Archive for the ‘Rommel, Alberta’ Category

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas