Archive for the ‘Saar, Kiiri’ Category

Kiiri Saar “Ruubeni liblikad”

Kiiri Saar “Ruubeni liblikad. Kirsipiia”saar-ruubeni-liblikad-kirsipiia2

Lugu suurest armastusest. Ruuben on pärit mittemaisest maailmast, Kirsipiia tavaline koolitüdruk. Koolitüdruk küll, kuid tema sees on peidus miski, mis teeb ta armsaks ja ahvatlevaks kenale deemonimehele Ruubenile. Suhe nende vahel on täiesti ebamaine ja lõpeb põnevalt ja unistuslikult.

Kiiri Saar (loe autor) on öelnud, et tema peas istuv lugu ei lasknud temast enne lahti kui ta oli romaani valmis kirjutanud. Raamat täiendab nende lugejate raamaturiiulit, kes põnevusega loevad tulnukate, vampiiride ja muude olendite hingeelu kujutavaid lugusid.

Kogu romaani sisu võiks panna ühte lausesse: “Suur armastus võidab kõik!” Kirsipiia on tugevate tunnete jaoks loodud ja Ruuben pakub neid talle kuhjaga.

Kiiri Saar saar-ruubeni-liblikad-jordan2Ruubeni liblikad: Jordan”

Muinasjutt läheb edasi: Kirsipiiast on saanud kaunis naine, kellel on sama kaunis poeg Jordan.

Nende omavahelised suhted on suurepärased. Jordanil omakorda on väga veetlev tüdruksõber Janne. Mängu tuleb veel Jordani õde Berniine ja ema sõbratar Eliis. Ühel päeval liitub selle seltskonnaga deemonlik Ruuben, kellesse Kirsipiia on alati armunud olnud.

Nüüd hakkavad ka Jordanil ilmnema üleloomulikud võimed ning ajapikku saab selgeks, et Jordanis on ainult 1/3 inimest, ülejäänu kuulub deemonite ja inglite maailma. Jordani elu sellest teadmisest aga kergemaks ei muutu…

Juhtuma hakkab väga veidraid ja kohati ohtlikke asju!!!

Kirjaniku mõtteid elu ja iseenda kohta võib lisaks lugeda:
http://kiirisaar.blogspot.com/
http://kiirisaar.wordpress.com/

Ädu Neemre

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

saarPunamytsikeSee raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

kolmpõrsakest“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
hansjagrete“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

punamütsike““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
kaunitarjakoletisMehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
printsess hernelLõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.

Kiiri Saar “Martin Greeni juhtum”

Kummaline raamat see “Martin Geeni juhtum”. Kaanelt pealkirja lugedes assotsieerub see kohe ameerika krimikirjaniku Erle Stanley Gardneriga, kelle raamatud on ka kõik “selle või teise asja juhtumid”. Kaane avamise järel selgub, et raamat on saanud 2011. a. noorsooromaanivõistlusel 3. koha – seega noortele mõeldud lugemine. Seda ta tõesti ongi, järgides kaasaegse noortekirjanduse peavoolu Videviku-sarja stiilis – siin on romantiline armastuslugu  ja üleloomulikud olendid, seekord küll mitte vampiirid, vaid haldjad. Seda osa oli päris mõnus lugeda, kuna  keelekasutus on tunduvalt parem kui angloameerika tõlketeoste puhul. Siinkohal tänu ka raamatu toimetajale Kristiina Ainelole.

Mõneti üllatav oli minu jaoks aga raamatu lõpp, mis on kirjutatud sellises Disney-muinasjutt-multikate võtmes, et lugejate sihtgrupiks sobiks algklasside lapsed – võitlus heade ja pahade haldjate vahel, haldjakuningriigi õukonna intriigid koos vastava disney´liku kõnemaneeriga, mida lugedes võib kõrvus kõlamas kuulda multikale peale loetud teksti:

“Vaat see on juba tõsiselt lõbus, Ma usun, et meie kuningale valmistab parajat nördimust üht haldjat sedasi vandumas kuulda.”
“Muretse parem enda pärast!”
“Mina? Ma arvan, et mina olen küll hetkel viimane olend, kes üldse millegi pärast muretsema peaks.” Ta pühkis oma kauni kleidi lainetavalt varrukalt olematu tolmukübeme. “Järgmisel kuul, suurte marjapidustuste aegu, kroonitakse mind kuningannaks ja see annab mulle võimaluse kogu õukonna elu kardinaalselt ümber korraldada. Ma usun, et inimjaht kui sportlik harrastus võiks täitsa vabalt päevakavasse mahtuda, sest see oli ikka ületamatult lõbus.”

Kangesti tahaks küsida, kas igas loos – eriti tänapäeval ja noortele mõeldud – ikka peab olema nii palju võitlemist ja kaklemist? Või töötab siin ürgne muinasjuttude mall, kus võitlus hea ja kurja vahel on obligatoorne? Õnneks ei olnud selles raamatus võitlemist ülemäära palju, aga lõpp mõjus ikkagi kuidagi kunstlikult põnevuse hoidmise pingutusega, nagu oleks autoril fantaasia otsa saanud.  Selle võimaluse lükkab peategelase suu läbi esitatud vaimukas epiloog ümber:

“Olgu peale. Siinkohal saab mu lugu siis otsa. Kahtlemata veenis juhtunu mind piisavalt selles, et meie kirjus ja mitmekesises maailmas eksisteerib tegelikult märksa enamat kui see, mis on palja silmaga nähtav ja millesse me loomupäraste realistidena, kõikvõimalikest eelarvamustest kantuna, uskuda tavatseme.

Igatahes – kena päeva teile, ja kui te mõnikord siiakanti sattuma juhtute, astuge läbi. Ilmselt pole teil õrna aimugi, kui hästi haldjad küpsetada oskavad.”

Autoritutvustusest loeme, et Kiiri Saar on õppinud raamatukoguhoidjaks, seega hariduselt meie kutsekaaslane. Ilmselt pole ka kõikidel kõrgetel kultuuriametnikel õrna aimugi, kui hästi raamatukoguhoidjad kirjutada oskavad.

Ah-jaa, veel üks mõnus “rosin” – haldjatarist peategelase nimi on Amelie – kohe tuleb meelde samanimelise filmi tegelane, kel olid ka mõned üleloomulikud võimed. Ja lisaks minupoolne soovitus: lugege ka Kiiri Saare debüütromaani “Lepatriinupüüdja”, mis sisaldab samuti ulmelist muinasjutu-elementi vana daami  näol, kes vahetas ära kahe õe – ilmetu, end halli hiirekesena tundva  Jette ja meestemagnetist blondi kaunitari Justine – kesta ja sisu. Ja siis hakkas juhtuma palju lõbusat, mis oli seotud  nende poiss-sõprade Christiani ja Ericuga.

“Martin Greeni juhtumi” saamisloost loe autori reportaažist ajalehele “Hiiu Nädal”, muust loomingust loe autori blogist ja portaalist Tekster. Teiste arvamusi vaata blogidest loterii, ja blogistaja ning ulmekirjanduse baasist. “Lepariinupüüdja” kohta blogidest
loterii, yuki lugemispäevik, segane maailm.

Ülli Tõnissoo