Archive for the ‘Roomets, Lille’ Category

Heli Künnapas ja Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli Künnapase ja Lille Roometsa “Uus tüdruk” on esimene raamat sarjast “Viivuranna gümnaasium”.

Selle loo puhul kohati polegi tegemist ilukirjandusega, see on kui käsiraamat või õppematerjal kõigile teismelistele, kelle elus on olnud järgmisi pöördeid: isa läheb maksupettuste pärast vangi, ülejäänud perekonna rahaasjad ning maine on kahjustada saanud, tuleb ära kolida ja kooli vahetada.

Emely on näidiseksemplar neile, kes peavad neis muutunud oludes hakkama saama. Mõned reeglid, mida tuleks seejuures jälgida:
A: Mida rohkem silma paistad, seda rohkem saad nähtamatuks jääda. Mida rohkem näitad, seda enam saad näitamata jätta.
B: Pinnapealsus on parim kattevari.
C: Usaldada ei saa kedagi.

Mario on spordipoiss, kellel on justkui oma tüdruk. Uue tüdruku tulek lööb selle paari omavahelised suhted nii sassi, et hakkab paistma kole lõpp. Tundub tõesti, et armastuses ja sõjas vahendeid ei valita. Küll jääb lõpuks ikka arusaamatuks, kas siis oli tegemist üldse sellenimelise tundega. Küll on tegemist nn. paikapanemisega ja pisut nagu kättemaksmisega.

Siiski suudavad noored seekord leida oma probleemidele talutava lahenduse ja raamatul on hoopis õnnelik lõpp!

Lugege ja leidke tegelikust elust sarnaseid olukordi ja ehk hoopis teistsuguseid lahendusi!

Raamat on noorteromaanide sarja avalugu. Uus sari soovib rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Esimese raamatu kirjutanud Heli Künnapas ja Lille Roomets on mõlemad mitmete noorteraamatute autorid: Heli Künnapas: “Lõpupidu”; “Mälestusteta suvi”; “Tristan”; “Ütlemata sõnad”; Lille Roomets: “Üks väike valge tuvi “, “Üks väike valge sulg”.

Ädu Neemre

Lille Roomets  “Üks väike valge tuvi”

Kerttily=Kurttily kusagil Karksi-Nuia kohvikus Kaseke!

Ärevushäirega 16 aastane tütarlaps, kes on kolm kuud tagasi kaotanud õnnetuses ema, kelle noorem õde lebab koomas haiglas ja kelle isa on kaotanud huvi tütre vastu. Tegemist on teraapilise kolelooga, sest kirjanik on lasknud Kerttilyle kaela langeda kõikvõimalikel hädadel: ema salapärane surm, suutmatus kõnelda, koolikiusamine, pinginaaber, kes teda alandab, mingid kohalikud kaagid, kes teda pidevalt taga ajavad, isa, kellega enam sooja sidet pole, hirmuhood ja õudusunenäod, tagatipuks sügav vastumeelsus kooli suhtes. Pole ühtegi sõpra, kellele toetuda, tüdruk on täiesti üksi jäetud oma hirmude ja ängiga.

Teraapiline on see lugu seetõttu, et raamatu viimases kolmandikus hakkab Kerttiliyle lõpuks tunneli lõpus valgus paistma — talle tekivad sõbrad. Ratastooli aheldatud Traven ja tolle ema aitavad tüdrukul lahendada ema surma müsteeriumi. Kuigi Kerttily elu satub ohtu ja kurikaelad saavad hetkeks edumaa, saabub siiski õnnelik lõpp ja meie peategelane nendib, et inimesi tuleks rohkem usaldada!

Lille Roometsa debüütromaan “Üks väike valge tuvi” võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Ädu Neemre