Archive for the ‘Sander, Kristjan’ Category

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg

Kristjan Sander „Õhtu rannal“

Ma olen võtnud üle aasta aega, et seedida seda raamatut. Olen lugenud arvamusi, arvustusi ja muud laadi kirjutisi, et saada täit sotti sellest, mis mulje on „Õhtu rannal“ jätnud teistele, ning kuidas see seostub minu impressiooniga teksti(de)st. Kui jääda kaine eestlase moodi reserveerituks ja kidakeelseks, siis ütleksin, et mind tabas segadus, aga mitte selline, mis teisi arvustajaid – päris palju oli märkusi selle kohta, et Sandri tekst(id) jäävad hämaraks, arusaamatuks – vaid hämming kriitikuid endid lugedes. Oma hommikukohvi lürpides raksatas mu ajju üks suur küsimus – kas me lugesime üldse samu tekste? Ja seejärel – kas ma sain Sandri raamatust valesti aru? kas ma olen see pimedusega löödu, igavene eksleja sopastel teedel, kes kunagi ei jõua tunneli lõpus sirava valguseni, milleni ilmselgelt kõik teised ulmegurud ja muud puruvanakesed on juba jõudnud? Ning kui tass oli tühi, ennustas kohvipaks mulle järgmist – nii nagu inimesed on erinevad, on ka ootused erinevad; mida hindad sina üle kõige, võib teise jaoks olla tükk kuivanud muda ketsi talla all. Ja rahu tuli maa peale.

Kristjan Sandri „Õhtu rannal“ ilmus juba 2012. aastal, koosneb see 7 lühijutust ja novellist, millest viimane on väga keeruline vorm ning seetõttu ma kõiki raamatus olevaid tekste selle alla ei liigitaks. Esimene lugu on ainukene, mis ei ole kuskil varem ilmunud, teised on ilmavalgust näinud nullindate kespaigas, ja kaks viimast neist on isegi tuglaslikult ümbertöötatud. Jutud ei ole omavahel seotud, neid ei ühenda tegevustik, maailm ega tegelased. Nad seisavad üksinda. Kuid tegelikult tundub see ainult kiirele pilguheitjale nii, sest neid sõlmib Sander ühte karakteritega. Sander on töötanud välja ühe kindla inimtüübi – pisut apaatse, mitte kunagi agressori või sekkuja, natukene käegalööja, tsipake introvertse, vahel harva riskeeriva, füüsilistelt parameetritelt keskmise –, kelle ta oma erinevate maailmade loojana asetab piirsituatsioonidesse, ja vaatab siis, kuidas laborirott reageerib. Teine karakter on naine. Ja selle kohapealt kitkuks ma ühe kana või isegi jaanalinnu koos kirjanikuga, sest tema naised on i g a v a d – pikakoivalised, kikkis rindadega, õhk kõrvade vahel vuhisemas; mõned lihtsalt tülikad ja rumalad. Nad ei ole kunagi isiksused omaette, vaid jäävad sõnadeks paberil.

sander-õhtu-rannalNeed vaikused meie vahel… need meeldivad mulle. Sander on ütlematajätja. Ja see eeldab lugejalt keskmisest kõrgemat intelligentsi, et need vaikused ja pausid enda jaoks loomulikuks mõelda. On inimesi, kes ei kannata vaikust, ning eeldatakse, et raamatus ei tohikski neid olla, kui tegemist ei ole just luulega. Aga ma olen mõelnud sellele alates Sandri eelmise kogumiku „13 talvist hetke“ lugemisest peale, et miks ta viljeleb lühivorme, ning ma mõistsin ta ära. Lühivormis saab ta lasta oma poeetilisel poolel valla pääseda ja sõnadega žongleerida, tal on võimalik pidada pause ja hõljuda vaikuse vaakumis. Alguse ja lõputa lood jätavad väga palju ruumi lugejal endal pimedatel Supilinna tänavatel reede öösel kodu poole komberdades juurde lisada seda, mis nende arvates puudu jäi. Ja ma arvan, et see on unikaalne oskus jätta rääkimata, lahti seletamata, sest kõike polegi vaja öelda, ning pidevad lisa küsimised ja küsimused võtavad poeetiliselt mängult selle algupärase võlu.

Viimaks tahaks ma lausuda mõne sõna sõnadest. Tegevuserohkus, peadpööritavad trikid, ilutulestikud, signaalraketid, trummipõrinad ja kokkupõrkavad tähelaevad – neid siit kogumikust ei leia. Silma hakkavad hoopiski sõnad ja nendest koosnevad kirjeldused. Sander on vaatleja ja enda sees selle kõige läbitöötleja. Kui tema varasematest lugudest on õhkunud tugevalt slaavi ulme mõjutusi (ja õhkub siiamaani), siis nüüd on tunda ka 19. sajandi kirjanduse hõngu, ning see on meeldiv aroom dekadentlikust koltumisest ja imalmagusast viirukist. Kuigi tema loodud maailmades on potentsiaale arendada lugudest välja lausa romaane, võib nende kirjutamine võtta liiga kaua aega, sest sõnu on vaja viimistleda ja läbi mõelda, et lugejani jõuaks kohale täpselt see, mis on kavandatud.

„Õhtu rannal“ on ulmekogumik, süvenemist ja aega nõudev lugemine, kuid raamat on seda väärt. Ning Kristjan Sandri näol on tegemist ühe üpris põneva eesti kirjanikuga, mitte lihtsalt harrastajaga (nagu mitmed arvustajad on väitnud). Tooksin välja ühe tsitaadi, mis jäi minu kõrval kõndima nädalateks, ja mis iseloomustab Sandri tekstide maailma võrdlemisi õnnestunult:

See oli rooste ja väsinud raua, mädaneva puu ning praguneva viletsa betooni ja asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin, ja lahti enam ei lasknudki. (lk. 101)

Liis Pallon

(:)kivisildnik – Lugemissoovitused

kivisildniksoovitused

Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad”, Wisława Szymborska „Herakleitose jões”, Czesław Miłoszi „Teeäärne koerake”, „Sünnimaa Euroopa” ja „Miłoszi ABC”.

Maniakkide Tänava „Saladuslik tsaar”, „Euromant” ja vanemad raamatud, puhas ulmekuld. Kristjan Sanderi „Õhtu rannal” ja vanemad raamatud.kivisildnik 2012 veebr-0033

Helga Pärli-Sillaotsa „Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär” on kõigi aegade parim naistekas üleüldse.

Urmas Vadi, „Tagasi Eestisse” ja selle romaani mõtteline esimene osa, „Kirjad tädi Annele”.

Fsi „100% fs”, Marko Mägi „Maitsestatud kanad”, Chalice „100% Chalice”, Jaan Pehki „100% Jaan Pehk”.

Loetagu Tammsaaret ja Tammsaare kohta: Anton Hansen Tammsaare „Armastusest ja lapselikkusest”, Elem Treieri „Tammsaare elu härra Hansenina”, Maarja Vaino, „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus”, Bernhard Linde „A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses”.

Minu absoluutne lemmik on Jaan Oks („Orjapojad”, „Otsija metsas”).

(:)kivisildnik

tartulinnaraamatukogu100Foto Andres Adamson