Archive for the ‘Saar, Anti’ Category

Anti Saar „Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata ei ole kirjanikku saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Anti Saar “Suur koogitegu”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Anti Saar “Suur koogitegu” (Kolm Elu, illustreerinud Priit Pärn, Rudolf Pärn ja Olga Pärn)

“Oli suvi, oli hommik, seitsme paiku vast, ema-isa alles voodis raskest nädalast olid välja puhkamas, kui minu sõber Anna koputas ja arvas, et võiks hamba alla panna…” näiteks ülepannikooke. Järgneva pöörase pannkoogiteoga võib end küllap samastada igaüks, kes vähemalt korra elus pannkooke on teinud. Mõnusalt lippavat humoorikat ja täpset värssi toetavad sama mõnusad joonistused. Kõik see kokku teeb ühe eelmise aasta toredama luulevormis lasteraamatu.

Tiia Kõnnussaar

Anti Saar „Pärt ja ploomid”, „Seisa siin, Pärt”, „Pärt ja viimane koogitükk”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Anti Saare Pärdi lugude sari: „Pärt ja ploomid”, „Seisa siin, Pärt”, „Pärt ja viimane koogitükk”

Teinekord võivad igapäevased asjad tohutult keerulised tunduda, eriti siis, kui oled veel üsna väike. Anti Saar on elanud oskuslikult sisse väikese Pärdi hingeellu ning kirjeldab poisi hirme ja ootusi, mis kindlasti äratab noores lugejas äratundmist ja mis võiks täiskasvanuile jälle meenutada, kuidas ka pealtnäha väikesed asjad on lastele väga tähtsad. Sest olgem ausad – kes meist poleks tundnud end poes järjekorda hoides just nagu Pärt, või ahvatlust viimast ploomi ära süüa?

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Lapsepõlve auhinna nominendid

Laste PegasusTartu linn annab tänavu esmakordselt välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu üllitanud autor.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisus Anti Saar (esimees), Marika Vares, Hanneleele Kaldmaa, Ädu Neemre (linnaraamatukogu) ja Marge Pärnits (mänguasjamuuseum) valis 2014. a ilmunud teoste hulgast valiti välja viis nominenti. Rangeid valikukriteeriumeid rakendamata püüdis žürii hoolitseda selle eest, et auhinnale esitatavad teosed kannaksid endas muuseumile ja raamatukogule kalleid väärtusi: hoolivus ja tähelepanelikkus, lugejasõbralikkus, mängulisus ja heas mõttes traditsioonilisus.

Lapsepõlve auhinna nominendid on: Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”, Maris Sööt “Isaga kahekesi”, Juhani Püttsepp “Liulood”, Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ning Indrek Koff “Koju”. Lapsepõlve auhinna laureaat kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus.

Nominentidest lähemalt:

Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”

lookpeeterMõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.

“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.

Maris Sööt “Isaga kahekesi”

isaga kaas.inddNagu Kairi Looga raamatus, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.

Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.

Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.

Indrek Koff “Koju” koffkoju

Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

raudminaemmejaNagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

Juhani Püttsepp “Liulood”

puttseppliuloodÜhe lihtsa ja läbiva motiivi kaudu, milleks on liulaskmine, on Juhani Püttsepal õnnestunud luua soe, sõbralik ja hoolivust sisendav tervik. Raamat annab hea võimaluse mõelda selle üle, kuidas kõik elusolendid oma erinevuste kiuste siiski omavahel sarnanevad ja et ümbritsevat maailma maksab tähele panna. Liugu lasta ja mängida armastavad nii lapsed, varesed kui hundikutsikad! Juhani Püttsepa lood on vestetud haaravalt ja põnevalt ning tore ja värviküllane on ka Katrin Ehrlichi pildikeel.

Nagu Püttsepa varasemad teosed, väärtustab ka “Liulugude” raamat looduse mitmekesisust ja kannab meeliavardavat sõnumit selle kohta, et inimlaps pole tingimata maailma naba. On sümpaatne, et selle hoiaku väljendamisel on jäädud diskreetseks ja suudetud hoiduda moraliseerimisest.

Žürii arvamused võttis kokku
Anti Saar

Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad“

Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad“

saar-kuidas-meil-asjad-käivadAnti Saare ehedas lasteraamatus räägib minajutustajast Vassel sellest, kuidas tema peres elatakse, asju aetakse ja mis selle käigus kõik juhtuda võib. Lugesin raamatut koos kahe Vasseli-ealise lasteaiapoisiga ning iga peatüki lõpus algas hirmus lunimine, et uut lugu kuulata. Täiskasvanud loevad lastele rõõmuga, kui kirjaread neidki köidavad, ja see siin on just selline raamat. Näpuga ei näita, moraali ei loe, aga naerda ja mõelda saavad nii suured kui väikesed. Peale sõnamängulise Vaska oli meie lemmik „poole kolmene“ Joonas, kelle hirme ja arme vanem vend kohatise arusaamatuse, aga ikka üleüldise heldimusega kirjeldas. Ja muidugi meeldisid Alvar Jaaksoni krutskeid täis joonistused, mis lisavad loetule uusi varjundeid ja vahel keeravad vindi üle ka.

Vasseli sagedased pöördumised lugeja poole loovad vähemalt poisslastes tunde, et mis oleks, kui lähekski talle, nagu kutsutud, mööda Pargi tänavat külla, või kirjutaks talle, nagu palutud, kuidas hoopis meil asjad käivad.

Kui aga oled selle raamatu nullinda peatüki unustanud, võid sedasama raamatut kohe otsast peale uuesti alustada.

Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasium

antisaarAnti Saar „Kuidas meil asjad käivad“

Anti Saare lasteraamat nimetati aasta rosinaks. Samamoodi võib öelda, et raamat on kirsiks lastekirjanduse tordi peal. Raamatus on juttu ühe pere elust väikese poisi Vasseli silmade läbi. Pean tunnistama, et nii mõnigi kord ei mõju mõne kirjaniku püüd minategelasena lapse või noore inimese hingeelu edasi anda kõige usutavamalt. Minajutustajat on aga selles raamatus antud edasi nii ehedalt ja orgaaniliselt, et tekib tõepoolest kujutluspilt väikesest poisist, kes on oma pere loo kirja pannud. Nii saame teada, et Vasseli väikevend tuli emme kõhust, aga ülejäänud asjad mitte, isa lõua seest kasvab habe ja seda näib seal olevat lõputult jne. Oma muheda huumoriga võiks see raamat olla kohustuslik lugemine nii lastele kui ka lapsemeelsetele täiskasvanutele.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasium