegelasi otsast alustama sunnib.

Väga raske on rohkem kirjutada, ilma et mingid saladused paljastatud saaks, huviäratamiseks peaks sellest jutust piisama küll.

Selles raamatus pole kuigi palju kohta irooniale ja vaimukustele, mida ma „Warbreaker’is” nii väga nautisin, aga päriselt need ka ei puudu. Üldiselt läks lugemine kaunis kiiresti, ausalt öeldes kohati ka diagonaalis – mistborn’ide võitlusstseenid olid küll erakordselt meisterlikult kirjeldatud, aga kui põhimõtte selgeks sain, siis iga mündi kukkumist enam jälgida ei viitsinud, lahingute kirjeldustest rääkimata. Ma oletan, et tapluse pingsalt jälgijad võivad meeleldi vahele jätta need osad, kus Vin ja Elend halavad teemal, kuidas nad teist nii väga armastavad ja teda sugugi väärt ei ole, endalgi tekkis kiusatus.

Filosoofilisemates aruteludes pööratakse palju tähelepanu tasakaalule, mõjule ja vastumõjule, räägitakse alalhoidmisest ja hävitamisest, viimased on siin lausa personifitseeritud tegelased (Preservation ja Ruin).

Raamatud olid lugemist väärt küll.

Arvustatud on veel Hirvelossis ja ka Ulmekirjanduse baasis, seal võrdleb üks lugeja triloogia esimest raamatut Tuhkatriinu loo ja naistekatega, ma nii hullusti küll ei ütleks, ehkki paralleeli tõmmata muidugi saab. Aga mingeid paralleele saab hea tahtmise juures tõmmata peaaegu alati peaaegu kõigega.

Loomulikult on Sandersonil koduleht, kus ta muuhulgas kirjeldab oma raamatute sündi, nagu ta ise on öelnud, on tegemist millegi sarnasega nagu režissööri kommentaarid DVD-le ja ka „väljajäänud stseenid” pidavat kirjas olema.

Kaja Kleimann