Archive for the ‘Saarkoppel, Marie’ Category

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Advertisements

Anett Tuisk „Tulevikuta lootus“

tuisktulevikutalootusNoorteromaani peategelaseks on 18-aastane pealinna noormees Jako, kes elab kirevat seltskonnaelu ja käib usinalt korvpallitrennis. Esmapilgul võiks arvata, et Jakol on kõik, mida üks temavanune noormees ihaldada võiks – sõbrad, hea maine koolis, toetavad vanemad ja hubane kodu. Kuid tegelikkuses ei laabu Jako elu hoopiski nii nagu tema seda tahab ning nii asub ta vaatamata raskustele ellu viima enda unistust – saada arstiks, mitte kuulsaks korvpallistaariks välismaal.

17-aastane Nella kirjutab enda mured ja rõõmud päevikusse. Teda kiusatakse, ta ei ole koolis populaarne, tema ema on alkohoolik ning tema peas keerlevad põhjalike tulevikuplaanide asemel pigem enesetapu-mõtted.

Jako ja Nella ei kohtu omavahel näost-näkku mõnel peol ega ka internetilehekülgedel, vaid hoopis märkmikus. Seejärel saavad kahe noore elu ühisnimetajateks muuhulgas alkohol, probleemid sõprade ja vanematega, armastus ja surm.

anetttuiskAutor on valinud enda romaani peategelaseks lõpuks ometi noormehe. Enamjaolt on noorteromaanid väga tütarlaste- ja nende probleemide kesksed, see raamat sobib aga väga hästi ka vastassoo esindajatele lugemiseks. Teose ülesehitus on omanäoline, sündmustik põnev ja kaasahaarav.

Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus“ on tema esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Kristi Piiper „Tõde või tegu. Stella“

„Tõde või tegu. Stella“ on Varraku uue noorteromaani sarja esimese raamat. Peategelase Stella ema kaob tüdruku 14. sünnipäeva hommikul ja jääbki teadmata kadunuks. Oma isast ei tea peategelane midagi ja nii saab tema ametlikuks hooldajaks vanatädi Asta, kellel on aga alkoholiprobleemid ja nii peab Stella ootamatult ise enda eluga toime tulema. Koolis tekib Stellale salapärane austaja, kuid tüdruk kuuleb pealt üht telefonikõnet, mis justkui seda saladusloori kergitab.

piipertodevoitegustellaAasta pärast satub vanatädi haiglasse, kuid enne seda tahaks ta Stellale justkui midagi tema isast rääkida. Vaatamata segastele tunnetele ja omavahelistele suhetele, osaleb Stella klassivenna sünnipäevapeol, kuhu on kutsutud ka selgeltnägija. Asjad, mida selgeltnägija noortele räägib, lükkavad käima põneva ja ettearvamatu sündmusteahela. Sünnipäevapeo ööl kaob teinegi Stellale väga oluline inimene ning Stella asub koos enda parima sõbranna Kärdiga kadumise tagamaid uurima, hoolimata sellest, et mõlemad tüdrukud aimavad halba. Millised seiklused tüdrukuid ees ootavad ja millised saladused päevavalgele tulevad? Kuhu ikkagi Stella ema kadus ja mis juhtub vanatädi Astaga?

Tegu on väga kaasahaarava ja ladusalt kirja pandud noorteromaaniga, milles käsitletakse paljusid noorte jaoks aktuaalseid teemasid nagu vanema kaotus, alkoholism, iseseisvumine, suhted eakaaslastega, kuid uudsete teemadena kerkivad esile ka kuritegevus, vaimne tervis ja seksuaalne orientatsioon.

„Tõde või tegu“ on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õenduse eriala õppiva Kristi Piiperi (1983) esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Tommi Kinnunen „Nelja tee rist”

kinnunenneljateeristNeli inimest, neli teed, neli lugu. „Nelja tee rist” on üks minu viimase aja meeldejäävaim lugemiselamus.

Raamtu „neli teed” – ämmaemand Maria, tema tütar Lahja, Maria minia Kaarina ja Lahja mees Onni, jutustavad selles raamatus kõik oma loo, ent need ei kulge ajas paralleelselt, vaid nõuavad vahel ka mõningast tagasi lehitsemist, uuesti lugemist. Kuid just selline ülesehituse ja lugude eneste sopilisus on äärmiselt meeldiv kombinatsioon, mida kogeda. Raamat kulgeb küll ajas vaikselt edasi ja sinna kõnnumaale, kus Maria ajal võisid jalgratas ja plekkahi suurt sensatsiooni tekitada, jõuavad lõpuks Boschi pesumasina ja piilupart Donaldini.

Raamatu peategelased kuuluvad perekonda, kelle õnnetud, keerulised ja mõneti ettearvamatud saatused üsna kiiresti hinge poevad. Kuidas aga sobivad ja põimuvad need saatused omavahel perekonna ja ühiskonnaga?

Kinnuse stiil on napp, ent lõpptulemus tekitab lugemise juures just selle parima tunde nii, et raamatut on võimatu enne viimast kirjavahemärki käest panna. Loomulikult on kandev roll ka Jan Kausi suurepärasel tõlketööl.

Peategelaste (kuid miks ka mitte soome ja eesti rahva) iseloomu ja sisemised heitlused võtab Kinnunen väga tabavalt kokku juba raamatu esimese peatüki alguses:

„Tao endale südamesse (Ära tee välja, ära näita välja, ära reageeri)”

Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Tema „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. Teost peetakse viimaste aastate Soome üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks.

Marie Saarkoppel

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014
)

alaekraanirituaalidIlmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“

watsoneitohimagamaS. J Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“/originaali tiitel „Before I Go to Sleep“, inglise keelest tõlkinud Tiina Randus. Kirjastus Hea Lugu, 2012

„47-aastane Christine Lucas sündis 1960. aastal Põhja-Inglismaal. Ta õppis inglise keelt ja elab praegu Londonis. See on tema esimene romaan.“

Jah. Peategelane Christine Lucas oli kirjanik. Adamile ema ja Benile abikaasa. Doktor Nashile patsient ja Claire’ile parim sõbranna. Kuni ühe saatusliku õhtuni hotellitoas, kus kõik kadus. Tema elu ja tema ise. Sealt edasi on iga päev, mil Christine hommikul silmad avab, justkui tema esimene. Ta ärkab igal hommikul võõras toas, võõras voodis, võõra inimese kõrval. Diagnoos: raskekujuline amneesia. Tänu päeviku kirjutamisele ja selle igapäevasele lugemisele ning juba „tuttavate“ kohtade külastamisele, hakkab talle tasahaaval ühtteist meenuma.

S. J. Watsoni esikromaan sattus minu kätte ennekõike põhjusel, et raamatu põhjal valminud samanimeline film jõuab peagi Eesti kinodesse. Teisalt tekitas samas sarjas ilmunud ungari kirjaniku Gygörgy Dragománi „Valge kuningas” väga suure soovi lugeda läbi ka teised sarjas ilmunud romaanid. Nende kahe raamatuga on sarja eesmärk, pakkuda tõeliselt head lugemiselamust, minu jaoks juba peaasjalikult täidetud, sest mõlemad raamatud tagasid tõesti meeldiva elamuse.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda” oli minu jaoks ka selles mõttes eriline raamat, et miskipärast arvasin tagakaane tutvustust lugedes, et tegu on pigem realistlikumat laadi romaaniga, kuivõrd tõelise psühholoogilise põnevikuga, sest raamat on inspireeritud mitme amneesiapatsiendi loost. Lühidalt oli raamat siinkirjutaja jaoks tõeline põnevik ja „page-turner”. Soovitan seda neile, kes plaanivad oktoobri lõpus kinokülastust ning neile, kes otsivad põnevust ja dramaatilisust. Ja seda täpselt õiges vahekorras!

Marie Saarkoppel

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Khaled Hosseini „Lohejooksja“ / originaali tiitel: „The Kite Runner“, inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja .- Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008.

hosseinilohejooksjaRaamatu tutvustuses on kirjas, et „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

„Kas sa tahad, et ma jookseksin selle lohe järele sinu jaoks?“
Ta kõrisõlm tõusis ja langes, kui ta neelatas. Tuul tõstis ta juuksed püsti. Mulle tundus, et nägin teda noogutamas.
„Sinu jaoks, kas või tuhat korda,“ kuulsin end ütlevat.
Siis pöördusin ja hakkasin jooksma.

„Lohejooksja“ on küll juba aastaid tagasi eesti keeles ilmunud, kuid minu kätte sattus ta alles hiljuti, esmalt inglisekeelsena. Ja juba pärast esimesi peatükke tabas mind imelik tundmus – kas ma olen seda raamatut varem lugenud? Kuid siis meenus mulle, et olen kungi näinud sellel raamatul põhinevat samanimelist filmi (tõenäoliselt PÖFFil). Kuid lisaks meeldivale äratundmisrõõmule pakkus „Lohejooksja“ piisavas koguses põnevust, kurbust, rõõmu ja mõtlemisainet ning viis radadele, kuhu ehk üks film viia ei suudakski.

Minu jaoks on „Lohejooksja“ üks südamlikemaid raamatuid, mida olen lugenud. Nii nagu raamatutuvustuses kirjas, on see lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Lisaksin omalt poolt ka veel sõja, mis kahjuks vaatamata möödunud aastatele ja isegi aastakümnetele, on ju tänagi üks päevauudiste põhiteema ja valutekitaja kogu maailmas.

Ehk on see vaid tühipaljas kokkusattumus, et lugesin raamatut nn sõbrakuul, kuid igal juhul oli tegemist ideaalse ajastusega. Lugedes raamatut ja nähes kõiki neid punaseid vilkuvaid ja söödavaid südamekesi poelettidel tekkis rida mõtteid ja küsimusi seoses sõprusega. Milline on tõeline sõprus? Kas tõelist sõpra tuntakse vaid hädas? Miks tähistatakse sõbrapäeva vaid kord aastas? Kas selleks, et olla kellegi sõber, tuleb kõigepealt saada sõbraks iseendaga?

Ja teine oluline märksõna, millel on raamatus oluline roll – sõda. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tahtsin ma saada vastuseid küsimustele kes, millal ja miks. Raamatu peategelane Amir lahkub koos oma isaga kodumaalt Nõukogude Liidu ja Afganistani vahelise sõja puhkemise tõttu aastal 1978. Sõditi pea kümme aastat, suri üle miljoni sõduri ja tsiviilisiku ning tulemusteks olid kodusõja jätk, Talibani režiimi võimu kasv ning kodumaata jäänud inimesed. Eestigi oli sõjategevusega seotud juba siis. Wikipedia andmetel sõdis Afganistani sõjas ka 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus, Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Ja siis saabus aasta 2001…

Kõndisime tagasi Jadeh Maywandile ja pöörasime paremale, lääne suunas. „Mis lehk see on?“ küsisin.
Midagi oli pannud mu silmad vett jooksma.
„Diisel,“ vastas Farid. „Linna generaatorid lähevad alatasa rivist välja, seega elektrit ei ole ja inimesed kasutavad diiselkütust.“
„Diisel. Kas sa mäletad, kuidas see tänav lõhnas noil endistel aegadel?“
Farid naeratas. „Kebab“
„Lambakebab,“ vastasin.
„Lammas,“ kordas Farid, nautides seda sõna suus. „Ainsad inimesed Kabulis, kes saavad nüüd lammast süüa, on talibid.“ Ta tõmbas mind varrukast. „Millest rääkides…“
Meile lähenes sõiduk. „Habemekontroll,“ ümises Farid.

khaled-hosseiniKokkuvõtvalt võin öelda, et „Lohejooksja“ tekitas mängleva kergusega tunde, et olen ise ka seal samas – Kabulis, Fremontis või Islamabadis. Kuid pannes raamatu käest, sain aru, et olen kõigest siin. Kus on ka armastus ja sõprus, aga ilma sõjata.

Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid.“ Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu.

Eesti keelde on tõlgitud ka kaks teist Khaled Hosseini romaani: „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“.

Marie Saarkoppel

Khaled Hosseini pilt on pärit siit.