Kristi Salve kuulub sellesse aega, mil humanitaarid polnud veel käsist-jalust teooriatega seotud ega kapseldunud kitsastesse uurimisteemadesse ning lühiajalistesse projektidesse. Ta esindab seda renessanslikku folkloristide põlvkonda, kelle ees oli lai tööpõld ja seetõttu oli vaja tunda ka laialdast materjali ja omada seisukohti rahvaluule erinevate žanride kohta. Kuna 20. sajandil oli siinkandis humanitaarsete uurimuste avaldamine ajamahukas ja harv, on tervitatav, et nüüd on suur osa Kristi uurimustest ühtede kaante vahel kättesaadav.
Kristi on detailide märkamise ja avamise meister – nagu märgib ka kogumiku koostaja. Nende detailide lähemal vaatlusel avanevad suuremad üldistused, mille abil ta astub söakalt vastu suurtele teooriatele ja kivistunud tõdedele. Kristi huvidering on märkimisväärne, lugejal on võimalus pilk heita regilaulukeele üksikasjadele, eesti-läti mõistatuste ühisosale, muinasjuttudele, kalendritavandiga seotud toitudele, loomadele pärimusmaailmas, imeilusatele juustele jne. Ja kust tahes raamat lahti teha, on lugemine kaasakiskuv ja endassehaarav.
Ja nii nagu on Kristi kirjutiste temaatiline haare lai, on seda ka geograafia. Kristi geograafia on küll läänemeresoomeline, hõlmates kodusele Eestile lisaks Setumaad, Liivimaad ja Lätimaal asuvaid eesti keelesaari, kuid paeluvalt süvenev. Väikeste naaberrahvaste ja hõimlaste uurimine on midagi väga erilist. Mida see tähendab tänapäeva inimesele, kes nii väga tahab minna valge mehena Aafrikasse või Indiasse pärismaalastele valgust viima?
Kirg, millega Kristi räägib vepslastest ja nende pärimusest, soojus, millega ta meenutab vepsa keele pehmet kõla ning nukrus, millega ta tõdeb vepsa kultuuri kadumist venekeelsusesse, võiks kõnetada meid, kes me nii vabatahtlikult ja kergekäeliselt astume tagasi oma emakeelega ja nii hõlpsasti asume purssima suurtes keeltes. Mida on meil kaotada, kui me kaotame oma keele? Ei midagi muud peale iseenese.
Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja
Eesti Rahva Muusemi teadur
