Archive for the ‘Rebane, Helju’ Category

“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia Läbi valu ja vaeva (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg

Helju Rebane “Õige valik”

Õige valik” on Helju Rebase värskelt ilmunud ulmekogumik. Raamatu sissejuhatav tekst ütleb, et kuigi Helju Rebane on eestikeelsele lugejale üsna tundmatu nimi, on tegemist staažika žanriulme autoriga. Olgu kohe alguses öeldud, et minu jaoks on Helju Rebase nimi teada juba päris mitmeid aastaid. Tema jutte on ilmunud veebiajakirjas Reaktor ning mõni neist on ka ajakirja parematest lugudest koostatud kogumiku kaante vahel paberkandjale jõudnud. Tõsi, Helju Rebase esimest eestikeelset novellikogu “Väike kohvik” ei ole minu kätte veel sattunud. Aga jõuab. Vahepealsetel aastatel on ta kirjutanud ja avaldanud vene keeles ning tema venekeelseid tekste on ka teistesse keeltesse tõlgitud. Nende teiste keeltega on mul natuke hapramad sidemed, kuid seda enam oli tore seda kogumikku nüüd kätte võtta ning autori mõttemaailma sügavamalt siseneda.

Kusjuures “kohvik”, mis oli esimese eestikeelse novellikogumiku pealkirjas, on hea märksõna värske raamatu tutvustamiseks. Helju Rebase käekiri on kerge ja lakooniline, natuke karikaturistlik ning sel moel sobib raamat imeliselt välikohvikus pärastlõunase kohvi nautimise kaaslaseks. Teate küll! See hetk, mil isegi päike jätab endast laisa mulje ning ümbritsev sumin loob meeleolu, milles on korralik annus emotsiooni, kuid mitte ülemäära palju kontraste. Minu meelest alluvad selle kogumiku kõik lood eelkirjeldatud meeleolule. Igas loos on välja mõeldud suurepärane ulmemaailm, võetud selle kontrastpunkt, kuid antud see siis edasi rahulikult ja humoorikalt. Mitte miski ei survesta lugejat ning mõte hakkab justkui iseenesest loodud maailma poole ja selle sees ringi liuglema.

Teine emotsioon, mis on kindlalt igas loos olemas, on huumor. Enamasti kasutab autor ka huumori puhul malbeid võtteid, kuid isiklikult pean tunnistama, et nii mõnegi koha peal turtsatasin valjul häälel naerma. Krüptilise silmapilgutusena neile, kes raamatut lugema hakkavad: linnapea valimise juures naersin ikka paraja kõhutäie. Kõikidel veebist leitavatel piltidelgi paistab Helju Rebase silmist mängulusti ning ehk isegi pilkamist ja selle pilgu on ta peitnud ka igasse oma loosse. Väikeseks erandiks ehk vaid kogumiku avalugu “Kõik puud ei ole ühesugused”, mis oma malbuse ja tõsisuse kombinatsioonis jäi mind isiklikult hoopis kõige enam kummitama.

Kui nüüd raamatu sisukorrale lähemalt otsa vaadata, koosneb kogumiks neljateistkümnest jutust ning ühest lühiromaanist. Kõik lood on žanrimääratluselt teadusulme lood, kuid minu meelest võiks see kogumik sobida ka neile, kes teadusulmest muidu suurt midagi ei arva. Põhjus on selles, et olgu Helju Rebase loodud maailm kuitahes tehniline, on lugude fookus alati inimesel, veelgi olulisem, inimlikul unistamisel. Ja maailmad on kiftid! Kuidas teile sobiks keskkond, kus kõik on võrdsed? Ma mõtlen, et võrdsed kuni juuksepikkuse ja kulmukarvade arvuni? Või mida suudaks korda saata üks kassipoeg, kes öösel helendab? Aga mil moel peaks valima tulevasi koloniste? Lühijuttude osas on igal jutul väga selgelt oma eripärane maailm pakkuda koos maailmast tuleneva probleemistikuga. Pikem tekst pakub vastukaaluks aga väikesi äratundmishetki, kus üht või teist mõtet on eelnevate lehekülgede valguses juba kujundatud. Ma ei hakka lugusid siin ükshaaval eraldi kirjeldama ega lahkama, jäägu see rõõm lugejale, kuid kui killukesed kokku koguda, on tulemuseks ühtlane ja terviklik kogumik.

Helju Rebase käekiri ja lause vajab lugemise alustamisel ilmselt veidi harjumist, kuid kui see töö tehtud on, leiab eest suurepärase jutukogu, mis vähemasti minu lugemislauale oli täpselt õige valik.

Mairi Tempel